Gripp

liigub ähvardavalt ringi. M. tundis end kehvasti ja oli jätnud meid T.-ga kahekesi hommikupudruga askeldama. Läksime üheskoos linna, mõlemad oma teed. Veel üks bussisõit - miks küll peab Tallinnas ühest kohast teise liikumiseks nii palju aega kuluma? Õnneks vaid 10 minutit. Veel ühed lapsesilmad. Kolmas uks, mis mulle avati oli Kristiines. Enne kui perenaine seda teha jõudis, oli koer mu süles. Tere, sina. Ja siis näidati eelmisel päeval nähtust veidi suuremat pisikest, kellega me viimati ka kohtusime läbi kõhu.
 Kui suu head pitsat ja pohlakooki täis ei olnud, sai üsna paljude asjade kõrval ka muusikast räägitud. Esimest korda kuulsin, et keegi oleks Yann Tiersenit mulle klaveril esitanud. Amelie' valss on tõesti ilus lugu. Niisamuti see järgnev laul, mille ma sellest külaskäigust kaasa sain ja enne oma Tallinnast lahkumist M.-i juures mängima panin.

Kui M. just siis koju tuli,  tahtsin, et see laul talle lohutust pakuks.
Bussisõidud Tallinnas võtavad tõesti palju aega.

"Meie mõtleme ning jänesed ja elu jooksevad meist mööda."

Lahkusin trammile laias vesises lumesajus, tuled laotusid mu ümber. Ja kuigi sealne rütm vajab harjumist, tugevat sihti ja tahet saada ja teha ja olla, lahkusin ma taas mõneti nukra mõtisklusega järjekordsest minekust. Ent tulek oli igat hetke ja sära ning pilku väärt. 
Elame veel!

Taevas

bussi akna taga oli lohutult hall. Nähtavasti seetõttu süvenes ka mu arusaam 40-minutilisest bussisõidust Nõmmele kui lõputust ja väsitavast rännakust teise osariiki. Kui meil oleks osariigid. Tallinnas on osariigid. Aga kui ma olin tõstnud ta oma kätega üles, võtnud ta oma sülle, kadus see rõhuv tunne. See väike ime mu käte vahel - ta naeratas mulle, pisikese K. esimene reaktsioon mind nähes oli naeratus. Võluv. Ema-isa kullast kallim silmatera. Väikeste laste silmad, need suured ja sügavad, on nii mõtestatud, et ajab hirmu nahka. Nad vist saavad kõigest palju paremini ja sügavamalt aru kui ükski täiskasvanu oma pilguga hoomaks. Väikestel lastel on imevõimed, ma usun.
Veider, kui härdaks need pildid mind tagantjärele muudavad.

Hilisemast mõrv-šikist õhtusöögist F-hoones me pilte ei teinud. Nii väga oleks tahtnud püüda selle õhtu igavikukildude kollektsiooni, aga ma panin vastu. Sest see oli liiga parfait, et saada aheldatud ühte pilti. Või kahte. Vaatasin musta riietunud C.-d, kuulasin tema helklevat juttu ja mõtlesin, et kõik need inimesed seal all saalis - me istusime kõrgemal akna all - arvavad vist, et me oleme kaks kõhedat üleni mustas peielist, kes naeravad kõva häälega kadunukese üle. Arvaku. Meie liigutusis oli elegantsi, meie vestluses oli ajatuid sekundeid, ja kadunuke - jah, ta oli olemas: möödunud ajad, mis tõid tagasi naeru - sai põhjaliku retrospektiivi. Inimestemõjutamisest ja elurõõmust. Muuhulgas. Mind üllatas tema teemadevalik, tema süüvimine olnusse ja olevasse. See oli kompliment, ma tundsin. Ma tahan, et need toostid, mida me laususime, jääksid kõlama.
 Lõhesalat ja vein olid muidugi võrratud. Jumalik, tõepoolest.

 Kui me pärast kolme ja poolt tundi lauast tõusime, ütles ta, et vahel talle tundub, nagu tal ei oleks mälu. Tõepoolest, ma olen talletanud sõnu, hetki, tundmusi. Selle nimel, et nende najal elada. Et meil oleks põhjust otsida jumalikkust, põhjust mitte minna kaotsi, põhjust saada peagi jälle küünlavalgel kokku, et kõike mäletada. Sul on see olemas, lihtsalt sügavamal.

Ma ei saanud uinuda. Sest kõht oli nii täis ja mulle ei meenunud see kalambuur, mille pärast C. kord ateljees kell 2 öösel toolilt põrandale kukkus ja me end tilgatuks naersime. 

