Magellani pilve saadik

Jää hüvasti, 2013!

8. jaanuaril 1969 saatis Uku Masing Karl Ristikivile kirja koos järgneva luuletusega.

("Magellani pilve saadik") [kogu, mis enam ei saa valmis]

Päikesevikati sahisev kaar 
ristikivini lõikub. 
Kuu pääl siravad sinised lossid.

Mida ma mõtlin toona võhumõõga kõrval 
silmitsedes laiska jõge, 
ons sellest varjugi õitsenud, 
ons selle lõhna männiku osjades, 
arul, kus kord tegin saadu? 
Ei ma tea, tohin kysida, 
ehkki eitan ja naeran 
sedagi ootust, mu aastate rabade taga 
tundus murakas.

Olgu siis! Tuulde lõikasin oma nime, 
et teda keegi ei veeriks sambliku alt 
ega pudedalt lehelt, 
sest elusad surnud peavad kõndima eluslaipadest eemal, 
sõnajalgade vahel ja kadunud teedel, 
tumepunane neiuvaip pihul 
et nad ei sööks neid, kes istuvad nende lauda, 
et nad ei jooks neid, kes end arvavad jäävaiks.

Seepärast siis, et taane ma polnud too, kes tõmbab akna eest katte 
õitsmispäeva hommikut saatmaks maailma, 

nyyd juba pisem eimiskist. 
Sest ma teadsin, mida teised ei teadnud, 
ega lausunud lõkkaval viivul seda väetitki loitsu, 
nyyd ei ykski karistus, 
ykski õnnistus 
minu ripsmeid ei riiva, teadvuse taarudes 
päikesevikati ees.

Aga kuu pääl siravad sinised lossid, 
helesinised, kindlasti helesinised. 
Mina ei teinud midagi siin, 
kiites ja tänades yyrikest rohelist, 
sedagi mitte, mida oskasin, 
ei kellegi jaoks. 
Kas ma yksi tohin uita viistuhat eluaega 
saalist teise? 
Kas ehk leian aknalauale luituma jäetud 
sinise lehe kolme sõnaga, 
mida kuulis Toomas? 
Kas ma tahan tagasi tulla? Nemad ihkavad katet, 
kas siis tohingi soovida seda tõugata 
silmade eest, mis kiindunud surma 
edevalt joostes ja kiljudes ära ta eest?

Olgu siis! Ma ei tule iial enam tagasi, 
ehkki on hale, ehkki söestaksin enda, 
kui pimedad silmad hakkaksid aimama siis. 
Aga ei enam anta loitsu, 
ja täna öösel läbi sõgedusune taipan, 
et on ykskordki asjatu pakkuda õitsmispäeva: 
Nemad armastavad Surma ja Kannatust! 
Pole õige ja hää 
kelletahes lemmikuid olematuks manada 
ning kurja selles elus kyllalt ma teinud endagi jaoks. 
Ei enam taha!

Olgu siis! Ma ei tule iialgi tagasi. 
Kuu pääl viravad sinised lossid. Ja mina kõnnin yksi, 
kosmose äärteni mõeldes viisiks kolme sõna, 
mida keegi ei kuule, 
sest kõik tahavad nautida surma 
ning selles lõbus, just selles, 
elada igavesti.

Kas mul hakkab igav oodates oleva otsa, 
Kuu siniseis lossides vaadeldes Magellani pilvi 
miljardeid aastaid?

21. VI 1959

Ristikivi kirjast vastuseks: 

Solna, 26. 3. 1969 

Armas Uku Masing!
On möödunud vähemalt paar kuud sellest päevast, kui saabus Magellani pilvesaadik Sinu kirjaga. Oli rõõm lugeda seda nii kauge vahemaa tagant tulnud elumärki, rõõm segatud kurbusega, sest mu teeb alati melanhoolseks aja paratamatu vool, mis nii palju endaga kaasa viib.
Vahest on asjatu hakata ennast vabandama ja "pehmendavaid" asjaolusid üles lugema. Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama. [...]

Nii etteaimatav

kui see ka polnud - ja ilmselt olin ma sellega ju ikkagi arvestanud -, ei saa rahulikult oma Bert O. Statesi ja Marvin Carlsoniga mugavusse istuma jääda...

Mõni vastus toob ikka üllatava ärevuse. 

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça