kolisin mõneks ajaks ära, siia -

tulbidjatuuleveskid.tumblr.com

^^

after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.

Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Kell üheksa hommikul, kui juba on palav, aga veel ei kõrveta,

võtsin oma mati, räti, ratta ja tahtejõu kokku ning enne, kui üldse unerähma silmast pesin või mingil võimalikul viisil hommikusöögile mõtlesin, juues vaid klaasi vett, sõitsin järve äärde. Suure paju okste all alustasin oma päeva õndsas üksinduses Viie Tiibetlasega ja tervitasin järve kohale juba tõusnud päikest. Sel kellajal pole vesi veel puljongiks soojenenud ning pakub parimat võimalikku kosutust. 

Tagasi koju sõitnuna valmistasin koduaia-rabarberi-jogurti-smuutit kamaga ning tundsin, et kõnnin sirgema seljaga. Homme panustan suuremale koormusele. Nädala lõpuks ehk leviteerin.
Ben Howard'i "Oats In The Water" oli orkester mu peas ja see oli nii võimas, et ma ei vajanudki muud taustamuusikat kui see kusagil kuklas, hommikune linnulaul ja tuul pajuokstes. Järv oli vaikne. Sellistel hommikutel on küll oma heli, mida aga mitte kõrvaga ei kuule.

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.

Rakvere pole enam lihtsalt nimi

, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.

Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.

Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"

Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.

Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja  kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.

Helge festival oli. Ma olen tänulik. 

Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Emili 007

lasti täna vette. Kallati viinaga üle. Oli küll päris viin, silla peale oli lõhna tunda. Vaatasime ligi tund aega, kas trossid peavad vastu, kas kraanad püsivad püsti, kas mehed jäävad püsti, kas sadamakai jääb terveks, kas pardid ujuvad eemale. Jah, kõik sujus. Emili 007 purjetab nüüd Tartu poole. See sündmus teenis umbes poolesaja inimese tähelepanu, mõned klõpsud kohalikku meediasse (millest pooled klõpsud omakorda olid meie perest, sest ajakirjanik leidis meid vist pika ootamise ajal veetlevamad olevad kui tunkedes kraanajuhid ja krigisevate teleskooptorude otsas kõikuva laeva) ning nii mõnegi möödasõitja pilgu ja peatuse.
Väikelinnarõõmud - selline sündmus !

 Võis kohe laupäeva kordaläinuks lugeda ja rahuliku meelega koju Vahingust ja Kierkegaardist lugema tulla.

Ja ma olen natukene eksinud.
Sest Alt-J uus album ei ole veel ilmunud ja ma ei leia hetkel midagi kuulatavat, mis küündiks nende tasemele.
Seniks pean laskma seda ainust lugu läbi oma pea edasi-tagasi.

Pärast viit

päeva ning jaaniaega tundub elu hoopis rahulikum ja unisem. Neljapäevast peale on minuni jõudnud kõiksugu ootamatud inimesed, kelle nägemise üle on mul olnud hea meel. U. tuli maale vanaema juurde oma 30ndat pidama ja öösel kuulsin läbi une, kuidas akna all hõigati kooris mu nime. Nii palju uhkust mul oli, et mitte alluda provokatsioonidele; kui enne ei kutsutud, siis..  Hommikul nägime. Pole neid paari noormeest, oma lapsepõlve elupäästjat ning noorpõlve semu, ammu näinud ja taaskohtumine oli lustlik. Järgmine kord pole vaja serenaadi laulda, võib julgelt telefoni teel välja kutsuda.
 Järgmise päeva üllatuskülaline jõudis Tallinnast otse enda lõpetamiselt. Vein ühes, mis oli mõeldud daamidele, ning esinduspintsak veel seljas - O.W. saabus traditsiooniliselt jaanide ajal meile külla ja juttu vestma. Põgus tähistamine oli üle aasta tore ning ehk toob suvi ta veel meie kanti tagasi.
 Kolmas üllatusvisiidi päev. Kõige ootamatum. T., kes kaheksa aastat tagasi juba lubas kord Hiiumaal mulle Peipsi äärde külla tulla, jõudis nüüd, jälle vaid viivuks Norrast tulles, mulle koduukse ette ja üllatus oli loomulikult suur.
 Kõik need toredad inimesed! Viimaks ometi on mäed jõudnud Muhamedi juurde.
 Ja pühapäev oli pidupäev, oli vihmapäev, oli jaanide pidamise päev. Kõik olid koos, peale väikese K., kes teise vanaema hoolde oli jäetud, ning hoolimata lakkamatust sajust ja märgadest jalgadest, tantsisime poole kaheni öösel. Siis oli ka vihm üle jäänud ning jive'i keerutusi sai teha ilma vihmavarjuta. Järgmisel päeval muidugi paistis päike. Ent ilmselt oleks selline ilm eelmise õhtu grilli- ja lõkkepeoks olnud liiga lihtne, liiga meeldiv; ehk polekski siis midagi erakordset, mida meenutada. 

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Hea pasta Bolognese'i saladus

on tegelikult õiges, hästi valitud tomatipastas, olgem ausad. Ja garneeringuks pandud noore basiilikuvõrse tipus, mis on võetud oma aknalaualt, ise seemnest kasvatatud ürdis.
Vanaisa tegi mulle suure teene, ostes selle tomatipasta ja andes mulle söögitegemiseks. Merci beaucoup!
Samas ei välista ma, et hea päeva ja toidu õnnestumiseks on vaja lihtsalt õiget meelestatust (mille saab näiteks teatriartikleid kirjutades) ning inspireerivat muusikat (mille saab vanade lemmikute radadel käies, leides uusi).



Lähen kohe tegema prantsuse keeles ettekannet imaginaarsest reisiplaanist Lõuna-Prantsusmaale. Selle koostamine oli juba niivõrd innustav, et tahaksin ise ka uskuda, et ühel heal päeval võin ma tõesti kotid pakkida ja Marseille's Calanque de Cassis'i imetleda ja Nice'is veini ja vie nocturne'i nautida. Seniks, jätan prantsuse keelega mõneks ajaks nägemiseni...

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

Söögipulgad on ikka veel sahtlis kahvlite juures,

kuigi mu ema pidas paremaks kasutada neid taimede toestuspulkadena. Tegelikult on need pärit Pangest. Kaks aastat tagasi, kui A.-l oli sünnipäev, käisime Tsink Plekis söömas ja ma õppisin esimest korda pulki käsitsema. Pärast läksime šampuse ja Fazeri šokolaadiga Emajõe äärde paadisillale sooja kevadõhtut nautima  ja jõel ujuvaid sõudepaadikesi vaatama.
 Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi  on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.

Aga kõik on samas nii parfait!

Mitte mina/Pas Moi

all dead still but for the buzzing ... when suddenly she realized ... words were -- what ? ... who? ... no! ... she! ... realized ... words were coming ... imagine! Words were coming ... a voice she did not recognize ... at first ... so long since it had sounded..., then finally had to admit ... could be none other ... than her own

Täna õue mängima ei saa.

Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
 See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg -  Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.

Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.

Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.

Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.

Handke "Kasparit" lugedes

tuleb meelde paari nädala tagune loeng Paabelis - prantsuse näitekirjandusest ja selle tõlkeolukorrast Eestis. Loeng ise oli võrdlemisi vähekonstruktiivne, arvestades küsimuse ulatust (probleemi?) meie pisikesel teatrimaal, kuid vähemasti said kohaletulnud veiniklaasi ja juustuvaagna taga paista silma oma eriala eruditsiooniga. Mis tähendab, et lõppkokkuvõtteks oli päris tore. Ja et see ka sisuliselt mulle meenub, siis mitte lõpuni tulemusetu.
 Igatahes heitis hr Lepsoo säärase lause, et olukorra muutmise jaoks oleks vaja mingit kultuurilist revolutsiooni. Küsisin kohe, mida ta selle all silmas peab. - Poliitikute vahetust, valitsuse vahetust, esmajoones. Mispeale, olles just veetnud päevi Foucault' ja Althusseri seltsis, järeldasin paratamatult, et igasugune kultuur on otseselt tingitud võimust. Ta ei rääkinud haritlastest ega haridusest, ta ei rääkinud kodanikuühiskonnast ega sootsiumist - ta rääkis valitsusest.. Lektor ei eitanud minu järeldust, lisas vaid, et see pole revolutsiooni ainus osa. Aga minu arust polnud see lisamärkus talle endalegi kuigi veenev. Niisiis jättis see olemine mind mõttega - kas kunst on tõesti vaid ideoloogia tööriist? See ei mahu mulle pähe. Jah, kultuur on tänapäeva ühiskonnakorralduses poliitikast mingil määral sõltuv. Ei, loovisiku mõttevabadus ei saa olla määratletav võimu ja valitsusega.