Kalamaja

korteris on raamatuid rohkem kui viimase külastuse ajal. Nüüd pealegi sajab akna taga lund. Laualamp heidab sumedat valgust. See on lihtne ja soe. Mul on hea meel olla nende inimeste keskel, nende kodus, nende mõtete ja tunnete seltsis.
 Ma olin ärganud enne kuut, sõitnud tsüaniidkarva veel mitte päris valgeneva taeva all otse suurde kollasesse kuukettasse ning viimaks kuulnud taas, mis häält teevad trammid. Vaikust on  palju olnud. Üks reede Tartus, üks õhtu teatris ja proovis, ei olnud mind veel tagasi linna-lainele häälestanud.
 Esimene uks, mis mulle avati oli Uuel tänaval. Paari tunni jooksul vaid jõime ära küll ainsa tassi teed, ent jõudsime rääkida elust üldiselt, komplekssüsteemidest, vaba tahte võimalikkusest, determinismist, sotsiaalpsühholoogiast ja ilmast - teaduslikult. "Et kõik ikka hästi läheks," ütlesin, kui mind Kalamajja autoga ära toodi. ".. Ja et vaba tahe oleks olemas," kõlas autost vastus.
 Hiljem rääkisin M.-ile vestlusest tema isaga. T. imestus Uuel veedetud aja lühiduse, kellaaja ja vestluse temaatilise valiku suhte üle. Me käisime M.-iga poes. Kalamaja oli hoopis teistsugune ja mulle tuli meelde "Kevade ärkamise" mängimine Teoteatris. Siis oli ka lumi. See oli enne, kui M. ja T. Kalamajja kolisid.
 Mõtlesime, millest tuleb Suva sokipoe nimi. Sukavabrik. Ilmselt. Jätsime sinna raha, ikka heade ja armsate asjade eest. Beebikäpikud - ma ei saanud neid käest panna. M. viis mind ühte võrratusse pagaripoodi, mille interjööris sooja pirukat nosida oli siiralt vahva. Sellised väikesed alumise korruse toakesed Kalamaja tänavatel, nagu Salme pood, kuhu me hiljem jõudsime ja "singipiitza" nali kohatuks muutus.
 Igatahes, me jõudsime koju ja tegime kolmekesi võrratu kana-baklažaani-paprika-pasta. Oivaline gurmee veini ja õhtusse kulgenud vestlusega. Ning õhtune tiir pargis. Nali ja naer laste mänguväljakul. Lennusadama pime panoraam.
 Esimene öö kesk seda tegusat, ent mahedat elu. Mu kõrval on Proust ja Kundera ja Goethe.

Agneta Pleijel

sattus mu lektüüri juhuslikult. Nädal tagasi leidsin "Loomingu raamatukogu" teoseid lapates tema "Talv Stockholmis". Esialgu näis, nagu ei oleks see raamat mu esimene valik. Lühilaused, hüplik mõttekäik, hulganisti viiteid, mis tundusid pseudo-intellektuaalsetena. Aga tema raamatu stiil  mõjub moel, mis paneb mind tahtma seda blogi niisamuti kirjutada. Sest kõik on ometigi öeldav lühilausetega. Ja keeruka mõttekäigu sirgeks silumine kaotab poole selle väärtusest. Pealegi võib selle taga olla hoopis avardavam lähenemine, uus perspektiiv. Vastus, mitte küsimus. Võimalus, mitte piirang. Lõpuks oleme kõik pseudo-intellektuaalid. See võib siiski olla hea raamat.

 Talv Stockholmis...
Ma jahtisin siis roosat. Ja tegin kihlveo korras kätekõverdusi. Ma mäletan Saint-Exupèry'd. Juttu päikesest külmkapinurgal. Kas tõesti on sellest nüüd kaks aastat?

Tänapäev. Eksamisessioon sai läbi. Ilma ühegi eksamita. Ainult esseed, esseed, esseed. Minu ÕISi lehel ilutseb nüüd olukord, mis ilmselt on kordumatu. Kunagi helesinise unistusena tundunud tulemus ei tekitagi üllatuslikult minus kuidagi teistmoodi tunnet. Ei tunne, et oleks mingil moel targem. Kuid siiski. Tean soovitada, et "Tuukrikell ja liblikas" on üks eriskummalisemaid-lummavamaid-puudutavamaid filme, mis minu silme ette ja analüüsi sule alla on langenud. Et Tammsaare peidab endas avastamata kihte. Et Artaud' kirjad, kus ta kirjeldas oma unistuste teatrit, olid täis kirge ja elujõudu - ent mis ei olnud määratudki kunagi prakikaks saama, samas on nende kirjanduslik-ideeline väärtus ka minu silmis isegi kõrgem nende reaalsest rakendumisest. 

 Ahjaa. Ja siis üks täiesti kontekstiväline lugu. See tuli ühes talve selgroo murdumisega. 

I Am Kloot - Fingerprints

"Stabiilselt!"

Hea asi suusatamise juures on see, et sul on ülev tunne, nagu sa suudaks eirata kõiki füüsikaseadusi ning läbida mitmekilomeetrise distantsi sama hooletu tõuketehnikaga, nagu nad seda telekas teevad. Halb asi on, et see tunne läheb üle. Pärast esimest poolt kilomeetrit. Niisiis jääb ainsaks ülevaks tundeks enese vägevusest tõdemus, et sa üldse elusalt koju tagasi jõudsid. Milline saavutus!

Nädala keskel oli mul üks ilmekas juhus, kuidas  üldse ei vedanud. Mingid saladuslikud müüdid teavad rääkida, et kellel ei vea õnnemängudes, sellel... noh, teadagi. Iseasi on nüüd see, et kui mitmekordne kaotus mitme tunni jooksul oligi inimesele, kellega mul vedama peaks, siis..  kes on võitja ja mismõttes temal siis armastusega ei vea?! Mäng ise on aga tore. Lapsena sai seda maal eranditult iga kord omaette tagaruumis mängitud. Nõukaaegne pin-ball'i stiilis Kakukese-teemaline lauamäng, kus eesmärgiks - nagu ikka - on saada metallkuulike võimalikult suure punktisummaga auku. Täiesti ebaloogiliste trajektooridega tulemusi saime, täiesti ebaloogiliste strateegiatega mängisime. Ei pea täpsustama, et täiesti ebaloogiliselt ka kaotasin. Vahepeal tegime vanapapsile heameelt, ajasime juttu, valmistasime kahe peale õhtusöögi ning ajasime törts töri-löri. Enne, kui viimastele uskumatutele partiidele kaasa elades peaaegu rabanduse saime.

Reedesest Tartus-käigust on aga siiani mul jalgades mikrorebendid (teate küll, pärast trenni on "jalad valusad".. see jutt piimhappest, mis koguneb jne - need on tegelikult mikrorebendid), teatud liigutused on ikka valulised. Kuid kogu sissejuhatuse idee oli selles, et öelda - nii tore oli taas näha Tartut ja inimesi, võtta osa proovist, ja kulgeda siis kas raamatukogus riiulite vahel, vanalinna tänavatel ja kohvikutes või inimeste kätel Üliõpilasmaja saali lae all. Näiteks. "Armastus" muidugi on klassika.
 Lisaks, hoolimata sellest, et väljas ajab üks külmarekord teist taga ja hetkiti päädib oma näo näitamine õues sellega, et ripsmed jäätuvad ära ja sõrmi ei tunne, pole mu aju (loe: mõttelend) jäässe läinud ning eile lõpetasin edukalt oma näidendiga. Mis temast nüüd saab - seda näis.

Liitiumaku.

Olen uitanud oma mõtetes ja kirjutanud lõpetamata jäänud sõnu ning pooleliolevaid lauseid. Nüüd, kui sess on läbi - ja läbi sai ta mu jaoks juba eelmisel nädalal, mil ma viimase essee viimase punkti panin - ei hoia miski mind tagasi tegelemast laulude, luuletuste ja tekstide kirjutamisega. Ja mul on vaba voli minna raamatukokku ja võtta sealt just neid teoseid, mille lugemist olen pidanud korduvalt edasi lükkama. Ega see nimekiri ei lühene aja jooksul.

 Mul on aega ärgata päevavalges, mitte varahommikuhämaras. Seada sõrmi kitarrikeeltel ja luua oma peas midagi uut. Ammutada väikelinna sundimatut vaikust ja valget õhku, õhtuste üksikute laternate valgustatud tänavate jaanuaritasadust. Mõnikord saab seda hirmutavalt liiga palju, mõnikord mõtlen ma linnatuledele ja inimestele - võõrastele ja omadele, naerule, laulule ja elavale foonile. Siis jälle hoian neid mõtteid, sest kõike ei saa kohe, muidu kaob võlu. Võlu võib leida aga rahuliku elu hetkedes. Nii oma mõtetes sisekujunduse ja disainiga tegelemises ning fotograafialehekülgedelt meelelist inspiratsiooni ammutades, kui ka armsaga kabet mängides ja siis üheskoos perega reedeõhtust veini nautides.

See on veider - justkui aastavahetus kestaks ja kestaks ning aeg  ei liigukski. Mul on kuidagi harjumatu tabada mõtet, et pühad on läbi ja elu läheb edasi - kirjakastidesse laekuvad kirjad, koosolekuruumid täituvad inimestest, graafikutesse kirjutatakse numbreid, teedel on regulaarsed liiklusummikud - eriti kella 17 ajal.
Mul seda kõike ei ole. Iseenesest on lühinägelik elu edasikestust mitte arvestada ja keelduda vooluga kaasa minemast.
Eks ma ikka püüan ju ka.
Seni on kaugustesse kanduda ja selektiivse elukorraldusega tegeleda liigagi meeldivalt regenereeriv.
Olen üks suur liitiumaku. Täitun energiast. 

Klassiku teine tulek.

Nüüd, põhikooli, gümnaasiumiastme ja bakalaureusekraadi künnisegi ületanuna, avastasin ma enda jaoks Tammsaare. Gümnaasiumis loetud "Kõrboja peremees" jättis sünge ja eestlaslikku ängi täis mulje ühes oma pimeda Mousi ja Kõrboja Anna ja õnnetu Katku-Villuga. Ma üldiselt ei mõistnud Tammsaare kirjanduslikku fenomeni ja enda arvates leppisin mõttega, et olen klassikakauge ja -mõistmatu.

Tuli välja, et siiski ei leppinud. Ülikooli teisel kursusel võtsin pentaloogia ette ühes eesmärgiga sulgeda viimane köide kolme kuu pärast. Tehtud. Minu "Tõe ja õiguse" kogemus - esimene - seljatas eelarvamusliku vastumeelsuse kõigi viie osa kohta, kui ma avastasin, et ainult esimene köide on pastoraalne hala ja viies selle pikendus. See-eest leidsin nii mõndagi säravat teistes, ennekõike neljandas osas. Ja midagi Tammsaare võimest vastavalt teemale stiili muuta ja selles läbivalt kirjutada jäi tollest ajast kõlama. Lisaks olin otsustanud võtta Tammsaare suhtes kaitsva seisukoha oma teatud kursakaaslaste ees, kes teda kui igandit mõnuga materdasid.

Niisiis otsustasin oma magistrantuuri esimesel aastal teha kogu oma eelnevate aastate jooksul kogutud teadmiste ja kogemuste taustal ja najal Tammsaarest (täpsemalt "Tõe ja õiguse" I jaost) põhjalikum essee. Elu (loe: ülikool) on õpetanud otsima allikaid ja neid kasutama. Ning nii ma ühel hetkel - lasknuna ühel asjal end teiseni viia, et sealt kolmandani jõuda - lugesin ridu, mis lasi paistma hoopis uue valguse Tammsaare üle. Kui ma olin viimaks jõudnud Dostojevskini, Nietzscheni, Kantini, Zola'ni, Sartre'ini, Camus' ja Hemingway'ni Tammsaare loomingus - st, nende teoste motiivideni Tammsaare mõjutajatena, ja seda sihiteadlikult, oli asi kindel. Tammsaare on Eesti Dostojevski ja ma olen elanud teadmatuses kõik need aastad. Ning kui ma eile öösel jõudsin viidete kaudu jälgi ajades Piiblini, seda köögilaua taga "Tõe ja õigusega" paralleelselt lapates ning leides mõlemast ridu ja mõtteid, mille olemasolust - rääkimata veel teadlikest allusioonidest - mul aimugi polnud (samas, Piibli puhul on see mõneti mõistetavam), jõudsin pieteetliku seisukohani, et Tammsaare võib juhtumisi olla üks eesti vähestest klassikutest, kelle teoste filosoofiline perspektiiv minus aukartust äratab. (Lisaks olin kallutatud tema viiekeelsest umbes 30-st filosoofilis-teoreetilisest teosest koosnevast kodulektüüri kuuluvast kirjavarasoovitusest, mis käsitles vaid üht talle huvipakkuvat teemat). Ning kui sind juba võrreldakse Dostojevskiga JA sa kirjutad "ühegi mustandita paberil" valmis viieköitelise pentaloogia Piibli-motiivide ja kuulsate mõtlejate kontseptsioonide põhjal, siis.. Ma olen müüdud. Kallis Anton Hansen, nagu tänapäeva kirjanduspõlvkond ütleb - respekt, mees! (Siinkohal meenus selle blogi üks esimestest postitustest. Savaatavaid, kui huvitav märk.)

Ühtlasi, ma tungivalt soovitan lugeda Andres Põderi kirjutist "A. H. Tammsaare - minu usuõpetaja". Üks paremaid tekste, mida viimasel ajal lugenud olen.

*

Natuke olmelisematel teemadel - jõulutsükkel sai tänasega jälle selleks korraks puntki, isa sünnipäeva puhul oli toimetamist ja köögitööd täie raua eest, ja ma võiks sellega juba pidudel  muljet avaldada või lausa raha teenida. Oi, õigus, ma olen seda juba teinud. Aastaid. No tühja kah, aeg jälle kiirnuudlitele üle minna - ja raamatukokku Tammsaaret hiilima ...