Hüvasti 2007 !

Kolmveerand tundi veel.. ja seljataha ta jääbki. Igal aastal ma mõtlen, kuidas iga uus 12 kuud mind ikka üllatab. Aga s e l l i s t aastat pole mul veel olnud. Ei, mkm. Nii heas kui halvas. Nii rõõmudes kui muredes. Nii unes, elus kui unistustes. Nii teadmistes kui kogemustes. Ja ometi nii kordumatu. Minu 18. sünnipäev näiteks, mis Tartu hilisõhtus möödus. Ja.. kõik muu.
Aga las ta jääb. Kogu täiega. Las ta jääb sinna, kus ta on. Ja juba homsest alustan uut elu. Puhtalt lehelt. Uute vaadete ja uute arusaamadega.
Kohtume 2008.ndal! Jää hüvasti 2007...

' and she reached the critical point. Prepare for crashlanding! '

Nii ta ütles. :D
Aga ei. Ei tunne end üldse vanana. Ja miks peakski? Ei saanud ma ju mingi üleöö kolmekümneseks või midagi.
Kuid jah. Sellist sünnipäeva ei olegi mul veel olnud. (Tegelikult ei ole see ka veel päris lõppenud, aga sellest räägin hiljem - peale lõppu.) Algas nagu tavaliseltki 24. dets õhtul koos perega ning jätkus Mustvee uusimas - Iiri pubis ..mitte just väga tüüpiliselt. Midagi põrutavat seal tegelikult ei olnudki. Jäätisekokteil + vene träänz. Khuul.
Ent 25. dets oli veidike ebatüüpiline. Juba seetõttu, et mulle tuli väga palju armsaid ja häid õnnitlusi. Ja nii ma siis heldimusega avastasin, et damn, mul on siiski sõpru ja inimesi, kes hoolivad. Teate, see on hea tunne, kui saad aru, kui paljude inimeste elus sa figureerid. Sellisena, nagu oled. Ja teed seeläbi neile midagi head.. Yeah, it almost made me cry. Ja siis saingi oma parima sünnipäevakingi.
Peale selle käisin ka kirikus, esinemas. Ja jalutamas. Sõbraga. Ja kuulasin kell 1 öösel sünnipäevalaulu läbi sellise toreda leiutise nagu seda on Skype. Hehe. Ja vot see ei lähe küll meelest ära. Aitäh, Marko. :D Nii algabki crashlanding?
Ning siin ma nüüd olen - legally 18.
Mis puutub pilti, siis selle autor on mu hea tuttav Anton K. Jeps, tänan tedagi.

Ilusat aastalõppu teile *

'Kui lumevärv su silmades...'

Talv on käes. Järjekordne talv. Ja ei ole vist jälle mõtet pikalt selle üle juurelda, kui kiiresti see aeg ikka läheb ja kui kiiresti need aastad lenneldes vahetuvad nagu raamatulehed tuule käes.. See on niigi selge.
Aga. Nüüdseks on mul kogunenud juba nii palju bussipileteid Tartu-Mustvee/Mustvee-Tartu,et võiksin nendega oma toa ära tapeetida. Jeeiii. Hmm. Millegipärast turgatas nüüd pähe, kui palju puid selle nimel maha on raiutud, et inimesed kontrolörile tõestada saaksid, et nad tõesti on oma reisi eest maksnud. Nojah.
Mis puutub Tartusse, siis loodetavasti olen ma nüüdseks vist oma asjad jutti saanud ja võin taas naerusuil sinna linna sõita. Veelgi enam.. mul on seal sõpru( jeeii again). :D
Pealegi, on vahepeal nii kiire olnud, et pean endalt iga päev uuesti küsima: Miks küll ööpäevas vaid 24 tundi on? Kahjuks ei oska ma endale vastata.. Hilised magamaminekud on tegelikult aja varastamine, but hey, vahepeal tahaks ikka elada ka, mitte ainult ringi joosta/sõita. Kuigi, tunnis magamine ei ole üldse tulus.. Aga see selleks. Vartsi on vaheaeg. Ja sünnipäev. Seniks pean need viimased nädalad üle elama ja rabama omal hinge seest..
Ja et keegi ei arvaks, et ma siin niisama kodus mökutan ja igasuguse kunsti ära olen unustanud, siis pistan siia üles oma u u e l a u l u sõnad. :)


Maybe


Maybe you didn't know
how many tears have fallen before
Maybe you don' t know
how many nights the moon has been alone.
Maybe you' ll never know
how hard it is to let things go
Maybe you shouln' t know
that I still wait for you to come home.

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.


Maybe you should know
though sun still shines
the stars are missing you every night
Maybe there are too many words
that weren' t told
But I keep asking the same old thing - where have you gone
Maybe someday we' ll meet
And I see the smile upon your face
that once was lighting all my days..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Remember me as I smile.
Remeber me.
Remeber me,
cause I will remember you..

Don't look back
There' s nothing to save anymore
There' s nothing to see
There' s only road full of dreams.
Don't stay here
I may not be strong enough
Cause I don' t want you to remember me as I cry
Cause I don' t want you to remember me as I cry ...

/kolm punkti/

Vahel peame me selles isiklikult veenduma, et kohati on see maailm ikka haige küll. Haige, ma ütlen. Nii kauaks seda ülimuslikku positiivsust oligi.
Aga küll ma üle saan. Et Tartuga jälle midagi head assotsieeruks.. kunagi.

I´m falling for . . .

Ah, ma olen vist armunud.. ja see on tegelikult lausa uskumatu, mil moel. Kellesse? Elusse.
Ma ei tea siiamaani, mis juhtus. Ja arvatavasti ei saagi teada. Aga see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et midagi toimub. Ja see midagi.. see salapärane ja imeline miski on hea.

Kõik sai alguse sellest, et vaheaeg möödus kiiresti... Jah, ma arvasin, et sügisvaheaeg saab olema igav ja sisutühi. Algus seda ka tõotas. Ent ometigi pani vabale nädalale punkti Tartusse sõit. (Kummaline, ma olen 4 päeva jooksul 3 korda Tartus käinud.) Reedese päeva veetsin Tartus ehituspoode mööda rännates. Üsna kurnav ja väsitav.. Ometigi oli mul kuidagi hea meel, et juba järgmisel päeval sinna tagasi sõidan..
Sel hommikul sadas lund. Esimest lund. Esimest tõelist lund. Ja nüüd ei saagi ma enam aru, mis oli see mõistatuslik 'miski' ses päevas, mis siiamaani end minus tunda annab. Võbelus. Kas oli asi vaikses ja õrnas esimeses talvepäevas, novembri põnevas alguses või Creppis.. Jah, just Crepp'is istudes jäin mõttesse ... äkitselt ... sügavalt. Õnnelikult. Ma vaatasin, kuidas ses hämaras ja hubases ruumis langesid varjud inimeste nägudele. Ilusad ja õnnelikud inimesed. Räägivad omavahel, naeravad. Ja ma tajusin sellist veidrat rõõmus-kurba tunnet.. , otsekui laual põlevas küünla leegis peatunuks aeg. Väljas, akende taga langes lund. Aeg seisis. Ja ma jõin oma elu parimat jäätisekokteili. Soe oli. Ja hea oli. Hämarus kallistas vanalinna. Ma kõndisin mööda kergelt valgeid munakivitänavaid. Järgmisel hetkel leidsin end bussist, kahjutundega, et pean jätma selja taha selle linna, selle võrratu koha. Ja mulle meenus suve lõpp, just seesama, kui ma istusin viimase Mustvee bussi peale ja vaatasin igatsevalt, kuidas Taaralinn mu selja taha kumama jäi. Ja nüüd on juba külm, aga tunne on sama. Isegi tugevam. Palju tugevam. Ja ma vaatasin bussi aknast välja hämarevasse õhtusse, kuulasin Thomas Newmani 'Whisper of a Thrill' i ja lasin hõbedase maastikupanoraami ja üksikute tulede kudumi silme alt mööda. Ja värisesin. Kui ilus see oli. .. kui ilus see kõik oli.
Koju jõudes läksin sauna. Ma ei ole varem sauna sallinud. Aga sel laupäeval, sel maagilisel päeval.. Sel päeval armastasin iga pisikest asja, mida kogesin. Iga väikest lumehelvest silmadel, sauna uduseid ja soojasid toone, seda pehmet kuumust, mis peale pikka päeva varatalvises Tartus mind endasse neelas. Ja ma teadsin, et ma olen armunud. Ellu.
Täna hommikul ärkasin õndsustundega, et jah, ma sõidan taas Tartu. Oeh. Ja ainuüksi see tunne pani mind naeratama. Pani mind rõõmuga jooksma dressipluusi ja nokamütsiga läbi karge talvehommiku, täpselt nagu iga päev hommikujooksu tehes..
Aaaeh, te ei kujuta ette, milline armas kribelus tuleb südamesse, kui jõuad Tartusse. Need inimesed, need paigad, need toonid... see aura. Ja ma võin tõesõna ütelda, et tänane päev oli peaaegu sama kena kui laupäev... Päike paistis. Paistis niii tugevasti, et silmad ei näinud. Aga see oli hea. Teed, majad ja näodki särasid vastu..