No ja nüüd see "Kaspar".

Mida rohkem laaste katusel,
seda enam hallitust leivaahjus.
Mida rohkem on linnades
keldreid, seda suuremad on
kivisöevarud. Mida valgemad
pesunöörid, seda rohkem pooduid.
Mida tungivamalt vajatakse
mõistust mägedes, seda
enam meelitab vaba looduse
hundimoraal.

On  l o o m u l i k, et jahukott 
lööb roti maha. On  l o o m u l i k, 
et tuline leib lapsed
liiga vara ilmale toob. On
l o o m u l i k, et äravisatud 
tikud suurendavad usaldust.

Keel kui vahend allutamaks inimesed ühiskonnale, normidele, piirangutele ja võimalustele. Aga see on paradoks. Ei ole olemas võimalusi ilma kitsendusteta ja iga väljavaade on ahelateks iseendale. Ja keel kui ideoloogia tööriist? Kui üks võimalus kasvatada indiviidis sobivat maailmavaadet ja -tunnetust? Kahe otsaga asi, kas pole.


Ja ometigi ei takista minu filosoofilised mõtisklused kuldnokka laulmast akna taga nagu segane (sest ta sai omale uue pesakasti eile ja on sellest ajast peale olnud üks suur kohtlane suletomp õnne ja laulu), meie karvapall Mõškinit pühade puhuks hiiri teise korruse korterisse vedamast (sest ta oskab uksi lahti teha ja pärast 6-7 pisikest karihiirt saavutas ta oma kõrghetke ja vedas meie esikuvaibale paksult uhkena poole tema suuruse hiiremauga, keda kaks korda alla õue tuli viia). Ei takista kevadel päikese käes +49 kraadi välja venitamast, ega takista mul unes nägemast seda, kuidas mul ühel hetkel Groningenis loengus meenub, et olen oma telefonilaadija ja aluspesu jätnud kaasa pakkimata.

See jaspis ikkagi vist toimis,

kui selline õhtu nagu eilne nende kahe jäära sünnipäeva näol toimuda sai. Nii palju siis sellest peost Arhiivis, et ma sain jälle üle valatud nii paljude üllatuste, emotsioonide ja tantsudega, et esimese hooga ei osanud kõige sellega midagi peale hakata. Kell pool 6 vajusin (väsinult, kuid ilmselt siiski õnnelikuna) voodisse Alt-J "Something good" saatel peas.

Röögatu, mida üks reede endas sisaldada võib! Alustades kevadest, mis pähe lõi, moeseminari ja nauditava sünnipäevakorraldusega ning lõpetades nii paljude armsate ja väga igatsetud inimeste nägemise ja nendega Modern Talkingu ja ABBAga taustal peadpööritavasse tantsu keerlemisega. Seda oli meile kõigile väga vaja.

Ühtlasi. Alt-J ülejäänud album An Awesome Wave on läbinisti puhas hullumeelsus. Haigelt hea muusika, kui nii võib öelda. Mõistagi võib. Peabki. Soovitan oma isiklikke lemmikuid: Breezeblocks, Fitzpleasure ja loomulikult - Interlude 1. Sellega oleks ka paslik lõpetada.

Pöörane!

Meeleheitel koduperenaised

oli kunagi mu lemmiksari. Ilmselt - alateadlikult - sealt see kõik ka alguse sai - Bree Van De Kampist loomulikult. Ei osanud karta.
Võta nüüd kinni, on's meedia mõju nii suur või mina nii väike, kunst kõrge ja elu lühike - ent iseenesest ei süüdista ma kedagi ega midagi... Kui siis niipalju, et Hürrem tuli telekasse ja kevad jõudis kätte. Ja kevaded teadupärast omavad eriskummalist mõju. Ning ausõna - Meryem Uzerli on vist üks ilusamaid naisolevusi Lana Del Rey kõrval.

Kes veel pole tuttav -  järgneb subjektiivse valikuga galerii:

Elutarkus

tuleb vanusega. Vist on nii, et mida aasta edasi, seda enam muutub selgemaks tõsiasi, et elu ei maksa võtta liiga tõsiselt.

