Punane panda ja armastus.

Hea on see, et pärast pikki teadmatuses ja kriisis veedetud kuid, jõudis asjateadlik loomenõukogu täna ateljees üksmeelsele otsusele, et minu looma-identiteediks on punane panda. See on nüüd siis selge. Tere.

Lisaks on hea see, et mu söögiisu on tagasi ja chai "Armastuses" maitseb ikka halastamatult hästi. Seda eriti meeldivas seltskonnas..

Ja et üldse kasutati sel teisipäeval palju sõna "armastus". Või oli asi lihtsalt minus ja selles varatalvises linnamiljöös, küünlavalguses ja Norah Jones'is. 

Kui tahaks midagi ütelda..

Sulnist täiskuuööd ja Cantlose (Keldi "laulukuu") lõppu.

Ja maa sai valgesse kaetud.

Ning kuigi see ei tule kellelegi üllatusena, on antud märge esimese lume kohta pelgalt mulle endale. Et ma aasta pärast loeksin seda postitust ja teaksin. Mõtleksin sellele, mis kõik on vahepeal olnud ja muutunud, teine ja ikkagi sama, uus ja ometi vana. Ja et lumest lumeni me elame. Et igal aastal on alati see esimene lumi justkui millegi uue ja igavesti vana algus. Või lõpp. Siiski - alati algus. Kas või tsükli jätk.

Esimeste langevate lumeräitsakate muusika - tänase päeva muusika - on Sufjan Stevens. Kindlasti.
Olgu ära toodud see järgmine. Näiteks.


Head ööd, valge varatalvine ilm!

Haige monoloogid.

Olla haige.
Tähendab magada piinavat und. Tunda end koosnevat kümnest sirpjast poolkaarest, mis liiguvad, püüdes leida asu.
Tähendab ärgata vihmasel hommikul; tundega, et tuba pöörleb ja jäsemed on võõrad.
Loobuda koolist, juua hommikusöögiks ingveriteed ja leida käsikaudu tee vannituppa.

Kukkuda taas voodisse. Lasta juustel kuivada lõplikult padjal.
Ärgata keskpäeval ja süüa ära üks õun. Paigutada kõik ülejäänud toit sügavkülma, sest seda niipea vaja ei lähe.
Püüda kirjutada raske peaga tantsuanalüüsi. Tõlkida prantsuse keelt. Leida, et miski pole väga selge.
Püüda  näida kõnes ja kirjas arusaadav. Jätta mulje, et mu jutt on ladus, hoomatav, igapäevane.

Olla haige.
See tähendab olla pikali, aga mitte magada. Sest und nii palju pole võtta.
See tähendab soovida olla toimekas, aga toimet ei ole.
Olla üksi, aga saada hoolitsetud.
Soovida, et keegi tuleks ja tooks viinamarju.
Võtaks mu raske pea oma sülle ja laseks mul magada, mitte und näha - sest und ju ei tule. Teeks pai.
Tooks mulle kraadiklaasi, et teadmatus ei vaevaks. Ja taskurätikuid- sest neid läheb alati vaja.
Ja soojendaks mu jalgu, mähiks nad uutesse villastesse sokkidesse, kohendaks salli ümber kaela.
Paneks mulle lauanurgale kommikarbi, mis motiveeriks mind rutem terveks saama ja nendeni küündima.
Ja loeks mulle vaikselt ette Juhan Liivi kirju Liisa Goldingule. 

*"Mu süda! Kuda ma oma südames eilsest saadik Sind naeran, mu väike kurb kullake..."
*"Tänu Sulle, mu ingel, mu kaitsevaim. Peaks kõik see aasta mulle nii õnnelik olema, kui ta esimene päev, mis mulle nii õnneliku sõnumi tõi: mu neiu, mu südame mõrsja elab, on terve ja armastab mind, mind armastatakse, nagu vähesed inimesed seda enesest võivad ütleda. Seisku ka Sinu elutaevas pilvitu, andku kõrgem Sulle rahulist meelt, on mu südamelik uue aasta soov."
* "Jumal teab, mis meist vaestest varblastest saama hakkab..."
* "Ah, Liisi, tee mind õnnelikuks, kui võid, või - tee iseennast! Kui Sa mind armastad, võin ma kõik nõuda, võin ka seda nõuda, et Sa enese õnne ei unusta. Nii palju kui ka kahtlusevarjud mind on Sinu pärast koormanud, usun ma siiski, et Sina, ainult Sina mind mõistad ja armastad. O, need teised inimesed on hirmus igavad. Tartus imestatakse, kuda mina nii tuim võin olla. Mina imestan aga, kuda Tartu inimeste pääd nii tühjad võivad olla - on see armastaja Einbildung niisugune?"