Ning nüüd siis ei teagi, mis värk on. Ühel hetkel bussis täna tagasi sõites mõtlesin viimaste päevade üle ja ütlesin endale, millise kingituse olen ma saanud, et ma siin maailmas olen. Näen. Kuulen, Kogen. Armastus iga väikese kauni pisiasja vastu. Tahe joosta keset lumist välja ja hõigata. Õnnest. Nii, et metsad värisevad.
See ongi vist see, millest räägitakse. Rahu. Rahu endaga. Sisemine rahu. Hingerahu. Joovastus elust ja inimestest. Kui mitte miski ei häiri. Ja kui häirib, siis see lihtsalt kahvatub kõige selle suurepärase ja hea kõrval. See on sisemine soojus. Müstiline ärevus ja teadmatus. See on kui uimasti. Ja ma olen tänulik, et ma viimaks selle enda jaoks leidnud olen. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi elan. Sellise tundega. Sellise õndsa sisemise õnne- ja rahutundega. Ah, peaasi, et ma varsti jälle Tartu saaksin. See linn toodab positiivset energiat.
Mul on tegelikult kahju inimestest, kes seda tunnet ei mõista või seda enda jaoks leidnud pole. Seda surinat. Seda janu. Sest see on midagi ülemat. Ah. see lihtsalt halvab. Hmm. ma kõlan kahtlaselt, olen vist viimaks leidnud eneses romantiku. Aga nii see on. Ja kes seda ei mõista.. siis see on nende eneste traagika..



Kohtumiseni, Taaralinn.


: )

Pilt:
http://tomato175.deviantart.com/art/Eternal-Happiness-16209430

No one knows what its like
To be mistreated, to be defeated
Behind blue eyes
No one knows how to say
That they're sorry and don't worry
I'm not telling lies



Ah,ma ei salli, kui inimesed veavad teisi alt. Või jätavad endast vale mulje. Tahtmatult või tahtlikult, vahet ei ole, tulemus on üks. Üsna nõme on, kui sa pead inimest kellekski, aga tegelikult, mingi aja pärast pead endale tunnistama, et ta on lihtsalt keegi, keda sa poleks temast uskunud. Keegi, keda sa ei oleks tahtnud tunda. Ja lõpuks ei ole sul kahju mitte temast, vaid ideaalist, mille sa temast lõid...

'Kadunud rajad'

Tavaliselt ma sonette ei kirjuta, aga kui kästakse, siis peab . .

Ma tuldud radasid ei taha enam käia,

sest uhub lainegi ju lossid liivalt

ning kord kõik jäljed tuuled viivad.

Mu tuldud rajadki nüüd lõputuna näivad.

Sa läksid teed, mis tagasi ei tule.

Ei ühtki viita usaldanud sa

ning kellelgi ei lasknud keelata,

vaid läksid, võttes kaasa suve.

Ma järgnesin sul pimesi, kuid sina

otsustanud olid siiski kaduda.

Ja tuldud radasid ei kõnni mina.

Mu selja taha võite müüri laduda.
Kui kaotan lootuse, ei tagasi saaks minna.

Sest ammu enesesse olen eksin'd ma.

Aeg libiseb mööda me akende tagant.

. Seekord alustan ma oma teksti punktiga. Tavaliselt lõpevad tekstid sellega, aga mina alustan. Sest igakord ei pea asi tavaline olema. Ma ei taha tavaline olla. See selleks siiski...

Täna. Eile? Üleeile? Õigus, jah, üleeile sain ma küllaltki ebameelidva üllatuse osaliseks.. Ma läksin muusikakooli solfedžo tundi.Rõõmsalt. Tagasi tulin muserdunult. Ma olen muusikakuulamises täiesti andetu. Ma ei tee vahet isegi väiksel septimil ja dominant septakordil. Rääkimata sellest, et esimesel juhul on tegemist intervalli, teisel akordiga. Kuigi nad lahenevad sarnaselt. Oeh. Ma ei kuule toonide kõrgusi. Heal juhul kümnest kuulsin 3 õigesti. Adieu, absoluutne kuulmine(mitte, et ma arvanuks seda kunagi saavutada). Päris leim või mis. Ma võin kuulda ära ebakõlad, õiged noodid, valed noodid, meloodilised ebakorrapärasused, laulda erinevaid inetrvalle/akorde ja nende lahendusi. Aga ma ei erista neid, kui mul kästakse neid kuulata. Ja üldse, palju on inimesi, kes loevad mu blogi ja saavad aru, mida ma püüan selgeks teha?! Ma siiski loodan, et on.. Siis nad mõistavad, millises halekoomilises olukorras ma olen. Haah.

Selleeest võin oma tänase sõidutunniga rahule jääda. Ma ei ajanud kedagi alla. Kõik on elus ja vigastusteta. Samas, siiski mitte. Aga ma tean, et seda mitte minu süü läbi. Saa terveks, Ints. Ja ära kihuta.
Ka mina püüan järgmisel korral mitte kiirust ületada.. Eks.

Järjekordne teisipäev .. .

'We are our own devils; we drive ourselves out of our Edens.'(Goethe)

Ma vihkan teisipäevi. Kindel põhjus? Hmh, ma ei tea. Garfield ei ütlenud ka kunagi midagi konkreetset selle kohta, miks esmaspäevad talle nii vastukarva olid. Nii ka mina.. Mõnel päeval lihtsalt on selline karma. Negatiivne. Uimane. Rusuv. Teisipäev. Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.. Äkki räägin just kellegi lemmikpäevast. Aga noh, inimesed on juba erinevad. Ja mingi müstilise (aga võib-olla ka täiesti humaanse) põhjuse läbi ei paku teisipäeva hommikul ärkamine mingit lõbu. Oeh. Kas ma juba mainisin, et täna ongi see päev, mille-nime-me-ei-nimeta? Oeh.

Ahjaa, pühapäeva ma ka ei taha. Pühapäeval iseenesest on hea karma. Parim. Aga fakt, et ma pean onu Maiduga Jõgevale minema, tekitab mus kerget skeptitsismi. Ja kõike muud mitte-entusiastlikku. But hey, that´s life alright. Pole midagi teha, nädalas on 7 päeva ja varem või hiljem leiame end samas päevas kui 7 päeva tagasi...


Ja John Lennon on surnud, muide, kes veel ei tea....

Kõver lagi on me toal.

Selle kirjutasin ma kunagi ammu. Kunagi suvel, kui remonti tegime. Ammu, siis kui kõik veel sirge tundus.

Kõver lagi on me toal.
Ja aknad on kõverad ka.
Neist valgus kõveralt langeb,

ning varjud on kõveralt maas.

On kõver põrand me toal,

ja me voodidki kõverad.

