Your name isn't Rio, but I don't care for sand.

Mõne asjaga, mis peas keerleb, ei maksagi võidelda. Juhuste kokkulangevuste tõttu...Ta lihtsalt tuleb. Lihtsalt on seal. Lakkamatult. Järjepidevalt. Ja mina lasen. Ja mina lasen..

Nägemiseni. Homme ei ole mind siin.

..pole ühtki mäge..

Selline päev siis täna. Minu süda on seiskunud vähemalt 30 korda ja tõotab lisa.
Sellest ja külmast hoolimata veetsin oma pärastlõuna taignarulli ja põllega. Ehk et - nagu igal aastal - vorpisin lihapirukaid. Kohupiimapirukaid ka.
Köhin, kulutan ohtralt taskupaberit ja ägisen täiskõhutundest.
Hea ajastus, muidugi, kui meenutada, et nelja päeva pärast tuleb lennukile istuda, et minna ja (soovitatavalt) häälekalt endast märk maha jätta.
Kuid täna on pidupäev. Püüan unustada Estonian Airi lennukite nimevalikut (no, tõesti - Bruno!?) ja rõõmustada koos teiste kartulivabariiklastega. Elagu!

Killukene sügav-ilusat sõnumit mõtteisse kaasa..

‘Ma armastan teid, isegi kui te päriselt olemas oleksite’

See nädal, mis just läbi sai, oli üks neist, pärast mida mõistad aja väärtust ning pärast mida pole elu enam päris endine. Aga eks ole iga rutiini- ja tavapärase elukeskkonnavälise sündmusega nii.
Esmalt taasalanud käre külm (ehk tsiteerides kuulsaid ja osavaid laulikuid: Disappointing change in season, cold has come again) juhatas sisse sõbrapäeva ja viimased kyogen’ide etendused Ateena keskuses. Mõned meeldivad kokkusaamised täitsid aja pärast etendusigi, nagu Pierre sõbrapäeval. Ja kolmapäevane photoshooting @Uba’s… Õhtu täis head rockimuusikat, glam’i ja fotokaamera jaoks liiga valget naeratust. Polnud ammu näinud ja seetõttu oli väga tore end ühise kunsti nimel üles lüüa ning ‘töö’ kõrvalt ka nalja teha ja elust rääkida.
See, et neljapäeval oli proov, on küllaltki trafaretne märge. Aga reede seevastu algas varajase loenguga ja ambivalentsete tunnete ja mõtetega nädalavahetuse suhtes. Ometigi istusin külmas rahus ja siiski ootusärevalt bussile ning sõitsin läbi veel külmema pärlendava hommiku linna, millest mälestused on samuti väga kahetised – Viljandisse. Ent ma polnud üksi. Peale ‘suure juhi’ tuli sama bussiga ka K.L. ning nii me üheskoos suundusimegi kultuurimekat avastama ja aega surnuks lööma. Teiste saabumiseni oli ~4h aega ja võimalusi turisti mängida ei saanud ometigi kasutamata jätta.
Tuli välja, et me oleme lausa hämmastavad - selle ajakese surnuks tagumises. Me võime omale tegevust leida nii Rahva Raamatus põneva lektüüri uurimisega, Viljandis Viljandi kohvikus olesklemisega, tänavate ja parkide avastamisega, kaubamajades kõikvõimalike vähegi silmapaistvate produktide uurimisega ning parklates seisvate autode numbrimärkide äraarvamisega. Ning ikka veel jäi meil kaltsukate-ring tegemata..
Jah, Kultuuriakadeemia seisab ikka sama koha peal, niisamuti need pingid, mille peal ma kord krokodillipisaraid valasin, nõnda ka Tareke ja üldse - näib, et elu rõkkab seal samamoodi kui viimase külaskäigu ajal.
Saabus ka ülejäänud seltskond ning 9. tudengite teatripäevad kuulutati avatuks. Ametlikult.

Et ma ei oska neid kolme päeva piisavalt ülevaatlikult ega kõikehõlmavalt kirjeldada, proovin talletada kas või murdosa nendest mälupiltidest, mis peas tiirlevad, ning kümnendiku neist meeleoludest, mille täna endaga Viljandist kaasa tõin.
Meil oli tore. See on peamine. Ja minu kahetised tundmused ei olnud üldse õigustatud. Jah, TÜT muidugi ei hoidnud end tagasi. Kerge miniMinsk oli seekordki. Aga need hommikused köögifilosoofiakillud kohvikus, ühised vestlused kohvikulaua taga sinisel diivanil oma päeva oodatumaid tunde mööda saates, kella kümnesed õpitoad, teatrielamused (või –elamatused), ühine panus meie etendusse, mõnus-surisev lavapalavik ja julgustavad rühmakallid – need tegid meie sealolemisest järjekordse hea emotsiooniga “väljasõidu rohelusse”.
Ent Viljandi tõi mu teele nii mõnda muudki. Eks muidugi õhtused peod, hiliste öötundideni kestvad jalakeerutused, vanad ja uued-vanad tuttavad. Tantsusaalis pole TÜTikate kõrval vastast (või ruumi), see on selge.
Teise päeva peo jätsin mina külastamata. Kas siis külma tõttu või sellepärast, et mõte osa võtta kusagil-kusagil toimuvast korteripeost (just nagu esimesel õhtul) ning seiklemisest pakaselistel Viljandi tänavatel ei tundunud nii hea kui mõte võimalusest kuulata mahedat ambient live-muusikat, süüa Statoili kabanossi, marurahulikust vestlusest elust-maailmast-inimestest kuuma teetassi taga, soojadest Nussa-saiadest ning küünaldekumas üllatusest. Muidugi, seda kõike ma ette ei teadnud. Aga tagant järele võin olla rõõmus, et Eesti on väike ja kõik teed viivad mingil hetkel ühte punkti.
Seega – võin jääda oma valikuga rahule ja usun, et tütikatel oli ka kindlasti lõbus. Eriti pärast pingelangust, kui etendusega maha oldi saadud.
Tagasiside “žürii” poolt oli võrdlemisi hea ja tasakaalukas. Öeldi seda. Ja öeldi teist. Ja vaatajate arvamusi kuulnuna (vähemasti ühe vaataja) julgen väita, et läks korda.
Uus hommik, uued mõtted, uus aeg sinistel kohvikudiivanitel. S.P. laotas jälle laiali oma filosoofiaarsenali, pannes meidki, kes me aeglesime selles rahuhommikus seal kohvitassi taga, kaasa mõtlema ja uusi alternatiive elunähtustele leidma. Ta väitis, et armastab meid kõiki. Armastab isegi siis, kui me päriselt olemas oleksime..
Ja see on nii õige. . Tõepoolest.
Või laused “Kõik, kes pole aru saanud, et nad näevad und, valivad Reformierakonna”, "See, kes tõstatab probleemi, peab selle ise ka lahendama", "Ott, maga edasi – Sa näed und.” jpt.
Lisaks mõtted Oti postmodernist olemisest, Jürgeni kaisukarust ja ise oma kaisukaru olemisest, ajast, oma koha leidmisest elus, buddharavi(la)st, zen-nudismist, loomulikult freestyle’ist jne jne .. Milline vaimne rännak see oli! Karlfatzerilise tagasisõidu ajal hoog ei raugenud. Sõime šokolaadikomme ja mõtlesime kõikvõimalikes võtmetes enda eksistentsi üle järele. Tartu tõi meid tagasi külmale maapinnale ja kainele asjalikkusele.

Viljandiga on vist alati see teema, et sealt naasnuna näib, nagu muu maailma jaoks möödunud kolm päeva oleks mul kolm aastat.
Ei oska veel mõelda, et ees ootab peagi Liege. Ei oska. Küll jõuab. Tark teatavasti ei torma.

“Elu on nagu dražee”

Saaga jätkub.

Eile öösel: rand. Lai varakevadine (või sügisene?) sombune rand. Ja liiv. Tuhmpruun liiv. Lained. Tuul. Rand.

Täna: nelgid. Vanaroosad ja kollased. Nukrad, täis nostalgiat.

Ei no, tore. Mis järgmiseks?
Ootan põnevusega.

Beach
To see the beach in your dream, symbolizes the meeting between your two states of mind. The sand is symbolic of the rational and mental processes while the water signifies the irrational, unsteady, and emotional aspects of yourself. It is a place of transition between the physical/material and the spiritual.

To dream that you are on the beach and looking out toward the ocean, indicates unknown and major changes that are occurring in your life. Consider the state of the ocean, whether it is calm, pleasant, forbidding, etc.

To dream that you are looking toward the beach, suggests that you are returning to what is familiar to you. Alternatively, you may be adapting or accepting to the changes and circumstances in your life.

Sand
To see sand in your dream, signifies a shift in perspective or a change in your attitude. Consider the familiar phrase, "the sands of time" in which it may be suggesting that you are wasting your time or letting time pass you by. If the sand is wet, then it indicates that you are lacking a sense of balance in your life

Carnation
Good thoughts, or the idea of someone thinking well of you. Vague or questionable feelings toward another person. Consider how you feel about carnations. For example, if you consider them to be cheap, they might represent an empty or meaningless gesture.

Veel treppe.

Endiselt ei tea, kuhu need viivad. Seekord betoonist, kusagil maa all, underground'is. Toomemäe all. Trepid. Kas välja saab ülalt või altpoolt? Kuhu need trepid viivad? Ema ka ei teadnud. Eksinud koos minuga. Ja KJ ei ilmunudki välja. Panin ta nime reisjate nimekirja, aga teda ei tulnudki. Koht nr 38 jäi tühjaks. Kuhu me oleksime küll sõitnud?

Ma ei saa oma unenäomaailmast enam aru.

Säh teile kooki ploomiga.