Ning kui toetada siinse ja sealse maailma vahet uitav pea vastu lugeja selga, võib kuulda madalat, rütmilist bassi. Ja lasta end sel viia - eikellegimaale. Sooviga naasta tervena.



Mõni päev on selline. Mõnel päeval võib tunda nukrust, et halb on, ja rõõmu, et on olemas see, kes tuleb ja toob hoolt. 

Kui see liiv ikka kõikjal ei oleks..

Neljapäev. Tallinn. Õnnepalee. Loomulikult oli ilus. Kuidas muud moodi saigi Tallinn tol õhtul olla, kui mitte ilus. Kuidas teisiti võisidki need kaks saada üheks, kui mitte ilusti. Mida muud saanukski oodata, kui mitte ilusaid hetki selles linnas. Ja kuigi vihma udutas ning mu lokid muutusid järjest raskemaks ja sirgemaks, ning vaid põgusad tunnid olid need, mis ma seal linnas veeta sain, oli kõik kena ja kaunis.
Pikka armastust, südame- ja koldesoojust  - seda ma neile soovin.

Kõige selle tõttu tundubki nüüdne karge hilissügis kuidagi võõra ja külmana. Kuum küll tuli, ent lahkus, et külm saaks mind emmata, muuta mind lubjakarva ja võtta mult meelemärkus. Või peaaegu. Kontakt ümbruse ja endaga, seda vähemalt. Kui kõik pöörleb ja võbeleb, suits tardub sammastena õhku ja Emajõgi aurab, kui ärkvelolek on ängistavam kui segased unenäod, siis näib see mustav tühjus mu jaoks praegu sooja ja kutsuvana.

Olen näinud jälle oma sõpru unes. Lahkuvaid busse ja vesiliiva, kantud kingi ja voolavat vett.

Vahing peab ootama. Niisamuti Liiv. Küll jõuan ka nendeni, kui vereringe mulle taas värvi ja tasakaalu annab. Nad on mul meeles. Nagu ka see ülejäänud maailm - oma ilusate hetkede, inimeste ja lahkuvate bussidega...

Siidisabad.

Kõikjal on kümneid hukkunud siidisabasid.
Miks on nii läinud?
Kui kahju.
Kui kurb.

Aeg on kleepida akendele vahtralehti.

Eestis peatub üle mitme aasta läbirändel arvukalt siidisabasid. Need kaunid põhjala linnud armastavad üle kõige pihlakaid, arooniaid ja muid marju, mida leidub ohtralt ka linnades. Marjadega maiustamine võib paljudele siidisabadele lõppeda kurvalt, sest nad näevad akendel ja muudel klaaspindadel taeva peegeldust ning lendavad pahaaimamatult otse klaasidesse. Sel moel sureb täna, homme ja lähipäevil sadu siidisabasid.

  

Ka sina saad siidisabade päästmisele kaasa aidata! Kui sinu kodu läheduses on marjapuid, tee oma aken lindudele nähtavaks. Selleks kleebi aknale näiteks värvilisi märkmepabereid, paberist lumehelbeid, maalriteipi ja miks mitte vahtralehti (neid saab aknale kleepida näiteks meega). Tee seda kohe täna ja edaspidi igal sügisel!

p_ART_y is everywhere.

See nädal oli tõeline fête!

Esmaspäevane viineri-kurgi-sinepi-piruka-lõhnaline õhtu keerles vahukoorese sooja kohviga sulnisse jalutuskäiku sügisestel auravatel tänavatel, jõe tumedasse voogu, laternate valguslaikudesse. Steve Paxton taaslõi mu silme all kontaktimprovisatsiooni ja Jean Cocteau võlus oma elamusliku maailmapildiga.