Ning päevast päeva me taas

lähme kõveralt magama.

On kõverad seinad me toal,

nii kõveralt kõrguvad nad.

Ent kes üldse andnud on loa

nii kõveralt elada?!

Iroonia, kas pole?

Arvamisest ei piisa...

.. vaja on veendumist.

Sest mulle meeldib see laul. : )

Green Day - Boulevard of Broken Dreams

mehed, tekstid ja mäng ühes osas

Nad olid mehed, nad olid luuletajad.
Paber on lahinguväli.
Pliiats on relv.
Luule on sõda.
Pole magusat armuõhkamist.
Pole hingekannatusi veiniklaasi ja kitarriga.
Pole küünlavalgust, pole loojangukuma,pole kuupaistelist õnneulma.
On vaid passioon - /../
kannatus, armastus, kirglik harrastus./../
On tuisk, mis iial ei vaibu.
On maa, mets ja meri.
On taevas, põrgu ja kaitsevärvi muusa.


Päike võib kustuda, ilm otsa saada. Mehed ja luule ei kao iialgi.




15. aprill 2005 esietendus Rakvere Teatris.



Kahju, et ise vaatamas ei käinud.

On augustikuu lõpp. Ja homme algab kool. Jälle. Juba 11. aastat. Aga see aasta ei ole sama, mis eelmine. Ja see suvi ei olnud sama, mis eelmine. Samas, aeg ei ole kunagi endaga identne. See on tema suurim pluss ja viga - ta ei kordu ja ta ei tule kunagi tagasi. Aeg on kõige õudsem ja paratamatum realiteet.

Täna just mõtlesin, kui veder, et selle aasta suvi tundub nii pikk, et algus ei tule meeldegi. Ja ometi algas see kõigest kolm kuud tagasi. Ning Hiiumaalt tulin ma vaid 6 nädalat tagasi. Tundub, nagu oleks se´st möödas terve igavik. Aga ei. Ma ei taha väita, et ma millegi üle kurdaksin. Aeg läheb kiirest, aga ometi venib. Polegi millegi üle kurta. Kui siis seda, et tegelikkus nii jõhkralt järsku reaalsuseks saab. See on tõeline jura, ma tean. Aga see on tõsi. Vähemalt omas veidras mõttemaailmas saan ma sellest aru.( Ent mu mõte käibki vahel imelikku rada pidi.)

Suve viimasel päeval sadas vihma ja tuul puhus viimase suvekuumuse minema. Kõikidest rakkudest. Ühesõnaga, niiske ja külm oli. Eriti, kui seisad keset Tartu maanteed, veetops käes. Ja siis tuleb grupp rulluisutajaid, kiirusega ~ 70 km/h ja üritab seda jooki sult kätte saada. Nojah, topsist, nagu arvatagi võib, ei jää suurt midagi järgi. Veest seal sees rääkimata. Ah, kehv päev rulluisumaratoni pidada, muud midagi. Iseenesest, meie andsime endast parima osalejate heaks. You´re welcome.

Miks ei oleks võinud täna nii ilus ilm olla, kui reedel? Reedel oli mõnus. Päike on ikka tore leiutis. Reede õhtupoolik möödus mul Taaralinnas. Linnas, mis minu arust on riik riigis. Tartu lihtsalt on omaette elukeskkond, omaette tsivilisatsioon, omaette auraga linnriik. Unikaalne. Tartlased ise on teistsugune rahvas. Ma ei tea. Ma ei oska seletada. Aga alati, kui ma Tartusse lähen, tunnen seletamatut heaolutunnet. Kahjuks sai minu Tartu- reis läbi kiiremini, kui ma jõudsin ütelda "Rock'n'roll on võlusõna".

Tegelikult on nii, et ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.


Head aega, suvi.
Tere, kool!

Me vajame Maailma me ümber..

Nii ta on. Ma ei ole osanud siia tükil ajal midagi kirjutada. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks. Aga võib-olla ei olegi. Igatahes, nüüd siis, kui möödas on mu elu ..kuidas seda öeldagi.. üks erakordsemaid poolteist nädalat, võin öelda, et sellist suve pole mul varem olnud. Hiiumaa oli ka eelmisel aastal... Aga pff, selleaastase tripiga ei anna seda väga võrrelda. Nojah, ja ma ei mõtle ainult Hiiumaad. Seal oli ülivinge. Kohati. Õhtuti. (evil smile) . Aga ma mõtlen seda, mis peale Hiiumaalt tulekut mind ees ootas. Uus elu? Jah, võib ka nii öelda. Uus vaatenurk ja suhtumine asjadesse küll. Nutsin välja oma senise mina ja elu. I fell in love ... with Rock&Roll. And with Him. Oeh, mind pole keegi veel kunagi nii palju pildistanud. : ) Nice. Ja tänu temale sain ma ka oma inimestehirmust üle. Ta lihtsalt võttis mu käest kinni ja tiris mu tänavale. Kallistas mind bussijaamas ja ütles, et tuleb tagasi. Seda ta teeb.. :)
Aga asi, mis mind see aasta väga ei rõõmusta, on sügis. Ta tuleb liiga ruttu. Niimoodi ei tohi inimesi ehmatada.. kui ärkan hommikul ja vaatan kalendrisse.. 26.!?! See tähendab seda, et peagi on 31. ja siis juba .. ongi mu suvi läbi. Tõsi ta on, et ma algust ei mäleta, aga.. lõppu ka ei tahaks. Seda suve ma ära anda ei tahaks. Aga peab. Elu läheb edasi. Ja kes teab, mida sügisel mulle varuks on. Meie kõigi jaoks.

'Let the clocks be reset and the pendulum held..'

Kunagi

peame me kõik

üle

oma

varju

hüppama .

'Dulce est desipere in loco'

..ehk siis 'hea on unistada õigel ajal'.
Täna siis sünnipäevale. Fake-pidu. Ära arvagi, et ma sind õigel päeval kuu aja pärast meeles ei pea. :D
Üle pika aja viibisin jälle koolimajas. Uuh, liiga ruttu tuled... Kool. :/
Aga varsti on pühapäev. Ja siis tuleb tema. : ) Ja siis saab tore olema.
Ma lähen lõunasöögiks moosiks marju korjama..
Unistusteni*

...

Igal väikesel inimesel on oma väike unistus. Ka mina olen suhteliselt väikest kasvu...




Nikki Sixx - Girl with golden eyes.

'We all fall off the wagon sometimes.'

Jah, ma leidsin omale järjekordse lemmiku, keda terve õhtu jutti kuulata nii kaua, kuni halb hakkab. Tänan soovituse eest. Siin ta on-maispeissi kujul. Kuulake ja vaadake ise. Ja kiinduge teiegi.

(photo by: G.)

Shut your eyes and think of somewhere...

.... See on hea laul. Just hiljuti avastasin selle enda jaoks. Snow Patrol. Viimasel ajal on melomaania eriti tugevasti tunda andnud. Ei teagi, miks. Võib-olla selle pärast, et ma Hiiumaal nii kaua ilma muusikata pidin elama. Muusika on mu eluks vajalik, kas teate. Jah, vahepeal kuulasime Lauraga tema mp3- e ja nädalavahetustel olid diskod ja peod ja möllud, aga ikkagi.. midagi oli puudu. Enne ärasõitu sain isegi laivesitust kuulda(jällegi tänud HN-le) ning ise pilligi mängida.. Sain oma doosi kätte. :) Nüüd on siis jälle hull lugu. Kuulan päevad läbi muusikat. Kui aus olla, siis hetkel on täielik vaikus. See on see vaikus, mida ma vahel vajan.