Ei, absoluutselt mitte. Mitte ükski asi pole nii tõsiseltvõetav, kui me seda enda jaoks ette kujutame. Kõik on hoopis lihtsam, õhulisem ja helgem. Kõik on üürike. Ja see ongi ilus.

Kui sa ei saa aru, miks mõni asi juhtub, siis on see paratamatus ja sellega tuleb leppida.
Kui sa ei suuda loobuda mõtlemast minevikule, siis on see klammerdumine ja sellest tuleb lasta lahti.
Kui sa ei oska lahendada probleemi, siis on see väiklus ja seda tuleb endale tunnistada.
Kui sa ei oska tunda rõõmu iga mööduva hetke üle, siis on see raskemeelsus ja see tuleb asendada tänutundega olnu ja oleva eest.
Kui sa ei leia kusagil asu ning kohtad igalpool vaid raskusi, siis on see argus ja sellele tuleb silma vaadata.
Kui sul ei ole aega näha vihmapiiska langemas või pilve muutmas oma kuju, siis on see kannatamatus ja sellele pole kohta rahus ega kindlameelsuses.
Kui sa ei karda negatiivseid emotsioone, siis on see tarkus ja see teeb sind tugevamaks.

Kui sa oled tugev, siis tähendab see vabaneda kõigest hinnangulisest ja koormavast. Tähendab kaotada kannatused. Tähendab osata naerda elu üle. Tähendab mitte võtta seda nii tõsiselt.


Üks samm lähemale saavutamaks zen'i. Või mis.

Ja üks imeilus lugu siia taustaks:

Ja lõppude lõpuks, kui järele mõelda, ei olegi kunagi nii radikaalsena tundunud Kaiser Chiefs'i  lause "There is nothing I need, except the function to breathe" sugugi ju vale. Hingata. Küll kõik muu tuleb ise su juurde.

hingata sisse
hingata välja
hingata sisse ...

Aleksitüümia

ei ole vist täpne sõna. Ei, siiski mitte.
Ma lihtsalt ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen või kuidas ma peaksin olema. Ehk peaksingi - lihtsalt olema. Viimastel päevadel - ei, viimasel päeval, eile - elasin läbi nii palju emotsioone, ning üleüldse olen hiljutisel ajal tabanud end vastuolulistelt tundmustelt, et kuidagi ambivalentne faas on praegu. Olles jälle ravinud märtsinohu, mis õnneks sel aastal kroonilise bronhiidini ei jõudnud, igal õhtul jalgupidi sinepivannis ning elades vaid vägiheinaürdist, katkujuureõitest, teepuuõlist, aniisist ja millest kõigest veel, võin tunda kergendust, et eilne etendus läks siiski hästi ja tuttavad näod publikust olid julgustavad. Või et ööd, mille olen veetnud paaniliselt magistritööd kirjutades, päevad teatris ja kirjandusseminarides või Paabeli kunstiajaloohõnguliste paneelidega kaetud klaasseinte vahel ning õhtud Rousseau'd ja Goethet lugedes, on nüüd saanud omale justkui rahulikuma rütmi. Mingi koorem ja ootus on langenud. Meie harmoonia on meie endi kätes. Või roosas kvartsis.
 Niisiis on mul põhjust, hoolimata hingeminevatest tagasilöökidest, tundmustest ning uudistest, ju ikkagi tasakaalu tunda. Täna kohvikus M.K'ga  istudes, teed juues ja minu väitekirjast rääkides, jõudsime Inimeseks olemise tähtsuseni, väärtusteni, mida ei saa ega või taandada akademismini.
Ma tõepoolest usun, et mul ei saaks olla paremat juhendajat. Polekski tarvis üht järjekordset järelevaatajat, vaid mentorit. Vaatamata harvadele kohtumistele, on need alati maandavad, innustavad, hingestavad. Et peale akadeemilise analüüsivõime arendamise, avardun ka inimesena. Interdistsiplinaarsus ei ole halb. Pole välistatud, et jõuame kirjandusest teatriteaduseni ning teatrist teoloogiani, M.K näitel, või teatrist kirjanduseni, kirjandusest psühholoogiani ning sealt peaaegu filosoofiani, nagu minu suundumus praegu viitab. Spekuleerides edasi, siis ->loogika -> matemaatika. Matemaatilise filosoofia kursuse olen ma juba läbinud...