Reede õhtu oli mainitult koogine. Tegin vaheaja lõpu puhul (või siis niisama suurest kokkamise soovist) hapukoore-purukooki kollaste ploomidega, et mitte alluda kiusatusele järjekordset mõistatuslikku kultusfilmi vaadata. (Süüdlaslikult pean tunnistama, et käisin täna ikkagi raamatukogus.. Selline asi nüüd minu öökapil. Must. Ja punase õunaga. Võeh. .. –Hasn’t stopped me reading, has it.)

Muidugi. Olles saanuna väga tigedat ja nördinud tagasisidet oma eelmise postituse kohta, ei kavatse ma siiski “midagi sisukamat ja huvitavamat” postitada. Nii et mossita aga edasi, pole tõesti mõtet rääkida minuga nädalaid või kuid või mis iganes. Paraku – nagu minu eelmise sissekande mõistukõnest ilmneb – ei teinud ma tõesti midagi vähem igavamat ja paraku ei kavatse teha ka. *ninanips*
Niisiis. Olen nüüd oma ülbuse välja valanud, teinud end huvitavaks ja küpsetanud kooki. Ahjaa, ja mul on raamat. Filmid on ka. Ilmselt need ootavad, mis on mõistagi väga alatu nende suhtes, arvestades neist etteseatud eelistusi. Vahel on elu ikka nii ebaõiglane. Aga mul on see vabadus teha valikuid, right.

Endiselt on õhus küsimus: kes soovitas mulle filmi The Sensation of Sight ? Oh, mälu..

Ja kuhu me oleks jõudnud selles päratu suures ja keerulises lossis, kui me oleks läinud edasi mööda vaibaga kaetud laiu treppe kaugemale (võimatu oli eristada, kas üles- või allapoole) – edasi sealt, kuhu külastajate silm poleks tohtinud näha ega jalg astuda? Mäletan vaid, et sinna poleks tohtinud minna. Vähemasti mitte ilma tasumata (mis oli tasuks, jäi samasuguseks mõistatuseks, nagu see loss isegi). Niisiis läksin ma ühe ukse juurde ja viskasin pastapliiatsi ühe naise laua juurde, kes külastajatel silma peal hoidis. Tema kummardus seda üles võtma ja mina jooksin esimesest süngest võlvialusest sisse. Treppidest üles ja alla. Sügavamale lossi (või selle katusekambrite poole). Kuhu jäi C.? Mis paiknes nende uste ja seinte taga? Ning kuhu kadusid teised? Miks me ööbisime selles lossi saalis? Kes olid need inimesed seal?

Ilmselt ei saa ma seda iialgi teada.

Et tu, D.?

Eile õhtul tegin midagi, mida olin lubanud viimase piirini edasi lükata. Alluda ühiskondlikele õhutustele ja nähtamatule survele ei tundunud olevat minu rida, ja nii või naa oli asi siiski pigem põhimõttes. Pealegi ei paistnud sel survel olevat mingit ratsionaalset alust, põhjendust oma äratasuvuses. Aga nüüd.. Nüüd olen ma üks neist. Neist, kes teavad. Neist, kes on näinud.

"And that's how the lion fell in love with the lamb."

Antud juhul on tegemist kõikide naiste ürgolemusliku ideaaliga, ma usun. Sellisega, kelle ihalus on sissekodeeritud; kes teadvuses maha salatakse, ja keda päriselus olemas ei ole.
Aastaid tagasi oleksin vabisenud ja tema pärast öösiti patja nutnud. Nüüd ei nutaks. Olen selleks liiga vana ja .. kas ma kõlan resigneerunult?
Nüüd jälgin külma rahuga vaid tema silmi ja lasen taustal kõlaval Blue Foundationil end kaasa haarata. See on mu lemmik osa. (Muse on otseloomulikult ka hea, kuid sobimatu üldise emotsionaalse seisundiga, kui seda üldse sellisel kujul eksisteerib). Ja üldsegi.. mulle meeldivad rohelised silmad. Ning tema 320-volti-soeng-24/7 ei paelu ka mind kuigivõrd. Silmikriipivast kehvveresusest rääkimata.

Aga siiski.

Mitte tõsiasi, et sellega on nüüd algust tehtud, vaid teadmine, et ma plaanin olukorraga süvitsi minna, on hirmutav. Juudas. Ei oleks uskunudki. Loodan siis, et mind lootusetute alla ei tembeldata ja et ma sellest eluga (ja mainega) välja tulen.
Kunagi ma lubasin... Oeh.
Kujutan juba ette, kuidas ma sünkjas ööhämaruses nurgas oma valgustkartvaid tegusid teen.
Jah, homme lähen raamatukokku...

Ma luban, et korvan selle salapatu kuidagi. Millegagi, mis valgust ei karda, mis on liiga eluline ja hambutu, et olla ohtlik .
Ma lähen ja küpsetan koogi.
They'll never know...

"What a stupid lamb. "
"What a sick, masochistic lion."