'..the grass is always greener on the other side ..'

(Travis ''Side'')

Ei oskagi öelda, miks just selline pealkiri. Laul on iseenesest hea. Ja selle laulu võtan endaga Hiiumaale kaasa ka. Jah. Täna on/oli viimane päev Mustvees enne kolmenädalast tööreisi Hiiumaale. Juba kolmandat aastat. Seega, ma ei hakka enam üle kordama, mis seal toimub ja kuidas asjad kulgema hakkavad. Kott on pakitud. Kõik peaks justkui valmis olema. Nojaa,eesolev pikk bussisõit ei ole selle reisi meeldivaim ja oodatuim külg, aga selle elab ka üle ( nagu ma ütlesin, peale Poolat pole Eestis enam vahemaid ).
Mis siis toimub? Selline huvitav küsimus. Ja kui peaks veel vähe neid olema, kes seda minu käest küsivad, siis takkatippu küsin seda eneselt isegi. Üsna tihti. Tänane vastus siis selline...

Ma sain load kätte. Jeje. Uskumatu, et ühe roosa plastikkaardi pärast nii rõõmus saab olla. Aga ausalt, peale sellist saagat, on see tõesti kergendus. Üks huligaan liikluses jälle juures. Hah. Kahtlen. .. Samas, never say never.

Nii, möödas on Mustvee linnapäevad 2008 ja kogu juulikuine kõrghetk. Mis ma oskan öelda.. ilm oli tõesti üllatav. Ma isegi sain mingi jume tagasi( Poola päevitus oli juba kadunud.. nii kurb kui see ka pole). Ja paljud asjad olid üllatavad. Ühesõnaga - kaks kuuma päeva täis üllatusi. Igasuguseid. Ahjaa. Mu Orkut kuvas mulle täna sellise lause:

Today's fortune: You will always have good luck in your personal affairs

Oli see nüüd iroonia? Või Saatus. Aga eks ma siis looda sellele. ( Igahathes oli see nüüd täiesti kasutu vahemärkus.)
Nõndaks.. Veidi sai tantsitud, grillitud, oldud, kuulatud. Ning järgmisel päeval veel ringi vaadatud, esimest korda karaoket laulud ( ma sain selle eest saunaviha ja nokamütsi .. laulmine ise kukkus mitte just kõige paremini välja... Oeh. Mulle ei istunud see võimendus. Selle koha pealt olen täielik võhik) . Õhtu oli küllaltki erandlik. Aga huvitav. Mõtlemapanev. Valgustav. Kurb isegi mõneti. Ent ma olen täheldanud, et linnapäevadel ongi mingi silt külles: need algavad palavalt ja lõpevad järsult. Ei ole seegi aasta erand. Ja varsti on sügis. Sügiseks on juuli möödas. Is that sad or what?

Siiski, päris tore oli. Hea, et ma homseks läinud olen. Mõnikord ma tahaks, et suudaksin oma identiteedi ära kaotada. Olla Eikeegi Eikellegimaal. Lihtsalt elada. Ilma seebiooperita. Ilma kriminullita. Ilma tragikomöödiata. Ilma draamata. Õnneks on Hiiumaa minu jaoks nagu välismaa.

Ühesõnaga: ilusat suve. Nautige seda. Kassaris näeme ; )

- FF - ehk kuidas Deivi pealinnas käis.

Tallinna bussijaam.
''No, Laur, kuhu me järgmine nädalavahetus sõidame?''
''Hm, ei teagi. Aga läheks kuhugi.''
Tablool seinal on punase helendava kirjaga bussi väljumise aeg marsruudil Tallinn-Vilnius.
''Läheks Vilniusesse. Lihtsalt niisama.''
''Jeps. Oleks raha ka, siis läheks.''
''Mhmh, seda küll. Aga davai, võtame viimased säästud välja, siis Hiiumaal teenime tagasi.''
''Nujh.''