Lähen kohe raamatut lugema. '2 grammi hämaruseni'. Laura soovitas. Järjekordne noortekas. Ühega sain enne Hiiumaad otsakorrale. Aga see raamat jäigi kapi peale tolmu korjama. Nüüd, peale kuud võiks ta uuesti kätte võtta ja läbigi lugeda.. Jah, noortekas. Diana Leesalu. Mitu korda olen üritanud midagi tõsisemat kätte võtta ja sellesse põhjalikumalt süüvida. Midagi tõsist ja sügavat. Midagi, mis paneks mõtlema ja oleks hariv. Omal moel. Aga kordagi pole seda veel teinud. Ei tea, kas pole mul piisavalt aega, et tõsiste teemade üle juurelda või liiga sügavatesse kirjandusteostesse laskuda. Asi piirdub alati tavaliste juturaamatutega. Mitte, et need mõtlema ei paneks. Panevad küll. Ja ega ma igat roosat noortejuttu ka kätte võta. Mulle meenub, et viimane tõsine raamat oli K. Ristikivi "Rohtaed". See oli kohustuslik, aga hea. Ja kunagi lugesin niisama läbi Hemingway "Cat in the Rain". Aga kuna see oli ammu ja inglise keeles, ei jäänud sisu väga meelde. See selleks..

Jorma siis julges selle täna välja ütleda: kooli tahaks. Ma täiendasin teda: mitte õppimise ja rutiini, vaid seltskonna pärast. Koolikeskkond on lihtsalt teistsugune. Ja huvitav. Kohati. Tänan. Ma juba arvasin, et ma olen ainuke, kes sellele mõtleb. Jorma on tore poiss. Tänan selle sulepea eest, mille sa mulle Tuneesiast tõid. Asjalik kingitus asjalikule inimesele, nagu sa ise ütlesid. :) Jah, ja ära unusta, et me pidime fototripile minema. Varsti. See polegi nii kaugel enam.
Huvitav, kas tead. Ma tean sind ainult ühe õppeaasta, aga mulle tundub, nagu teaksin sind terve elu. Sa vist mõjud inimestele nii. Hästi. :) Aga varsti näeme siis.

Pilt on Georgi tehtud. Ma naeran. Kahtlen, kas ise teangi et mind pildistatakse. Vahet pole, nii tulevadki kõige paremad pildid.

Jäätist tahaks. Heh. Imelik. Olen küll, jah. Ja pealegi avastasin endas uue sõltuvuse. Ammu juba, aga nüüd ütlen välja kah. Ma olen sõltuvuses erilistest ja huvitavatest inimestest. Mul on neid vaja. Eluliselt. Ma ei oskagi arvata, kas see on hea või halb. (Samas, ma kardan endiselt inimesi... oeh). Ma ei saa ikka üle.. See lause kuulub tegelikult Keiule, ja teises kontekstis. Aga ma kasutan seda. Nüüd. Seal, kus tahan.

Olgu, head ööd.

Remontika : )

/aitäh Jaanusele selle sõna eest/
Teema on siis tõesti selline, et ma elan krohvihunniku otsas. No, mitte küll sõna otseses mõttes, vaid piltlikult. Siiski. Aga hea kaifi saab iga päev kätte küll. Kaks viimast päeva on kavas olnun värvilaks, täna.. oi, täna oli eriline päev(nädalalõpp ikkagi) - täna sain mõnusa lakilaksu. Kõlab hästi, eks. Uskuge, kui ma ütlen, et hästi ta ei lõhnanud. Ahjaa, värvida sain ka täna. Aga peale korralikku lakilõhna tundus värv olematu. Niisiis. Olles täiesti tüdinenud igapäevasest 'hõljumisest' ja sihitult ringi tuigerdamisest, ütlesin endale täna, et Deivi, sa pead välja saama. Värske õhu kätte. Kuigi, viimasel ajal, peale Hiiumaalt tulekut (ja isegi juba Hiiumaal olles) olen hakanud inimesi kartma ja väljas eriti ei käi. Ma tean, see on suhteliselt uskumatu, et mina inimesi kardan; mina, kes ma nautisin ajakirjanikutööd, inimestega suhtlemist ja uute tutvuste loomist; mina, kes ei kannatanud pikalt üksindust ja kriipivat vaikust... Ent nii ta on - ma tahan vaikust ja nelja seina enda ümber. Üksindus? Jah, mõnes mõttes ka seda. Et mul oleks aega olla üksi oma mõtetega...
Enivei. Ma läksin jooksma. Välja. Üksi. Oma mõtetega. Ja vihma sadas.. Tubli, eks. Oleks siis veel ilusa ilmaga läinud, aga ei. Samas, mulle meeldis. Kuidas peened piisad näole langevad ja kahisevad puulehtedel pea kohal. Mm. Ja nahale ka väga kasulik. See selleks.. Millal ma viimati jooksmas käisin? Üksinda. Vabatahtlikult. Vahet pole, väga ammu. Aga see oli hea. Vahel mulle meeldib end füüsiliselt täiesti ära kurnata. Lihtsalt hakkasin tundma, et mu füüsiline vorm pole sama, mis ta kunagi oli. Ja enesedistsipliin tahab äratamist. Käest ära läinud... Nüüd on ta tagasi. Ja mis puutub sellesse tänaõhtusse jooksutrenni, siis.. aaah, see oli hea. Ma vist tegelikult juba mainisin seda. Sain ka vaimse doonuse kätte.
Homme peaks rahulikum päev olema. Aga ega remont kuhugi kao. Mingi aeg peab sellega ka valmis jõudma. Jah, loomulikult olen ma abis ja teen viimistlustöid. Mitte, et ma otsast lõpuni ise mökerdaks ja pahteldaks ja trelliga ässaks. Neip. Aga kui vaja, siis ka seda. :D Multifunktsionaalne mina.
Nüüd aga magama. Uni on ka tähtis.
Head ööd ja kauneid unenägusid.

Iga foto on killuke tabatud ajast.

See siin on järjekordne maestro-piltnik Uba teos(Hiiumaal). Jah, magnifico, ma tean. Ja ma olen talle selle pildi eest tänulik. : )
Ülemine pilt on tulnud G-Mani kaamerast. Ta on andekas. Ja ta on hea. : ) Mina siis. Mustvees. Nii tore, kui sind pildistatakse. Samas ka hirmutav, kuidas sa küll fotole jääd. Ja piltnikel on omadus märgata kõiki pisivigu ja olla eriliselt pedantne. Eriti tänapäeva digivõimaluste juures. Aikt. Ent neil on see õigus. Kokkuvõttes, on objektiivi ees olemine ikkagi mõnes mõttes rahuldust ja emotsionaalset heaolu pakkuv. /Või ütles seda just minu ego/. Eks me kõik ole mingil moel edevad inimesed. Enamasti surume selle osa endas alla. Samas, miks peaks? Fotograafile see küll kasuks ei tule. Pilt peab väljendama emotsionaalsust, varjamata tundeid, avatud natuuri ja jutustama mingit lugu, tabama elavat momenti. Jah, ma vist isegi jagan asjast. Vähemalt ise kaamera taga olles tean seda, mida nõuda ja mida pildil näha tahan. Kui tihti see ka õnnestub... Nojah. Aga sellepärast pühendungi ma rohkem muusikale. Foto on lihtsalt liiga täpsust ja peensust nõudev ala mu jaoks. Või ehk.. on seda ka muusika; aga ju siis pole ma veel sellisele tasemele jõudnud, et aru saada, kui suurt täpsust nõuab muusika tegemine. Ja mitte ainult tegemine...
Nii, nüüd jooksin ma oma jutuga täiesti rappa. Aga kiitus ja au neile, kes suudavad end pühendada mitmele eluvaldkonnale. Ja teha neid hästi. Väga hästi. Tahe on siin tähtis. Kui on tahe ja huvi, siis... niimoodi sünnivad geeniused. Omal alal. Ja vot, siin on neist kaks näidet( loe: pildid ülal).
Bravo.


Jah, ma olen uhke oma tutvusringkonna üle ;)

Oi, Hiiumaa...

Kahju, et Mihkel peale ei jäänud. Sa oled lihtsalt nii hea fotograaf. Aitäh.

