See maailm või teine.

"Kardan sinuga rääkida, kardan vaikida. Kes lausub sulle need sõnad, mis seisavad mu keelel? Nad saavad öeldud. Aga kes usub siis veel, et see olin mina, kes esimesena tahtis neid lausuda?"

(M. Unt "Hüvasti, kollane kass")

Mõlemad on geniaalsed. Nii Unt kui Vennaskond. See maailm, mille üks loob pelgalt sõnadega ja teine lisaks muusikaga, on paik, kuhu andunult kaduda. Aeg-ajalt see taas kutsub mind. Ja ma lähen, ja ma lähen ja ma lähen...

Renoir “La Première Sortie”1875-76; National Gallery, London.

Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.

Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.

Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..

Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?

Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").

La musique du moment :

Neid kolme…

Midagi on teisiti. Midagi on muutunud. Nähtavasti olen ärganud letargilisest talveunest, kuigi ometigi enda teada olen elanud neil talvekuudel üsna tavapärast ja enam-vähem (enese)teadlikku elu. (Mis tuletab mulle meelde, et eelmisel aastal oli talveunne soikumine ikka vist väga ränk, sest mälestused justkui algavad alles kevadest. Kõik, mis oli enne seda, on ähmane ja külm udu.) Sellest suurest ja teadmata muutusest annab märku kas või see, et eikusagilt on välja hüpanud taltsutamatu soov minu kolme lemmiku järele: teatrit, päikest ja šokolaadi! Suvel asendavad neid raamatud ja jäätis (päike jääb!), kuid suveni on veel hulk jagu aega. Käes on mu armastatuim aastaaeg. Kevad Tartus on minu arust eriliselt ilus. Mulle meeldib linnakevad. Suvi siia kuigi ei sobi, aga kevad küll. Õhk majade kohal on klaasjam, taevas kirkam ja kõrgem, päikesevalgus voogab piki tänavaid ja silitab Raekoja munakive. Õhtud on valged ja soojad. Inimesed on teistsugused. Alabastrist. Mõtted on teistsugused. Portselankerged. Ja hing on kuidagi meeldivalt rahutu ja igatsev. Tulvil magnooliate lõhna. Ma ei ole neid kunagi nuusutada saanud, aga ma olen kindel, et kevad südames on just magnooliahõnguline.

Niisiis, et veidigi leevendust tuua rinnus põlevaile soovidele, käisin üle (lubamatult, häbematult) pika aja teatris. Sadamateatris etendus eelviimast korda “Maetud laps”, mida olin lubanud endale vaatama minna juba eelmisel kevadel. Parem hilja, kui..
Arvamused-kuuldused nimetatud lavateose kohta olid vastakad. M. mainis kord, et sai veidra teatrielamuse osaliseks, mõned teised jälle, et tegu olevat halva kogemusega. Oma süda on kuningas ning nüüd võin julgelt ülevaate anda. Subjektiivse, loomulikult, kuid vähemasti ausa.
Päris siiralt – lugu kummastas mind juba esimesest pildist peale. Või pani ehmatama. Nimelt see, kuidas Aivar Tommingas pärast pikka pimedust tulede süttides ühtäkki publiku ees laval diivanil kössitas. See ehmatus ei lasknud minust edasise kahe ja poole tunni jooksul enam lahti ning terve loo ajal jäi minu jaoks keegi või miski ikka sinna armetu diivani peale muserdatult ja räbaldunult kössitama. Nii metafoorselt.
Sam Shepardi 1979. a Pulitzeri preemiaga pärjatud draama oli tõesti sünge pilguheit Kesk-Ameerika perekonnafarmi, kuid mitte ainult. Väga naturalistlikus võtmes lavastatud ja äärmise elutruudusega kujutatud etenduses ei tulnud minu arust välja seda põlisameerikalikkust, seda rahvuslikku puritaanlikku ängi. Läbi kumas hoopis mingi üldhumanistlik elusaatus – universaalne ja ajatu. Nii, et võis kergesti mõelda end tollesse olustikku ja tegevustikku sisse, kartmata etnoloogilist või ajaloolist võõristust. Ja see ei ole tingimata halb, vaid mõjub põhjamaise publiku jaoks pigem vastupidiselt, empaatiliselt.
Siinkohal tuleks kiita usutavat näitlejatööd. Minu arust. Aivar Tommingas ei valmistanud taaskord pettumust, vaid mõjus oma turtsaka ja küünilise kibestunud Dodge’i rollis kui iseenda loomulikus nahas. Eriti suurt väljakutset ning näitlejatehnikat nõudev roll oli Margus Jaanovitsil – poolidioodist lapsemeelne Tilden. Ja tõepoolest, üksikud imeväikesed libastumised (mis võisid olla ka lavastajapoolsed suunised) ei varjutanud minu usku hästi välja mängitud tegelaskujust.
Kui tuua välja nõrgemad näitlejatööd, siis miskipärast jäid häirima Maarja Mitti ning Raivo Adlase lavalolemised. Adlas mõjus oma kohtluse-aktsendiga isegi vastuvõetavalt, mingil määral, aga ma ei oskagi öelda, mis mind Mitti juures häirima jäi. Sest ta ise oli just selline, nagu lugu vajaks, kuid kuidagi ülepakutult naiivne või reaktiivne oli see tema olek.
Seda enam ei sobinud sinna patta võltspateetilised monoloogid. Sellisesse, tugevalt realistlikkusse ja detailideni naturalistlikkusse lavastusse ei sobiks nad nii või naa. Ja see vast olekski miinus, mida esile tuua. Ning otseloomulikult püüe välistada liigne sümbolistlikkus. Et lõpu õõvastavat traagikat rõhutada, oli kogu tagasihoitud pateetilisus ning teatraalsus surutud lõppu võimalikult realistlikku vormi, kuid seda enam mõjus stseen surnud imiku skeletti koju kandvast Tildenist ning seejärel kahkjas eluõhtuvalguses seda aknal süles hoidvast Halist lootusetult võika ja ebaloomulikuna. Taustal kõlamas “Hallelujah”.
Kuid pentsikumaks tegi loo tõlgendamise just see, et tegelikult mängiti piiri peal. Koomika vast isegi domineeris, kui välja arvata lõpp ning julmad ja elu madalat armetust rõhutavad ootamatud kontrast-stseenid. Kogu see iroonia, mille võtmes ärakulunud ja –kantud igapäevaelu kujutati, oli üsnagi mahlakas ja teravmeelne, seega ei saa väita, et tegu oleks läbinisti õudse või traagilise looga. Halekoomika oleks pigem õigem kategoriseering.
Pärast selle etenduse nägemist ei osanudki ma õieti seisukohta võtta. Kuid kui arvestada, et – jah! – ma läheksin seda teist korda vaatama.. teoreetiliselt… siis ilmselt on tegu ikkagi õnnestunud lavastuse ja valikuga. Ega ilmaasjata kutsutud Mladen Kiselovi Linnateatrisse Virginia Woolfi lavastama… Midagi ta sees oma nihkes looga vinti keeras, järelikult töötab.