Teisipäev tõi A.-ga autosõidu läbi vaikselt tihkuva oktoobripäeva linnapiirile, kaubamaailma pisikesi lauanõusid ostma ja moodi kaema. Kollane oli in ja küünalde lõhn tõi ootamatult meelde jõulud. Orient Express tekitas kiusatusi ja pakkus naudingut.

Kolmapäev algas varajase hommikuhämarusega, tõi endaga tantsuteatrit ja filmikunsti, nii Kohvipausi kui Armastust. Pealinnas algas festival, samal ajal kui meie tantsisime kirjanduse- ja kultuuriteadlaste ristimisjärgsel peol Odd Hugo saatel ja paistel.

Nädala selgroog oli murtud ja päevast sai öö, intensiivne tööpäev vahetus koolipäevaga, viimane aga absurdisaagaga. Enam ei iialgi sellisel kujul korduv "Ulgumerel" oli nauditav. Ja nemad olid ju taas olemas, Tallinnast siin ja käegakatsutavad. Need kaks tundi, millest poole veetsid nad laval, olid minu festivali üürikeseks kulminatsiooniks. Embused ei jäänud siiski olemata. Ega õhtusöök Genis või belglaste lavastus Kafka-ainetel. Inimesed Liége'ist panid igatsema õitsvaid kirsipuid, gooti kirikuid ja vahvleid. Ühine õhtu ja jutuvoor väliskülalistega Armastuses tõi pöörde, kui me señor E.-ga otsustasime lahkuda, et murda minu Trepis käimise kogenematus. Neid "kauneid baleriine" ja "tsüklon B-"sid seal! Teatrijuttu ja elufilosoofiat. Ùr L. astus ühel hetkel üle ukseläve ja järgnevad veerand? pool? kolmveerand? tundi kadusid üksteise taasnägemiseõhinasse.  Raekoja kell lõi kaht tundi pärast südaööd.

Reede laotus aeglaselt, kuid seda kindlamini. Eelmise õhtu soundtrack kummitas, väljas helkles kuldsetel lehtedel õbluke päikesekiir. Oli aega prantsuse keele jaoks. See, mis belglastega suhtlemisel ning nende kohalolu tõttu äkitselt kuidagi väga esilekerkiv oli. Esietenduse ootusärevus sõi ka mind, kuigi ma lavaosalusest selles loobunud olin. Ometi see tuli, pärast valgevene etendust - kartes hullu, halba ja hullemat, üllatusin ma eneselegi ootamatult. "Õnnestunud elu" rabas, šokeeris ja isegi vaimustas. Näitlejamäng ennekõike siis. Tõesti.
 Munakivid viisid meid pärast etendust A.-ga taas Armastusse. Napoleon ei seostu mul juba ammu enam revolutsiooni ja diktatuuri ja ajalooga. Millegi magusa, pehme ja õrnaga, pigem. Esikapidu, mis toimus Kink Konkis, oli suure töö tähistamine. Minu jalad kandsid mind aga Genialistidesse, sest Sõpruse Puiestee oli see, mida olin oodanud pikemalt kui midagi muud tol õhtul. "Armastuse laulu" ei tulnud, ent eelmise sajandi alguse romantika vabrikute kõrval, kus seisime ja hoidsime teineteisel käest, alustas kontserti ja tuletas lõpuks meelde, kui õnnelik ma olen, et inimesed on nii ilusad ja head. Põikasin hommiku hakul veel Kink Konki, et lasta end haarata tantsupõrandale, lausuda endale häid sõnu ning viimaks kõnnitada kodu poole.

Palju olulisi hetki. Ja inimesi. Ma usun küll.

Saatma jääb: Bat for Lashes - Travelling Woman

Elagu Õhk, Armastus ja Karjäär!

Tervitusi siinkohal lavastaja Uku Uusbergile siis.

(...ning Jooks)

Igal juhul on tegemist tugevasti nakkuva materjaliga. 

My morning eunoia.

Hommikuharmooniad...

Kui ma südaöösiti lugedes leian, et olen siiski õhtuinimene, ning igal hommikul taas ringi mõtlen.

(kompilatsioon on illustratiivne)