Sina oled enamiku Sinuga juhtuvate asjade põhjuseks.(N.Lauda)

Ja ma olen tagasi. Elus ja terve küll, aga mitte sama, kes enne. Inimesed on veidrad loomad. Nad on nii aimatavad, aga samas nii ettearvamatud. Ja saatus on ettearvamatu. Kõige nõmedam kogu selle elukese juures on ootamine. Just, ootamine. Pidevalt lahenduse ja millegi muu.. millegi õige ja õiglase ootamine. See on kõige tobedam. Kusjuures, mis puutub Hiiumaasse, siis ma ei kahetse üldse neid magamata öid. Ega neid väga palju olnudki, sest mul olidka tööpäevad. Aga need, mis olid. Jah, huvitav oli. Igas mõttes. Ma leian, et selle Hiiumaa reisi oleks saanud lugeda ebaõnnestunuks, kui poleks midagi meeenutada ja midagi, mille üle järele mõtiskleda. Aga on, .. üsna piisavalt isegi. Ja seetõttu peaks vist ütelma, et korda läks. Vist. Ju vist. Asju ei maksa kahetseda. Ei, mitte peale seda, kui need möödas on. Tore oli. Ju ma olen liiga rahumeelne ja tasakaalukas inimene, et öö läbi möllata ja igasugu hullusi teha. Ent näe, ka mina ei jäänud sellest hullusest päris kõrvale. ;) Ei, no problemo. Ma olen siiski endine. Korralik ja puha. Monk. Või noh, omal moel. :)

Adieu

Ma lahkun homme. Siiski, mitte igaveseks. Tulen ma ju millalgi tagasi. Ning ei, ma ei lenda Gröönimaale ega midagi. Saarele küll, ent isegi mitte välismaale. Kõigest Hiiumaale, ja sinnagi autoga. Ja seal olen ma hõivatud. Jooksen kui orav rattas. Aga töö tegi ahvist inimese. Hmm, mitte et ma end ahviga kõrvutaks, ja mitte, et ma seda ütlust nii surmtõsiselt tõe pähe võtaksin, aga vähemalt on mul mingigi vabandus sellele, miks ma nii hullult tööd pean rügama. Töö õilistab inimest, voh! Juba parem..
Tähelepanek: see aasta on eriline selle poolest, et jaanipäeval paistab päike. Aga kes seda homset ette teab, sõnun veel ära ja homme kallab kui oavarrest. Vähemalt sel aastal ei sadanud jaanipeol. Jess.
Aga ma luban teile, et kui aega saan, annan endast teada. Ja teiegi.. ärge laske mul endid ära unustada. Ciao*

Vahelduseks..

...minu enda luuletustele/lauludele.. Siit ta tuleb: Karl Ristikivi.


Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest
leiaksin tee, mille kaotasin käest,
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

Vaikus on hetk järelemõtlemiseks.

Nad istuvad vaikides, üks ühes, teine teises toa nurgas. Mõlemad on kuidagi kössis ja nähtavalt mõtetesse eksinud. Läbi toa kostub frekventne tiksumine. Seinakell. Juba tüütavaks muutuv tikk-takk. Gail ja Eia. Eia ja Gail.
Gail: Ütle, milleks vaikus on loodud?
Eia: Et järele mõelda.
Gail: Mille üle?
Eia: Elu, vast.
Gail: Ma ei mõista. Kas siis, kui sa elu üle järgi mõtled, oled elanud valesti?
Eia: Ei. Siis mõtledki, kuidas elanud oled.
Vaikus taas. Gail ohkab. Eia vaatab aknast välja.
Eia: Millest sa mõtled?
Gail: Elust.
Eia: Ja mida sa näed?
Gail: Midagi, mida ma ei mõista. Ehk ei saagi mõistma. Nüüd peaksin vist õnnelik olema, et vaikus olemas on... et püüda mõista.
Eia: Kui ma tol õhtul enam ei tulnud, .. ma ütlen sulle seda, et sa paremini mõistma hakkaksid,..siis ma ei olnud kodus. Ma ei olnud ka vanaema juures. Mind polnud ka Ketteri pool.
Gail: Kus sa siis olid?
Eia: Eksinud.
Gail: Kuhu ometigi?
Eia: Iseendasse.
Vaikus. Seinakell hakkab jälle närvidele käima.
Gail: Sa ei plaaninudki tulla, ega?
Eia: Ma ei saanud. Ma otsisin.
Gail: Mida?
Eia: Tõde.
Gail: Iseenesest?
Eia: Jah.
Gail: Ja leidsid?
Eia: Jah.
Gail: No,...?
Eia: Ma ju ei tulnud.
Nad vaatavad mõlemad seinakella. Gail võtab eemalt laualt kristallvaasi ja viskab sellega kella. Vaas kukub kildudeks, kell vaikib. Eia vaatab endiselt aknast välja. Gail on vait, pilk naelutatud kildudele.
Eia: Lõpeta. Lase sel ükskord olla...
Gail: Lootus sureb viimasena.
Eia. Jah. Aga ta sureb. Ükskord ta sureb. . .

Koiliblikas

Täna hommikul, kui silmad lahti tegin, istus ta vaikselt kardina peal. Koiliblikas. Lihtsalt istus, otsekui välja vaadates. Liikumatult. Vist järjekordselt mõeldes, mida teha - kas minna riiete juurde või jääda minu juurde. Ei, ta ei ole otsustusvõimetu, ta ei tahagi valida, vaid olla korraga kahel pool. Ent see ei näita ei solidaarsust ega tolerantsi. Ei, see pole ka mitmekülgsus ega erapooletus. See on enesekesksus ja isekus. Kui ta riietele lendaks, lööks inimene ta maha. See tähendaks talle lõppu. Kui ta inimese juurde jääks, sureks ta nälga. Jällegi lõpp. Tal on omamoodi vaja neid mõlemaid. Ja nii ta istus seal, vaikselt, oodates, kuni inimene lahkub.. Et siis tagasi tulla. Kokkuvõttes hoolib ta ainult endast.Egoist selline! Nagu me kõik...

Täna..

.. olin ma päev otsa Tartus. Jah, korraks juba mõtlesin, et tahaksin ka seal elada.. Kasvõi juba sellepärast, et öösel paremini magada. Siis, kui linnakärast- ja saginast totaalselt väsinud olla. Jah.
Ja üldse.. Elu on veider. Täis (hale)naljakaid situatsioone. Vahel ka tõsiseid. Või isegi kurbi. Vahel.
Igatahes tahtsin siia lisada ühe oma varasema laulu.. Sai nüüd millalgi hiljaaegu kirjutatud. Nothing personal..

Hero

Plaster falls
from the walls
Volitions flow
down the sink.
Your wrecked mind
has grazed tiles
and hopes are
washed down with drink.

You never called
yourself a king
but a new-born hero.
And now you´re standing here
Wishing life to be so.


Ref: You say: Moments of failure
Teach us life until it breakes
Lonely as I am

I learn from my own mistakes.
A hero is everything people ever need.

Someone to listen to,
Someone who´d fill their dreams.



You´re looking at
the mirror crack.
You´re better of
without a glass.
It took time
to realize –
tomorrow´s not
hard to pass.

You never called
your life a dream
but a true-born story.

And now you´re laying here
losing all your glory..

Ref: You say: Moments of failure
Teach us life until it breakes
Lonely as I am

I learn from my own mistakes.
A hero is everything people ever need.

Someone to listen to,
Someone who´d fill their dreams.
Lights out.
Time´s up.
You shout
to stop.

There´s no
way back.
It´s your
lifetrap.


Moments of failure
Teach us life until it breakes.
Lonely as you were
You learned from your own mistakes.
A hero is everything people ever need-
someone to learn from
and someone to brake their dreams…

Tänane üllitis..

.. Kirjutasin täna loo. Jälle. Ma tean, kuidagi liiga loominguliseks olen viimasel ajal läinud. Üle aegade loomingulisemaks. Ma ei kurda..
Enivei. Siin on siis mu viimane laul.

Crossroad

If you´re once standing
on a crossroad
and you do not know
which way to go..
When you´ve lost your hope
and lost your head
then you finally understand
that you´ve lost yourself.

R: Thinking of the time that´s passed,
afraid of things that will come.
There´s nothing else to do,
there´s nowhere else to run.
Sometimes I`ve tried to walk away,
maybe run, and not to look back.
Yeah, since I´ve been lost
I´ve been looking for the stars..
But they´re all gone.

If you´re once standing
on an empty pier
and you´re waveing to
a leaving boat..
When you´ve sent away
your only true blue
then you finally understand
that there´s no-one else but you.

R: Thinking of the time that´s passed,
afraid of things that will come.
There´s nothing else to do,
there´s nowhere else to run.
Sometimes I`ve tried to walk away,
maybe run, and not to look back.
And since you´ve been afar
I´m still looking for the stars..
Although they´re all gone.

I still hear you on the pier.
I still see myself running..running.. running.
Though you´re not here.

Sest suvi on käes :)

Elu tuleb vaadata läbi roosade prillide... Või läbi roosa objektiivi - antud juhul. Tegelikult ei ole mu fotoka objektiiv ka roosa. You figure it out. Lihtsalt maagia. Miks? Sest suvi on käes... ;)

Nagu lubatud...

__________________________________________________
Lisaks sellele pildile, mõtlesin, et kriban siia ka oma viimase luuletuse... vaadake ise...

Su igat...

Su igat pilku kannan enda sees:
nii tihti olen näinud naermas Sind,

ning vahel on su silmad nukralt vees;

neis alati Sul peegeldumas hing.

Su igat sõna hoian endas kinni,

ei suuda lahti lasta neist niipea.

Jah, sõnadetagi ma usun sinu silmi,

ent vahel meenutada neid on siiski hea.

Su igat puudutust ma tean kui tänast,

nii meenub mul', et märkasid sa mind.

Ei ole miskit paremat sest väiksest särast

kui tunda - kusagil just vajatakse sind.

Su igat lehvitust ma meeles pean,

nii ''tere hommikust'' kui ''hei, mis teed''

Ja neidki, kui kord sammud eemal' sead,

et lahkuda ja minna oma teed.

Su igat kirja hoian sahtlis alles,

neid vahel loen, et mäletada Sind -

ma tihti meenun'd Sulle varavalges,

just sellisena, nagu näed Sa mind.

Tänane spontaansus = väga lahe pühapäev + väga lahedad pildid.
Jep, võtsime fotoka ja põrutasime Mustvee linna peale klõpsima. Peale selle, et vallandasime endi varjatud fantaasia- ja kunstnikuomadused, jõudsime järeldusele, et siin on ikka ilusaid ja huvitavaid paigakesi ka. Tuleb seda ilu lihtsalt näha ja momenti tabada. Pildil olen mina. /fotograaf Timo juhendamisel valmis siis selline teos./Neid tuleb sellest seeriast veel. (Liiga hea seeria on).. Aga hiljem. Täna valisin just selle.

Sõda

/kirjutasin selle, kui olin 14. Ise ka imestan. Siiani ei oska vastata - miks./

See algab sõnast pilkavast,
mil puudub üldse seos.
Või pilgust liiga kalgist.
Või tegemata jäänud teost.
Kuid inimesel loomuses
on tappa inimliha.
Raev sünnitab vaid raevu
ja viha ainult viha.

Ning nõnda kurja viha täis
ta sõjakirve tõstab.
Ja kerkib päid: "Mis lahti on?"
.."See nõuab sõda!"ta vastab.
Ta und isegi ei saa,
tal magamiseks pole mahti.
Ja hoides vaevu ärkvel end,
on piiri peal ja peab vahti.

On öö.On talv.Ta salgab külma,
ja sõrmed juba kohmas;
ta kobab maas, et leida relva -
neid varitsemas oht on taas...
Siis kõlab lask ja aeglaselt
ta lumme langeb maha.
Käest kukub leitud relv
ning taskust perepilt ja raha.

Ent teisi.. ei kohutanud see,
et üks neist jälle langenud.
Neid oli enne ja tuleb veel -
selleks sõda ongi ju.
Sõda on selleks, et näidata võimu,
ning keegi midagi ei pelga,
kus taluda vastaste sõimu,
lüüa armutult nuga selga..

Ning lõpuks, kui vaibunud võitluste jada,
paar röögatust, kolksatust kostub veel öös;
siin-seal lookles lumel lai punande rada -
oli lõppenud kohutav hävitav töö.
Ja Vihkaja - too sõdija mees -
nägi, kuidas sõjaplats lumega kattus
ja põlvitas arglikult Luciferi ees
ning imestas, miks just sinna ta sattus?!

Suvi on käes. Viimaks. ja see kaunis suveõhtu sai salvestatud. Tule-tule juuni.

Minu unistuste Prints

..ohh, ärge küsige. Järgnev lugu sai kirjutatud kord perekonnaõpetuse tunni jaoks. Ja ma ei tea, mis põhjustel ma selle siia üles panen; ehk sellepärast, et mul mõtted otsas on, kuigi kirjutada tahaks. Kes teab. Võimalik, et kõik see, mis ma sinna kirjutasin, on j a m a , aga kindlasti on seal ka terake tõtt.. Samas, kõik siin elus on suhteline.

MINU UNISISTUSTE PRINTS

Minu unistuste prints…teda on raske nii kirjeldada. Kõigepealt mainiksin ära, et ma ei kujuta teda ette printsina, ja kuigi ma teda siin tekstis niimoodi nimetan, on see siiski väga piltlikult ega ole seotud otseselt tegelikkusega. Nii et, päris printsist ma ei unista. Minu unistuste Printsil ei ole ettekirjutatud tunnuseid: ei oma tähtsust, kas noormees on blond või brünett. Olgu kasvõi šatään. Vahet ei ole. Siiski, ei väida ma, et välimusel poleks tähtsust. On ikka küll, aga veel tähtsam on iseloom ja karakter. Seega meesiludusest kiidukukk jätab mind täiesti külmaks, samas kui lihtsalt nägus ja sõbralik noormees kõrvalt istmelt ühistranspordis või kontserdisaalis kindlasti midagi mus äratab. Alguses sümpaatia, hiljem kiindumuse ja ehk siis ka armastuse. Lõppkokkuvõttes on need kõik kolm niikuinii koos. Minu Prints kõrvalt istmelt on peale hr. Sõbralikkuse ka hr. Omapära ja hr. Meeldiv. Temas peab olema piisavas koguses huumorimeelt, kannatlikkust ning hoolivust. Hea kaaslane on see, kes mõistab ja toetab, kes püüab näha asju sinu vaatenurgast ning häälestada ennast sinuga ühele lainele. Täiuslik harmoonia; poolelt sõnalt mõistmine, miimikast arusaamine ning tahe midagi kaaslase heaks ära teha. Prints ei pea olema ülihoolitsev, Prints peab olema tasakaalukas. Ülehoolitsemine võib muutuda tüütuks ja pealetükkivaks. Taktitundelisus ning viisakus on ühed tähtsamad omadused. Õige Prints on ühtlasi nii parim sõber, vend kui armsam. Oleneb olukorrast. Temaga on alati hea rääkida. Ka tühistel teemadel, mis päeva lõpuks meelestki ära on läinud, kuigi maha sai peetud pikk arutelu. Pintsiga vesteldes ei ole oluline teema. Kui ta on Prints, võib temaga kõigest rääkida. Kasvõi porganditest. Ja ta ei solvu kunagi, kui neiu ütleb talle, et ta oleks kui panniga pähe saanud. Selle peale Prints lihtsal naerab ja vastab: oi, nii armas sinust. Minu unistuste Prints on enesekindel, ta teab, mida tahta ja annab endale aru, mis õige, mis vale. Loomulik on muidugi, et kõik teevad vigu, aga Prints ka õpib nendest.
Prints saab kõigiga hästi läbi, ta ei suhtu inimestesse eelarvamustega ning ei suru oma tahtmist peale. Ta töötab kompromissi ja lahenduse nimel. Ta ei harrasta konfliktide tekitamist ja veel vähem nende hoidmist, vaid püüab need omal käel võimalikult ruttu korda teha, et õnnelikult edasi elada. Jah, ta usub õnne ja sellesse, et ühise eesmärgi nimel tuleb võidelda, aga mitte üle laipade, vaid läbi sõnade ja edasiviivate tegude. Minu Prints on aus. Ta ei varja musti saladusi ega ka tundeid ja muresid. Ta räägib kõik oma mured ära, sest jagatud mure on pool muret ja kaks peab on ikkagi kaks pead. Ja kui midagi on valesti, kui neiu on kurb, ütleb Prints nii siiralt ja sisendavalt „kõik on ju hästi”, et nagu polekski enam midagi, mille üle kurvastada. Peale selle on Prints ka hoolitsev tulevane isa. Mitte ainult paps, aga isa: hell ja muretsev, mitte mingil juhul ükskõikne ega vägivaldne. Iialgi. Ta pingutab pere heaolu nimel, nii hästi või halvasti kui oskab, aga siiski annab endast kõik. Ja hea oleks, kui ta ka süüa oskaks teha ning tulevasel emal majapidamist korras hoida. Õllepudeliga teleka ees Prints aega ei veeda. Ja veel vähem kaob ta jäljetult kolmeks päevaks mingite kahtlaste sõpradega kuhugi ära ja tuleb tagasi tühja rahakotiga. Prints teab, et pereraha on kallis raha ning kuulub mõlemale osapoolele. Ta oskab seda väärtustada ning kulutada just sinna, kuhu tarvis. Kokkuvõtteks on minu unistuste Prints inimene, kellega tunnen end hästi. Kes ei piira, vaid täiendab mind, kes on andekas ning arenev üheaegselt, omapärane, kuid samas lihtne, siiras, galantne ning huvitav. Ja üleüldse, võib iga noormees olla kellegi jaoks Prints. Sest kindlaid kriteeriume ei ole. Aegamööda õpivad inimesed üksteist tundma ning ühel hetkel avastavad, et see Keegi ei pruugigi vastata senistele ettekujutlustele või õigele prototüübile, kuid ometi on just tema see Prints või Printsess.

Iga hetk meie elus on väärtuslik. Iga tabatud või tabamata moment. Meie sõnad ja teod. Nad salvestuvad meie eksistentsi. Kuigi, me seda ehk ise ei tea. Iga sõna omab mõtet. Iga pilk. Iga naer. Iga pisar. Loeb. Ajaraamatus on kõik võrdsed. Vaid vähesed saavad enesele pikema peatüki kui teised. Aga nad ise ei pruugi sellest teadlikud olla. Oma elamisest tuleb, niisiis teadlik olla..

(ahjaa. see on siis see tüdruk, keda tunnen juba terve elu.. niivõrd kuivõrd. aga jh. tema on ka enamuse minu portreede autor. ja nüüd tegime rollide vahetust. nüüd olen mina fotoaparaadi taga, mitte ees. )

sügaval sisimas

..on igas asjas oma ilu ja võlu.
6. mai. Juba. Pean siinkohal taas möönma seda sama vana, koltunud ja kulunud kliśeed "küll aeg lendab kiiresti." Ent seda ta ju teeb. Ühel hetkel ei saa enam isegi aru, kui oled juba 5 aastat vanem, kui arvasid end olevat. Mitte, et ma seda praegu teeksin( tegelikult olen vahel küll nostalgiaga ajas tagasi vaadanud), aga kardan, kogu oma olemuse kiuste, et kunagi tunnen ka mina seda olukorda käes olevat. Aga kuniks leidub kedagi, kellega koos vananeda ja koos läbi aja kulgeda(ja olgu neid palju), siis pole ajalend kuigi oluline ega tähelepanuväärne. Sõbrad.. nad on ja jäävad su kõrvale. Kui on õiged sõbrad, siis nad tõesti teevad seda. Ka tahtmatult. Ka siis, kui nad sinuga samas linnas ei ela. Kui iga päev silmast silma ei näe,.. nad on seal. Alati. Yeah. Ja selline elu on elamist väärt!
Täna tegin huvitava tähelepaneku. Ladusin puid ja korraga, tehes seda tegevust nagu ikka, mõttega, mida rutem läbi saaks, seda parem, märkasin, kui ilus tegelikult minu ümber oli. Veider, nagu esimest korda vaatasin seda peegelsiledat jõge, mis lookles erkroheliste kallaste vahel. Päike paistis ja siras veepinnal. Oeh. ja kõik jäi äkitselt nii vaikseks. nii vaikseks... Ja ma vaatasin tummalt seda paika... neid kive ja jõe kohale oma oksi langetavaid puid. ja päikest. kodu. ja see oli hämmastavalt ilus. Liigutavalt ilus. Sel hetkel kahetsesin kahte asja: et mul fotokat kaasas ei olnud, et kogu seda kaunist vaadet salvestada ja kellegagi jagada, ja seda, et ma pidin seda hingematvat asja jagama pildi teel, sest pilt... see ei oleks olnud midagi, võrreldes sellega, mis tegelikult mind ümbrites, on ümbritsenud juba üle 17 aasta. Ja alles täna jõudis see mulle tõeliselt ja otse lagipähe lajatavalt kohale. Puude ladumisest muidugi midagi suurt välja ei tulnud, sest kippusin ikka ja jälle viskama uneleva pilgu jõele, mis must mõne meetri kaugusel helkis ja kutsus. Näkid. :) Aeh, kuidas kalad lupsutasid ja paar üksikut kajakat madalalt vee kohalt mööda liugles. Ja päike paistis. Igale poole. Rohelisele rohule. Peegelsiledale veele. Puuokstele. Südamele....

Ka maikuus lumi on maas.

Päris omalaadne tunne oli hommikujooksu teha üle rohetava lumise maa. Siin-seal haljendab rohulapp, siis jälle krudiseb talla all helevalge kirmetanud lumi. On 2. mai. Tahtsin tänasest tuisust ja langevatest luimeräitsakatest pilti teha, aga võta näpust, mida muud oligi arvata, kui et akud kõik tühjad olid. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui tummalt akna all seista ja õue valevasse rüselusse vaadata: kuidas helerohelised punagad kattusid kiirelt lume alla, kuidas kevadine muru sai omale külma loori ja soe õhk muutus talviseks tuuleks. Ta tuligi tagasi - talv. Ometi oli ta õhtuks kadunud. Kuid ta naaseb uuesti.. Kui jõulud olid mustad, siis jaanipäev tuleb valge.
2. mai ei olnud iseenesest eriline. Isegi 1.mai ei olnud seda. Vabad päevad kipuvadki tühisteks ja liialt kiiresti mööduvateks jääma. Huvitav miks? Kas liiga suurest ootusest/lootusest või üüratutest plaanidest, mida kõik sel ainsal vabal päeval ette võtta. Ja kokkuvõttes ei saanudki midagi ära teha. Plaanid.. need hääbusid kuhugi. Ajaraamidesse mahub niigi väga vähe. Minul mahtus selline tore tegevus nagu vahvlite tegemine.. Tuli isu. Ent ju oli kuuseis halb või miskit, sest taigen sai liiga magus ja vahvlid ise jäid küpsetaja külge kinni. Vähemalt sain samal päeval oma "Kõrboja peremehega" ühelepoole. Ei liigitaks just lemmikute hulka, aga vähemalt(seni) püsib meeles. Homme siis vastamine.
Täna. Täna, nagu öeldud, ei toimunud siin tõesti midagi. Ehk hakkab veel. Jah, pidime minema Dimitri mälestuseks küünlaid süütama. vaikus . Jah, polegi midagi selle teema kohta kommenteerida. Kes teab, see teab. Kes ei tea, kas uurib või jätab ükskõikselt õlgu kehitades selle loo sinnapaika. Ja homme jätkub kõik nii, nagu ikka. Homme on ka matused. Aga meie oleme koolis ja vaatame kooliakendest ringkäiku. Kui lastakse.
Tegelikult on nii, et lumi langeb maha ja sulab taas... Igavene ringkäik.