Jalutan Salme tänaval ja meenutan. Päikesepaiste ei luba mul silmi avada. Raua tänaval õitsevad paiselehed.

Mul on aega kogeda ja hingata. Mõelda läbi ja uskuda. Armastada ja elada.
Kõik läheb hästi.
Kuhu ma lähen, seal on ilu. Õppida leidma seda ja nägema.
Praegu on Tartus kevad.

Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Palju õnne meile kõigile rahvusvahelise teatripäeva puhul!

Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma seda videot tahtnud postitada juba detsembrikuu lõpust, mis üldsegi ei tähenda, et ma seda siis esimest korda nägin, vaid et see mul vist üle poole aasta jälle meelde tuli. Ikka meeldis. Kartes näida liialt maniakaal-depressiivsena, jäi see siiski üllitamata, aga tänasel päeval võib.

Teatrit muidugi on jätkunud ja jagub ka tänasesse õhtusse, küll veidi teistsugusel moel. Ma elan ju ikka veel teatris, teatrist ja teatrile ning vabal ajal, kui seda juhtub olema, külastan teatreid. Siinkohal tervitaksin "Zebrat", mis tekitas diskussioone (ju siis oli tabav), "Fannyt ja Alexandrit" (mis kinnitas eelnenud diskussiooni üht osa; ja oli võrdlemisi pikk ja bergmanlik- see vist on hea?), "Härrasmeest" (mis kummutas teatud arusaamisi ning oli vajalikuks vahelduseks) ja eilset Monolava vol 3 (kus ilmnesid taaskord ühed esilekerkinud järeldused kaasaegse lava- ja sõnakunsti vallas).

Natuke on kahju ka. Et eelmise aasta Pärnu gala Linnateatris ei toimunud. Või et sel aastal ei ole mul sinna asjagi. Ent veeta teatripäev Emajõe ääres lähimate teatraalide ja teatrifiilidega, kes veel haardeulatuses on, pole ka sugugi kahetsusväärne valik. Tõeline tempel on ju siiski meis eneses.

"I am the light which is on them all. I am the All, and the All has gone out from me and the All has come back to me. Cleave the wood: I am there; lift the stone and thou shalt find me there!"

(Ma ei väsi seda lavastust vaatamast ja kui ma peaksin kord monotükis mängima, siis see oleks minu esimene valik, sans doute. Vt teksti kohta rohkem siit.)

Mõningaid veidraid juhtumisi

tuleb vahel ette.
 Näiteks neljapäeval, päev pärast esikat, kui mul esmakordselt pärast pikka ja intensiivset prooviperioodi viimaks aega oli, et saada kätte oma Valentinipäeva kink ehk minna massaaži. Mind võeti lahkesti vastu ning ühel hetkel küsis proua minult, kas ma olen hiljuti trennis käinud. Selgitasin, et tegelen näitlemisega ja proovides-stuudiotes oleme teinud üldfüüsilisi harjutusi. Selle avalduse peale näis proua kergelt imestunud, öeldes, et "on tunda, jah." Veidi aja pärast läks jutt teatrile, lavakunstikoolile ning Üliõpilasteatrile. Proua näis olevat väga teadlik ja kursis kõige sellega, mida ma vaid pinnapealselt puudutasin - sest üldjuhul ei ütle selle erialavaldkonna nimed ega mõisted keskmisele keskeas eestlasele suurt midagi. Ometigi ei olnud konkreetne proua mitte mingi juhuslik reikit ja ajurveda teraapiaid praktiseeriv mudija, vaid isiklikult Jaan Toominga stuudios õppinu. Tunni aja jooksul kuulsin lugusid, kuidas Toominga häälekool oli üks asendamatumaid harjutusi näitleja väljendusvahendite väljaarendamisel, kuidas vaid loetud päevadega sai läbi töötatud tuhandeid lehekülgi lapi joigusid ning neid siis lauldud, kuidas stuudiod olid otsekui kõikehõlmavaks ja kultuuriliselt hindamatuks hulluseks ning Toominga-omasid kõige selle maanilise teatritegemise juures peeti tõsiseltvõetamatuteks ullikesteks.
 "Sa oled ilus tüdruk, küll Sa jõuad oma elus sinna, kõige jaoks on oma aeg," ta ütles. Sain sel hetkel aru, et iga asi juhtub põhjusega ja et mingi kosmiline sättumus meie elus on siiski olemas. Seda valgustuslikum tundus too kohtumine, kui kuulsin pärast seanssi A.-lt, et ta oli valinud selle massaažitoa juhuslikult, vaid viite põhjal. Niisiis oli see kontakt nii kehaliselt kui vaimselt väga vabastav kogemus. Ning ma ei näe mingit põhjust seda isikut saladuses hoida, mistõttu olgu ära toodud siin üks artikkel temast.

 Teise kummalise seiga avastasin eile, kui ema mulle kohalikult second-hand turult paari tuhmunud menoraa-kujulisi kõrvarõngaid vaid 20 sendi eest ostis. Kui olin need hambapastaga ära poleerinud, nägin nende tagumisel küljel signatuuri "imp.r", mida kohe guugeldasin. Ilmne oli see, et tegemist ei olnud masstootega, vaid täishõbedast antiikehetega, väärt kindlasti rohkem kui 0.20€. Mis ma leidsin, oli ainus, peaaegu identne paar, müügil erinevatel e-turgudel ning -antiigisaitidel, hinnaga 1195 rublast 12 US dollarini, asukohaga San  Francisco, California. Müügis on need olnud 2009. aasta 27.juulist, müük lõppeb selle aasta 2. aprillil.

 What are the odds, right?

Võimalik, et neid on maailmas ainult kolm eksemplari, need on pärit otse Ottomani impeeriumi-aegselt Pühalt Maalt mõne tagakiusatud ehtekunstniku käest, pärandatud juudi diasporaa käigus põlvest põlve, mille tulemusena üks eksemplar on nüüd jõudnud minu kätte ning mille ajalooline ja materiaalne väärtus on tegelikult röögatu. Kas mu elumissioon on leida ülejäänud kaks paari? Kus on siis kolmas? Mis rolli täidan mina Suures Plaanis? Mis on Plaan?
Elu nagu Da Vinci kood.

Loota ju võib.


Lisaks nägin unes, et apteegist soovitati mulle külmetuse ja silmapõletiku vastu tammekoort silmadele panna, mida saab Tasku keskusest, uksest sisse minnes vasakut kätt. 

Et voilà,

kell on 1:51 ja ma lõpetasin RSC kommunikatsiooniplaaniga. Ühtlasi on mul tänase õhtuga valmis ja saadetud ka Podsekalnikovi rolliportree, sest olgem ausad - see roll täitis mu südame rõõmu ja imetlusega. Nagu terve see lavastus. Ema sünnipäev kestis nädalavahetusel ja jätkub ka homme, mistõttu pole aja üle mõtet arutult pretensioone esitada. Niisiis olen ma jälle oma tavapärases režiimis, kus 24 tunnist ööpäevas jääb kõrge kaarega väheks ja uued šedöövrid (loe: kohustused) ei hüüa tulles. Ning et mul ei ole mingit huvi vajuda enam märjale padjale end vorbiliseks magama, rääkimata siis, et otsustasin mitte enam esitada epistemoloogilisi küsimusi, miks on ühte paika maailmas nii pöördumatult võimatu jõuda või ergo - kas jumal on olemas, siis juhindun põhimõttest, et tuleb end raske töö ja küündimatu kultuursusega elust tuimalt läbi närida. Eriti veel, kui ma peaksin nüüd mõtlema tulpidest ja tuuleveskitest, milledest esimesed naistepäevast jäänuna mul juba aknalaual on ning teistega ikka lolli järjekindlusega võitlen. Miks mitte tsiteerida siinkohal näiteks Goethet, kõrge kunstina, nagu ta mul irooniliselt laual oma igapäevast r/lambivalgust ootab. Aga see raamat on nii ehk naa täielik kullavaramu, otsast lõpuni. Ning, jah, see on otsast lõpuni teatrist.

"Kui ma selle maha arvestan, mis teie jutus kahjurõõm ja iroonia võib olla," lausus Wilhelm, "siis arvan, et kunstis on nagu armastuseski. Kuidas saab suurmaailmainimesel oma pilla-palla elu juures olla sügavust, mis peab olema kunstnikul, kui ta tahab luua midagi täiuslikku, ja mis ei tohi isegi nendel puududa, kes teose loomisest peavad osa võtma sel määral,nagu kunstnik soovib ja loodab. Uskuge mind, mu sõbrad, talentidega on lugu samuti nagu heategevusega: neid peab nende eneste pärast armastama või neist täiesti loobuma. Ja siiski ei leia kumbki tunnustamist ja tasu teisiti, kui et neid endamisi ikkagi harrastatakse otsekui kardetavat saladust."