Ma ei tea, kust meie hullumeelsed ja väga ootamatud ideed tulevad. Aga sellele dialoogile eelnevat 23 h mäletan ma veel kaua ja suurima heameelega. See juhtus nädal aega tagasi, 4. / 5. juulil.. Ei, me siiski ei läinud eile Vilniusesse.. Plaanisime ikka ühe nädalavahetuse kenasti kodus ka püsida ja ühe laupäeva ka Mustvees veeta ilma, et jälle kotte pakiksime ja pikki bussireise naudiksime. Lubasime korraks kodus ka puhata, et siis nüüdseks peale järgmist pühapäeva jälle kuhugi Eestimaa otsa põrutada ja seal mõne nädala veeta. ( Te loomulikult saate aru, et idee Vilniusesse sõita oli täielik jama - lihtsalt antud olukorras irooniline nali. )

See sai alguse kunagi juunis, kui Laura mulle ühe lingi saatis. Tema oli omakorda ise selle lingi kellegi vahendusel saanud ja nüüd saatis selle mulle, et ma ka ennast asjadega kurssi viiksin. Saate kõigest aru, eksole. Jälgite? No, igatahes, praegu ei ole oluline. Seda ei peagi aru saama. Möödus mingi aeg. Kätte jõudis 2.juuli õhtu. Ja mulle meenus selle lingi alt avaneva saidi sisu ( vot nüüd võiks juba tähele panna) : 4. juuli. Tallinna laululava. Õllesummer. Peaesineja Franz Ferdinand. Holy cow!!!! Kolm aastat tagasi pidi FF samuti Eestisse esinema tulema. Ma olin neisse( loe: eelkõike ikkagi nende muusikasse ja lavaimidžisse) just värskelt armunud peale mingit MTV muusikaauhinnagalat ja pidin peaaegu rabanduse saama. Jah, Franz pidi saabuma Eestimaa pinnale. Ma ei oleks osanud sellest undki näha. Ei, see tundus naiivse absurdina loota neid kunagi oma silmaga näha. Ent kõigepealt valasin kibedaid pubekapisaraid ja seda isegi kaks korda, sest esiteks pidid poisid üles astuma klubis Hollywood, kuhu sissepääs oli alates 18. eluaastast; mina aga olin julmalt alaealine ning Tallinn jäi võimatult kättesaamatuks. Ma olin murtud. Minu iidolid tulid koju kätte, aga väike Eesti osutus ängistavalt suureks ja saatus ebaõiglaseks.( enam ma Saatuse otsustes ei kahtle.Iialgi.) Ja siis teiseks.. FF-i kontsert jäi sootuks ära. Jäi ära, sest nad pidid minema New Yorki oma singlit salvestama. Pressile kinnitasid nad, et on isegi Balti tuuri ära jätmise üle kurvad. Sisimas ma rõõmustasin, sest see tundus mulle omamoodi valusa kuid ka mõjuva lohutusena. Ent tagasi aastasse 2008. Nüüd olid nad taas tulemas. Ja kuidas on see võimalik, et NÜÜD ma nad vaatamata/kuulamata jätan. Lugesin seda kuulutust ja tundsin end jälle paanitseva teismelisena( ausõna, ma vist peaaegu kiljusin selle uudise peale).
Samal õhtul kirjutasin (peale pisikest nõupidamist empsiga) Laurale MSN-i.
''Jou. Franzule lähme?'' ( Aega oli ~42 h.) ''Ma uurisin juba bussiaegade kohta järgi. Ainuke asi on ööbimine : S ''