Lootus

Üht lootust ma vajan,
olen alati vajand -
Et iial ei alga
julm lobisev sajand,

et iial ei alga
must marduse aasta,
et surutud südant
leinad ei laasta,

et ka painatud elu
ei paadu, ei pleegi,
et me suuri surnuid
ei kamanda keegi.

Betti Alver

"Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik."

Ma vaatan maailma ja mõtlen. Vaatan külmalt ja mõtlen. Mõtlen sellest, mis kasu on mõtlemisest. Enamus siiski ei mõtle. Ajendatud pimedatest emotsioonidest. Arutult. Püüdes midagi muuta paremaks, teevad nad k õ i k ainult hullemaks. Kurb. Peatult. Tormates. Kuhu? Milleks? Ometi oleme kunagi kõik koos .. kusagil. Kuidas julgeme üksteisele siis silma vaadata? Siis, kui enam teisele maailmale loota ei saa? Me oleme kõik võrdsed. Meil kõigil on elu. Õigus sellele. Õigust seda võtta või rikkuda aga mitte. Kas peab alati keegi süüdi olema? Me elame enda emotsioonid välja. Kõige peal, mis ette jääb. Ja ajalugu on vaid ettekääne. Aga elusid see tagasi ei too. Ükskord me väsime. Tüdime. Mandume. Ja siis? Kahetsusest pole kasu. Oleme lõhkunud enda ümber kõik. K õ i k . Majad, ühiskonna, elud... Ja neid tagasi ei too. Ometi karjume, teadmata tagamaid, hoolimata, kes? Kust? Vahet ei ole, ega... Aga on. Kellegi jaoks on kallis inimene kadunud. Meie aga parastame ja kahetseme.... mitte seda, et üks on langenud, vaid seda, et teised on veel elus.
Ja mis kasu siis sellest kõigest? Kas meile on vähe antud? Kas sellest, et meile on elu antud, ei piisa? Läbi aja oleme kulgenud. Aga enam ei saa... MIKS? Ei oleks ju nii raske eemale astuda ja lihtsalt leppida. Ära leppida. Leppida olukorraga. Leppida oma kõrvalseisjaga. Leppida iseendaga. Ehk püüaksime olla veidi paremad inimesed. Mõistmine ja kaastunne ei ole materjaalsed väärtused. On seda siis nii palju nõutud? Ei..
Valus on.. Lugeda,kuidas inimesed räägivad. Teadmatuses. Aga ometi nii targad.

R.I.P.

"Kivil istus väike tõhk,... ..õõõ.. (?) ..."

Hahaa
Ärge püüdkegi aru saada. Te ei saa. Selle nalja liigitaksin zhanrisse "inside joke". Mõnes mõttes oli see situatsioon suht hale. Teisalt liigagi koomiline. Igatahes mina nutsin. "Inside" naljadega on seotud selline huvitav fakt, et need ajavad naerma vaid teatud seltskonnas. Ja teistele edasi rääkides muutuvad need mõttetuteks.Banaalseteks isegi kohati. Seetõttu on selline nalja liik ühes kindlas ringkonnas alati hinnas. Ja mis kõige pullim- teised ei mõika midagi ja vaatavad sind nagu opakat. Haa!
Tegelikult tahtsin ma kogu selle jutuga öelda, et eile oli koolis täitsa fun. Mitte, et mulle matemaatikas võrrandeid lahendada meeldiks või et joonestamine hullult kütaks, aga vahetunnis sai nalja nii, et sure maha. Tegelikult sai asi alguse lihtsalt päevaväsimusest ning ühest mööda lauldud riimist. Ning ülejäänud 15 minutit naermist oli vanade naljade üle. Meenutused suvest ja totakatest olukordadest... No, siililihapirukaid ikka ei sööks ju. Oeh. ülim mälestus on muidugi sellest, kui pidime Lauraga ühtedele ööbijatele apartamenti hommikusöögi viima. Laura hullult mässas ja sättis heeringatükikesi hapukoorekihiga karbikesse. Ja siis ma läksin seda kätte toimetama. Külaliste uksest, of cours. Tema muidugi läks salauksest, kust kaudu koristaja käib ja mis külalistele suletuks jääb.(Ainult meil oli salavõti.). Ma mäletan seda nagu eile toimunut. Kuidas tüübi nägu põlvini vajus, kui ta Laurat kinnise ukse taga enda toas nägi ja seda, kuidas ma selle heeringakarbi laraki! maha viskasin ja üles korjasin... Ja Laura naeris. Teisel pool kinnist ust. Vaatas klaasist ruudust ja naeris. Mina ka. Hale. Ja see tüüp... "Kuidas sisse said?!".. "Tulin!"... Hmm.. õnneks ei pidanud mina seda heeringat sööma. Niikuinii ei sööks. Aga jah. Ühised mälestused on toredad. Ja "inside joke" on ka üks päris põnev teema. Muidugi naersime sel päeval veel päris palju ja kõvasti. Igasugu lollide asjade üle.. aga et tegu on selle viimati nimetatud asjaga, siis jätan need rääkimata. Te ei mõistaks.. ja siis kaoks asja ilu. Võinoh. Niivõrd kuivõrd ilu. Aga olu kindlasti.
Hoidke mälestusi, et nende üle kunagi end ribadeks naerda... siis kui vanad ja hallid oleme. :)



(mäletad veel seda pilti?seda õhtut?.. ära naera eks.mul on niigi kõht valus)

Betti Alver

Kes oli su kaitsja
kord keisrite
aegu?

Kes hoiab
su lootust
kui lapsukest
praegu?


See on valu
mis läbib
me laulu
ja loomu.


See on tõde,
mis kõrgem
kui keiser
ja kroonu.

Valu läbi tõe<->tõde läbi valu.
Tõde on alati oodatud. Me lihtsalt kardame seda vahel..valu pärast vist.Kummaline.Täna oli üldse veider päev.See on huvitav, kui päike on alles taevavõlvi keskel(täna küll metafooriliselt) ja oleva päeva üle tehakse omad järeldused.Ometigi vaadatakse õhtul tänasele hoopis teise pilguga. Hoopis uue pilguga. Ette ei tea midagi. tagasi vaadata on palju lihtsam.
Jaa, kodus on ilus.Päikeseloojangud on ilusad.Tõelised.

Teadmatus ON kõige hullem

.. just. Täpselt nii ongi.
Sellised segased hetked, kui sa ei tea isegi, mida arvata, mida oodata, mida loota, mida karta. Ja see ongi hullem..kui teadmine. Esimese asjana tahame teada, seejärel teeme omad järeldused ja mõtleme olnu üle sügavuti järgi. Oh seda avastust, et kogu see teadmatuses virelemine oleks võinud olemata olla. Samas, kui poleks teadmatust, poleks uudishimu..poleks meid.

klassika.

Ahjaa. Tahtsin veel mainida, et mul on kalduvus pikaks ajaks ära kaduda. Seda mitte huvipuuduse, vaid pigem ajapuuduse tõttu. Nii kurb kui see ka ei oleks.. või nh. Väga ikka ei ole ka. Et siis teate.
Praegu näiteks hakkan lugema. Villust ja tema keerukast, kuid ometi nii lihtsast elust. Nagu meil kõigil.
See Ya Guys Later*

Minu esimene...

sissekanne siis. Ärge küsige, miks. Lihtsalt. Sattusin Postimeest lugedes artiklile, mis uuris vastust küsimusele "blogida või mitte?" Õnneks vastasid nad seal minu eest( säästsin end piinarikkast dilemmast) - loomulikult blogida. Yeah. Ja siin ma siis nüüd olen. Ärge pahandage, kui veidi mööda panen. Alguse asi. Eks näis...