*** 

"Sa eksid väga, armas sõber, kui sa arvad, et teost, mille esimene aimduski juba peab kogu hinge täitma, võib luua järk-järgult, tööajast kokkuhoitud tundidel. Ei, poeet peab täiesti  e n e s e l e, täiesti oma armastatud ainevallas elama. Tema, kes on juba sündinud sisemiselt anderikkana, kätkeb põues alaliselt iseenesest suurenevat aaret, tema peab ka väljaspoolt segamatuna oma aaretega elama vaikses õndsuses, mida rikas mees asjatult püüab kokkukuhjatud varaga soetada.."

("Wilhelm Meisteri õpiaastad") 

Kell on 2.30. Goethe on rääkinud. 

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."

Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.

Nägin kummalisi unenägusid

nädala esimesel poolel. Enne seda teisipäeva, mil me Mõškiniga Jõgevale opile ja tagasi sõitsime. Mõškin tuli narkoosist välja ja seisis vaevu püsti, peagi oli ta nagu vastsündinud tiigrikutsikas, kes värisevate jalgade ja küljelt küljele õõtsuva alakehaga ringi tuterdab ja peaga igalepoole vastu põrkab. Aga ta oli väga vapper kass! Nüüdseks juba jookseb jälle ja hüppab lävelt suurest nägemisrõõmust vastu.
 Igatahes - sel öösel olin ma näinud unes, et olen mees. Sõdur ühes rongivagunis koos oma kompsuga, hoidmas kinni ühest metallkastist. Teadsin, et sõidan rindele vastasleeri ridades - sest pidi. Rong aga vappus ja ma kukkusin avatud vagunist välja, vales peatuses. Juhtumisi asus seal lähedal üks maja, mille perenaine ja peremees tegelesid samas hoones rindemeeste värbamisega. Nad olid vastutulelikud inimesed ja ei andnud mind välja, nad olid omad. Minult võeti asjad ja mul lubati varjuda nende majas. Õhtul alumise korruse peo ajal ei tohtinud ma end reeta, keegi mind otsima sinna ei oleks tulnud. Teadsin, et olen pääsenud.
Järgmisel ööl nägin unes üht räämas olemisega vene keelt kõnelevat tüdrukutirtsu, kes oma noorema vennaga minu kodutänaval ringi hulkus ja enda järel üht mängulooma nööri otsas lohistas, kassipoeg omakorda seda püüdmas. Nähes, et tegemist on minu kunagise mängukaruga, läksin tema juurde ja küsisin, kas ta teab, et see kuulus kunagi mulle. Tema aga palus mult selle peale abi. Võtsin tal käest ja järgnesin talle. Korralikku kodu tal ilmselt ei olnud, niisiis püüdsin temast teada anda lähedal elavatele täiskasvanutele, kuid tüdruk lasi mu käest lahti ja jooksis minema. Leidsin ta ühest kulturnikute korteriklubist, mis asus vana postimaja alumisel korrusel - ta oli ühes ruumist mingite meestega. Oli rahustavam teada, et keegi vaatab tema järgi, kuigi kontingent jäi mind mõneti häirima. Ma ei mäleta, mida täpsemalt ma seal klubis/korteribaaris edasi tegin, kuid ühel hetkel sai mul elu ebaõiglusest villand ja ma ütlesin: "Tule, ma viin su koju!" Võtsin põrandal mängiva pikkade ja nälginud jäsemetega süsimusta neegrilapse omale sülle, kes oma pikad kondised käsivarred ümber mu kaela põimis, ja olin endamisi otsustanud - et keegi peab ju talle ometi kodu andma. Jah, ma lapsendan selle nälginud neegrilapse ära. Kuigi ma teadsin, et ei saa teda endale jätta.
 Veidi hiljem sõin oma kodus köögis A.-ga mingist peost üle jäänud grillkana, ise mõeldes, kas ema ehk pahandama ei hakka, et me alles õhtustasime ning homseks midagi ei jäta. Märgates, et pliidi peal seisab veel üks hangunud grillkana ühes seapraega, vaatasin, kuidas A. isukalt tervele kanale sinepit pigistas ja haukasin isegi kartuleid ja liha. Ema tuli kööki ja ei öelnud midagi. Väljas oli sume suveõhtu ning päike loojus. Neegrilast meiega polnud.