Põhimõtteliselt, jättes kogu meie igava ja mitteolulise vestluse ja detailid a la mis?kes?kus?kellega?millal?mis kell?milline salat? - teemal välja, võin öelda, et esialgsed plaanid ja ideed jäid teostamata, kuid asendusid tagantjärele veel parematega. Õnneks on ju Karin olemas ; )))
Reede hommikul ( 04.06 kell 11.00) olime Lauraga bussijaamas, mõlemil jälle kompsud pakitud ja see armastav totakas naeratus suul ( ''Jeeeeee.. Fraaaanz!!! ''). Kell 12.15 olime Tartus. Sealt edasi kulges meie trip 12.30-se bussiga Tallinna suunas ( jah, meil oli kogu graafik ja kõik peaaegu viimase pisiasjani paika pandud ja läbimõeldud.). Kell 15.00, olnud läbinud taaskord ühe Eesti oludes pika ja tüütava bussisõidu, maandusime Tallinna bussijaamas, kus meid juba oodati. (Peale Poolat ei tundu vist ükski bussisõit ehmatavapanevalt pikk ja tüütu, siiski.Me leidsime hetkeks, et elamegi põhimõtteliselt bussis juba.) Meid võeti kenasti vastu ja kolmekesi suundusime juba meie võõrustaja juurde. Jaa. ma mäletan küll müüja nägu kioskist, kui ma ostsin nii endale kui Laurale 12 linnaliini piletit.( See oli umbes nagu ''K ak s -t e i s t ??!'' .. Justjust. 12. Meil oli kõik välja arvestatud juba. )Korter oli vaba. See tähendab, kõik ülejäänud seltskond oli õnneks koju sõitnud ja seal olime vaid meie kolm. Kõigepealt saime mehise kõhutäie,mis meile valmistatud oli. ( Aitäh Sulle, et meile kanapraadi ja riisi ja tomati-kurgi salatit ja teed ja hommikul pannkooke tegid : * ) Seejärel tegime kerge ekskursiooni lähedal asuvasse Selverisse. Meie võõrustaja varustas meid hilisõhtuks ja hommikuks. JAH, ta ütles, et võib varem üles tõusta ja meile pannkooke teha..ning ostis mune. Avv. Neid ta tegigi. Äratus oli kell 06.00 ja ma ärkasin heli peale, kui ta mune vahustas.
Tagasi reede juurde. Oli erakordselt ja ootamatult palav päev. Seega, mu kaasavõetud jope ja teksajakk olid põhjendamatud. Sain neid terve päeva kaasas kanda ja siis loobusin ning vähemasti jope panin koos Laura asjadega pakihoidu. Oliver, kes meiega koos kaasa tuli, oli ettenägelikum ja oli kaasa võtnud vaid sviitri.
Ühistransport sellisel ülikuumal päeval osutus loomalikult põnevaks elamuseks. Üleni higised onud-tädid. Karvaste rindade ja suurte kõhtudega - nad kõik nühkisid igast küljest nii nagu said. ma sättisin end Oliveri varju, et ei peaks kellegi rämedat Saku lihast oma seljas tundma. Laural seevastu ei vedanud, tema sai ühe ülepea kammitud mustade juustega Tallinna venelase hõõrumisobjektiks.
Anyway. Lauluväljaku peatuse juures valgus buss ( nagu ette võis arvata) tühjaks. Massid liikusid tümaka suunas - Õllesummer!

Ja kõik edasine oli lihtsalt vääääga tsill. Ma ei suudagi kõike üksikasjalikult kirja panna. Ja ega ei peagi, sest ammu ei viitsi keegi seda sissekannet enam lugeda. Aga pidage vastu. I'm almost done. ALMOST.

Väga palju rahvast.Väga. Väga palju erinevaid telke ja lavasid. Väga. Esimese hooga ei jaganud ööd ega ilma. Kõike oli nii palju. Jooksime ringi kui peata kanad ( võimalik, et suu oli ka lahti ja ila tilkus.. seda kas siis suurest ehmatusest, nähes sellist festivali või sellest, et üle ühe telgi pakuti kõikvõimalikke šašlõkke ja roogasid). Meie läbivaks lemmikatraktsiooniks sai benji-hüppe platvorm ning selle kõrval asetsev Sky Rocket, mis iseenesest kujutas endast samasugust masohhistlikku lõbustusseadet. Vaadata oli vägev: inimsed karjusid, röökisid, hoidsid pead kinni, peaaegu nutsid ja peaaegu et minestasidki. Jee. Ja kogu seda suurepärast meelelahutust vaid 700 kr eest. Oliver arvas, et ta saaks selle raha eest kraana tippu ja siis tagasi alla sõita. Ma siiski arvasin, et kunagi tahaks selle nalja ära proovida. Nemad kaks raputasid hirmunult pead. Nojah siis.
Üritasime kavale pihta saada (ka plaanile) ning kuulasime võimalikult palju erinevaid ansambleid ja esinejaid. Kõike niipalju, kui meie päevapileti eest saada võis. Valik langes Ska Faktorile ( suht super oli. .. ''Ära joooo-ooo, ära suit-se-ta...'' hea laul. hea. Väga teemasse!), Summerile ( paksuks ja inetumaks läinud. Sama võib öelda laulude kohta.. sealt tulime ruttu ära), Leechile. Leechiga oli see teema, et ma lubasin Lauraga moshima minna, sest ta oli kurb, et Tõnist seal ei olnud ( ''Tema tuleks mu'ga kindlalt moshima!''). Jah, Oliver ei uskunud alguses, et ma seda tõsiselt mõtlen. haha. Mõtlesin küll, aga nähes, et lava ees on vaid mingis kahtlases olekus veel kahtlasemad karvikud ja laul oli ka aeglasema poolne metal, siis me niisama jõnksutasime seal. Aga lahe oli ikkagi. Oliveri võib tänada, et ta meie metali-hullustuse ära kannatas. : D
Siis vahepeal otsustasime hirmkallite toitude hulgast valida omale taskupäraseima ning kinnitasime keha. Seejärel helistas mulle Marko, kes ka summerile saabus ning mu'ga kokku tahtis saada. Peale pikka ja segast otsimist leidsime üksteist üles. Väga lahe oi teda näha. Koos rebisime kildu ja ta pidas Oliveri väga handsome'iks. Tegelikult see oli mingi homo-teemaline nali. Aga hey, that's Marko.. He's crazy. In a good way. ( Eesti Päevalehe peadisainer, muide). Siis kinkis ta Olkule tasuta õlle kupongi, öeldes, et ma olevat ta niigi mungaks juba maha müünud. Aga Olku, pidades endaga maha ühe karmi sisevõitluse ja meenutades mingit lubadust, mille ta mu emale vist andnud oli, vaadates mulle otsa.. läks ja kinkis selle veritseva südamega mingile suvalisele jorsile.(''Ou, õlut tahad? Näe, sellega saad tasuta'') I was impressed.

Ent kell hakkas saama juba 22.30. Ja Postimehe pealava juurde kogunesid rahvamassid. Meeletud massid. Ja ühel hetkel... seal nad olid. FRANZ FERDINAND!!!! OMG. Kõik möirgasid. Kätemeri.
Avalauluks oli ''Michael''. Fabulous. Damn, nad kõlasid isegi laivis nii paganama hästi. Kurja. Alex Kapranos isegi oli mõne eestikeelse fraasi selgeks õppinud. (''Tere. Meie oleme FF. Kas olu maitseb?Aitäh!'') .. Neetult raju. Siiski me kõige ette ei läinud, sest seal oli karm möll, jäime kuhugi keskele pidama. Rahvast oli metsikult ja aeg-ajalt oli raskusi lavale nägemisega. Aga Oliver.. ta arvas, et ma olen kerge küll ja vinnas mu õlale. Ja vot siiiiis ma viskasin täiega näppu üle publiku. Eriti mu lemmiklaulu ajal (''Take Me Out'') ja karjusin ja filmisin ja tegin pilti.. ja ühesõnaga olin nagu tüüpiline teenager. Hea, et nutma ei hakanud.
Aga jh. Need tüübid on jumalad. Ja mul oli parim seltskond, kellega seda ilmutust nautida. Tervelt kella 00.00-ni. Nad tegid isegi 4 lisalugu ja kõige selle hulgas oli palju uue plaadi materjali. Väga head materjali, kusjuures.
Kui me kell 00.45, olles surmväsinud peale kontserti ja hiljem ka veel õllekal ringi kondamist ja tsilli jalavalusse suremas, taas ühistranspordi rõõme nautisime, mõtlesime, et pagan, see OLI bloody marvellous. Ma ei suutnud uskuda, et kunagi ammu sündinud eluunistus - käia Franz Ferdinandi kontserdil - tõesti teoks sai. Spectacular. Ja lisaks nii suurepärane päev. Super.
Hea, muidugi, et Olku meid öösel saatis. Sest üksi oleks öises Tallinnas kahel neiul õlleste ja tigedate rusikakangelaste seas väga riskantne koju liikuda..
Vajusime kurnatult, aga pagana õnnelikena korterisse ja peale pisikest puhkust ( laibad voodil reas) läksime teed jooma ja külma šokolaadi sööma. Kell oli 01.30. Aga hea oli. Niiii hea. Suurepärane. Ja siis vedasime end magama. Kell oli 02.30 ja äratus pidi olema 06.15. Laura arvas, et kas enam ongi mõtet magama minna. Aga oli ikka. Me üritasime vähemalt. Tema magas terve öö nagu nott, aga mina.. ma olin üleväsinud, mu aju töötas maksimumjõuga, minus keerlesid möödunud päeva sündmused ja FF ning kõigele lisaks sõitsid akna alt mööda autod. Vrõõõnnnnnn. Vrõõõõnnnnn. Ja ma oleksin tahtnud end uimastada. Seega, ma ärkasin munade kloppimise peale tundega, nagu polekski õieti maganud. Aga õnnelik ikkagi. Küll bussis jõuab.Küll kodus jõuab.
Meile tehti pannkooke ja ma olin sellisest hommikusöögist ja kokkamisest suht sillas. : ) Kookide valmistamise lõpetasin ma küll ise ära. Pesin nõud ka ära, tegin köögi ka korda. Ja lahkusin Lauraga kella 10.00-sele bussile Mustveesse. Aitäh Oliverile taas, kes meile piletid broneeris.. Me ise sellepeale esialgu ei mõelnudki, et kogu see rahvas võib tahta bussiga sõita..Broneerimine oli hädavajalik. : )
Bussijaama jõudsime küllalt varakult. Seal arutlesime igasugu asjade üle, kinnitasime oma armsale majutajale, et jah, saime õigete busside peale ja oleme graafikus ning pidasime ülalmainitud vestluse maha. Selle peale hakkasime naerma, muidugi..
Ja siis peale kolmetunnist sõitu olime taas Mustvees, täis elamusi ja siirast rõõmu. Elu tundus hoopis ilusam.

''So if you're lonely
You know I'm here waiting for you
I'm just a crosshair
I'm just a shot away from you
And if you leave here
You leave me broken, shattered, I lie
I'm just a crosshair
I'm just a shot, then we can die''

video pole siiski minu filmitud. Aga vaadata võite ikka. JA SEDA KA.

[ E 67 ]

21. juuni õhtu oli väga tore. Kõigepealt siis lõpupidu, mis oli kena. Ma isegi suutsin oma kõne normaalselt ära lugeda ja laulmisega polnud absoluutselt probleeme. Kõik oli kena. Grilliõhtu ja jaanipidu möödusid veel paremini. Veidi vihmakest ikka tibutas korraks, aga mitte märkimisväärselt. Seega, ilma üle ei saanud nuriseda. Tantsida sai ka. Ja minust lubati veel pool-professionaalne tantsija teha. Jee. Kui mind kell 01.00 bussi peale saadeti ja ma läbi akna veel lehvitasin, päevast juba veidi väsinud, ent õnnelik, siis jalad veidi valutasid, kuid 13, 5 h pärast need enam tunda ei andnud. Siis oli selja taga pikk-pikk bussisõit läbi Läti ja Leedu ja edasi Poola piirist. Seda kõike kestvalt mööda Via Balticat, mööda teed tähisega E 67. Kui tagaistmel uni enam-vähem välja magatud sai, võis mingi aja möödudes jälle seda rohelist silti mööda vilksamas näha, kinnitamaks, et me endiselt õigel teel oleme. Aga, et mitte laskuda detailidesse ja asjaga edasi minna, kirjutan lühemalt.

Poola. Linn nimega Pisz. Hotel Ros. Meie esimeseks ehmatuseks oli muidugi sõjaväetelkidega laager hotelli territooriumil. Ja alguses paistis eesolev nädal väga pika ja vaevarikkana. Aga lõpp-kokkuvõtteks ei seganud meid esimesel öösel kõmistanud äike ja torm ega järgmisel öösel olnud ülitugev tuul,mis telgid peaaegu Eesti poole lennutas, ega võõras saksa poiss, kes ühel hetkel keset ööd telgis istumas avastati(ning keda alguses minu arust alusetult ahistamises süüdistati... the guy was a little drunk and a little lost, that's all.). Meid ei seganud ka need ööd, mil väljas oli tõeliselt külm ja magada tuli kampsuni ja mitme pluusiga. Lõpuks harjusid kõik nende suurte riidetelkidega nii ära, et kodus toas magamine tundus ebatavalisena. Loomulikult ei maganud me maas. See oli täitsa positiivne, et me leidsime eest lahtikäivad puidust välivoodid ( taaskord sõjaväe omad, ma eeldan). Ja villased tekid ka. Aga no, enamasti oli Poolas ikka palav. Eriti kõige esimesel ja viimastel päevadel. Ilmad vaheldusid äärmusest äärmusesse, seetõttu saime kodumaale tuua väljendi ''nagu Poola ilmad'' ; kord on 32 kraadi sooja ja päike lõõmab lagipähe, seejärel on tuul ja vihm ja torm ning tuleb magamiskotis uinumiseni lõdiseda.
(Braavo, Deivi, Sa suutsid jälle detailidesse laskuda)
Anyway.

Need kuus päeva ja seitse ööd, mis me seal veetsime olid sisustatud linnaekskursioonidega ( linn oli hotellist umbes 20 min jalutuskäigu kaugusel), kõiksugu väljasõitudega (külastamine seemneteeraldustehast, jahisõit 5.päeval järvel jpm), spordipäeva ja spordi tegemisega ( esimesed õhtud kulusid laagri poistel magamaminekuni jalgpalli tagudes, viimased õhtud koos hotelli fuajees jalgpalli vaadates.), disko ja grillõhtu, kitarrimängu (aitäh veelkord, Tiido, et Sa oma pilli kaasa võtsid, seda nii lahkelt meile lubasid, meiega koos laulsid, meile mängisid, meie laulu-mängu kuulasid, oma pilli meie telgis hoidsid ja minu mängu ajal Sigriti voodisse magama jäid. Aitäh ), jalutuskäikude, ujumise ja kõige muuga, mis pähe tuli. Aa, söömisega näiteks. Seda sai seal korralikult. Esialgu topiti meile ainult saia iga asja kõrvale, hiljem jälle liigapalju mingit heledat leiba, siis kui poest Nutellat osteti ja saia nõuti.. Oh jah. Lõunad olid kahekäigulised, seda olenemata, kus me sõime : kas hotellis sees või mõne väljasõidu ajal kusagil restoranis. Liiiga palju süüa. Magustoite ei olnud. Ainult sai ja moos. Sellest oli kahju. Aga kahekäigulisi lõunaid nõudsin veel hiljem koduski. Tulutult siiski . A nh. Ega ma nii suure söömaga olegi. Hommikusöögid hotellis olid lahedad: ''Oi, Mihkel, vaata, munaputru saab jälle..Mis? Sa ei tahagi? Kas keegi üldse seda tahab? Oi, näe, polegi kedagi..''

Integreerumine sakslaste ja poolakatega ei saanud alguses vedama ... Elati telkides oma reisikaaslastega, ülejäänud jorsid tundusid nõmedatena. Mulle ka. Aga peale ühiseid õhtuseid jalgpallivaatamisi ja eriti peale diskot.. Siis ei saadud enam pidama. Ühtäkki olid kõik hullult suured sõbrad. Siis oli kahjuks lõpuni nii vähe aega, et uutest tutvustest väga rõõmu tunda ei jõutudki. Pigem halati selle üle, et näe, homme sõidame kõik minema. Ja ei näe üksteist kunagi. Ma püüdsin sellisest sentimentaalsusest viimase minutini hoiduda ja kasutada aega eesmärgipärasemalt. Minu poola tuttav Michal tegi seda isegi viimasel minutil.
Deivi: ''So, my bus arrives in 3 minutes, or something. I came to say goodbye. Are you staying here, or you come in front of the hotel?''
Michal: ''Oh.. ''
Deivi: ''You stay here?''
Michal:'' Yeah, I stay here.. We're camping : D ''
Haha. Säilitame huumorit.

Me saime Lauraga omale ikka sihukese fanclub-i , et anna olla. Kuulasid meid õhtuti telgis ja telgi kõrval, tegid meiega pilte..diskor isegi pühendas meile paar lugu. Inimesed küsisid meie e-maile . Jajaa. Seega, seltskonna üle ei saanudki väga viriseda. Ja mis puutub diskosse, siis niiiiiiiii valusad pole mu jalad veel kunagi olnud.. AI.ja mitte ainult minu. Laura teab ka seda tunnet.
Nõnda siis. Ma muidugi jätsin poole sellest kogemusest kirjutamata, aga sellega on sihuke lugu, et kõike ei saagi kirja panna. Ei saa ümber jutustada, ei saa panna sõnadesse. See kaotaks oma igasuguse tähenduse ja mõtte. Tunduks igav. Mulle kindlasti, sest jutustust ei anna võrrelda, eriti, kui ise kõike läbi elanud oled. Ahh.. Väga super oli. Oh, sweet Poland.
Esimesed päevad kodus tundusid tühjadena. Juba bussis tuli selline tunne, et ei oskagi enam midagi teha, ei tea, mida peale hakata, kuidas elada, olla. Aga õnneks nüüdseks on kõik laagrilised vist igatsusest üle saanud ja meenutavad Poola reisi kui fantastilist kogemust.

Csesz! Jak sie masz, Polska?

-----------------------

Järgmises postituses kirjutan oma juulikuu teisest elusündmusest. Seniks, kannatust.