Ah, oleks nüüd päikest ja šokolaadi, hakkaks natukenegi kergem.

Soundtrack – Jeff Buckley - Hallelujah

Oli üks plika..

Elu on muutunud musta-valge-punase-värviliseks. Ja koonusekujuliseks. Päikest asendab prožektorivalgus, päeva must saal ning kõik on kuidagi nurgeliselt absurdne. Avangardne.
Ja kui ta ka seda ei ole, siis on ta hoopis sümfooniline. Just selline.
Siis panevad inimesed käe õlale või kallistavad vaikides, siis mängitakse kusagil Karlovas selle lauluga kitarril sõrmed katki, siis näevad kellegi silmad hilisöisel tänaval astumas pisarais tüdrukut just selle loo saatel, siis räägitakse Raekoja-korteris elust ja dekadentsi-ajastust, siis kaotatakse piir päris elul ning elul mustas kastis plüüškardinate vahel, siis nähakse väljas päikest ning kevadet, siis hakitakse Ujula tänaval salatit, siis grillitakse ilma grillahjuta, ning siis kostab taaskord seesama laul terrassilt alla Emajõele. Siis lõikab üks tüdruk teisel pikkadest blondidest juustest salke põrandale ning must-valgele Monroe’ kleidi sabale. Siis mõeldakse päevale, kui päike sulatab viimase lume terrassipõrandalt ning kõik, mis siiani on tundunud raske, leiab lahenduse.
Siis on elu veel küsitavam. Kas me olemegi päriselt olemas või on see vaid uni? Mis on teiselpool avatud silmalauge?

Need käpad nüüd astuvad taevaseid radu..

Jääge, hüvasti sügisesed puulehed õuel.
Jääge hüvasti, krõpsud ja liivakast.
Jää hüvasti, õu, jää hüvasti, kutsu.
Jää hüvasti, diivan ja voodi ja vaip.
Jää hüvasti, pererahva süli.

15 aastat paksu punast sõpra.
15 minutit niiskeid põski.

15 ööd rasket und...

Killer Jackey, Sa olid mömm. Aga kõige siiram ja pehmem ja leplikum. Kõige truum punane karvakera. Ärkan veel kaua, kuuldes hommikuti Su kurrumist. Nurr, mu sõber! Tervita Mikut ja Nossiferi ja Arturit..

Jah, jää hüvasti, kollane kõuts..