Veidrad rännakud, mida pidasin, tõesti.
Ja ma igatsen veidi juba soojemaid ilmasid, et mõnusamalt istuda kohviku laua taga ja vaadata külmatundeta välja, nautida oma õdusat pooltunnikest koogi ja valitud lektüüriga. Samas - ka praegu väljast külmade kätega tulnuna, tundus kuum chai tass käes õige ja hea. Kui ainult need pooltunnid pikemad oleksid. 

Koobas.

Meisterdasin neljapäeval Vanemuise suure maja lavale ühe näidendi lavakujunduse. Tagaseinal on Edward Hopperi "Girlie Show" ja seina peal ukse kohal väreleb tummfilmistseen, taustaks "Pan's Labyrinth - Lullaby (Extended)". 

Save for the fact that there is very little to be said - and even less to be 'lived', for lived experience is crushed, vanquished by what is 'conceived of'. History is experienced as nostalgia, and nature as regret — as a horizon fast disappearing behind us. This may explain why affectivity, which, along with the sensory/sensual realm, cannot accede to abstract space and so informs no symbolism, is referred to by a term that denotes both a subject and that subject's denial by the absurd rationality of space that term is 'the unconscious'.

Henri Lefebvre "The Production of Space". Ma soovin, et ma saaksin selle raamatu võtta sisse nagu pilli.
Stsenograafia essee on küll tehtud ja hinne käes, ent ruumi mõiste on äkitselt saanud uued mõõtmed. Selline tunne, nagu nende uute mõõtmete mõistmine on mulle kohutavalt vajalik ja kui ma nendele ei mõtle, olen endale midagi võlgu või käitunud maailma suhtes ebaõiglaselt.

Ahjaa, näidend oli Martin Alguse "Koobas". 

See on enam kui vajalik,

et ma aeg-ajalt armsat M.-i näen. Et ma ise pole pealinna jõudnud, sest mu käed on seotud teatud erinevate asjatoimetustega Tartus, oli tema Taaralinna saabumine tõeline rõõmusõnum. Kohtusime kolmapäeval Werneris, kus viimati sai sama laua taga istutud .. määramatu aeg tagasi; ilmselt oli see ühel hilisel hommikul, kui me seal kolmekesi chai latte't limpsisime ja Napoleoni koogikest nosisime. Kindlasti rohkem, kui aasta tagasi.. Nüüd langes akna taga valget laia lund ja kõik nägi välja justkui ei olekski olnud pimedat, porist ja vihmast detsembrit. Võtsime ette käigu kunstimuuseumisse, kuid näitusevahetus suletud ukse taga sundis meid pettunult alternatiivi otsima. Läksime hoopis Inderlini raamatu- ja vanakraamipoodi, kuhu ma olen ähvardanud ikka ja jälle sisse astuda, ent pole seda siiani teha jõudnud. Ilusad vanad asjad ja raamatud aastast 1917. Miks ma küll varem ei ole võtnud omale hetki jäädvustada aega?
 Kuidagi kahju oli lasta tal taas lahkuda pärast jalutuskäiku Supilinna, kust ta juba tagasi Tallinna liikus. Kuid mul oli tõesti hea meel M.-i näha. Ta tuletas mulle taas meelde, kui oluline on olla vahepeal mittefunktsionaalne. Seepärast ongi väga vajalik, et ta tuleks ja tiriks mu asjalikkusest ja rabelemisest välja, mõtlema väikestele keldripoekestele, jalutuskäikudele jäätunud Emajõel, kunstinäitustele, koogisöömisele ning armsatele, kellega oma päevi jagada. Tartut jagada.
 Niisiis sai õhtu veedetud täiesti mittefunktsionaalselt kuumade Aafrika rütmide, toredate V.&K. ning A. seltsis Feel Good Music Cafe's, kus vastupidiselt lõuna ajal mõeldule ununes üdini positiivse Ndioba maheda muusika kuulamisega, et väljas on 20 külmakraadi ning lumi. Seest tundus õues olevat juulikuu palavus, palmipuud ja lõppematu päikeseloojang.

Seda oli meile kõigile väga vaja.

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts".