Leppimisest ja kevadest.

As the sand flows into the hourglass
You hold every grain
That it might remain

See nädal kattis algusest lõpuni ära meeletu emotsioonidespektri. Armastust, soojust, nuttu ja naeru.

Kõige tähtsam on armastada. Iga hetke, igat asja ja igaüht, kelle sa kord oma ellu oled saanud või sidunud. Ja isegi, kui kõik on mööduv, püsimatu ja muutuv, ei tohi armastust unustada – süda ei tohi jääda külmaks. Kalk inimene ei ole võimeline leppima, ent leppida tuleb. Sellega, mis on olnud, sellega, mida me ei saa ja sellega, mida me ei tea. Mitte kanda seda kui taaka, vaid õppida laskma lahti. Usaldada elu valikuid.
Esmaspäeval oli kohtumisi, ootamatuid ja teistsuguseid. Esimene kinnitas mulle, et ma ei ole kalestunud, haavunud või möödunu köidikuis kinni – et ma suudan naljatada ja mitte tunda vähimatki torget, ei ühelgi teemal. See oli hea tunne ja olgugi, et ilm oli udune ja hallivõitu, jalutasin ma Ülejõe pargi alleel ja tundsin soojust. Kevad oli viimaks tulnud.
Teine kohtumine viis mind kalliga kohvikusse (Jah, nüüd mõtlen – näe, kui sümboolne nädala algus… ) rääkima elust, hingamisest ja sellest, mida varem välja öeldud ei olnud – üks etapp meie elust saab läbi. Kuid seda enam tuleb haarata kinni kevadistest hetkedest, olemistest, nägemistest. Hingata. Võtta endale aega teha kõike ilusat, lihtsat ja head, saada kokku, olla.
Ja nii ma siis tervitasingi – kevadet ja armsaid. Nagu oleks iga päev uus ja viimane. Küpsetasin kuuma Pariisi õunakoogi, mis sulas magusalt koos jäätisega sumedasse aprillikuu õhtusse, päikeseloojangusse akna taga. Hingasin ja laulsin Öölaulupeol, tuledehelgiga silmis, “Koit” hinges, südame- ja embusesoe ümbritsemas. Neljapäeva võtsin vastu Vatsas kokkamisega, puhkehetkedel tõelist sooja ilma tähistades - Geni inimestega jäätist süües ja päikest võttes. Õhtul tantsisin ja leidsin värve 80ndate hittide saatel, kuniks diskopalavik täiesti võimust võttis, kuniks Boney M mängis, Alice Cooper’i “Poison” viimase võhma sai ja öö andis tantsujalakestele puhkust. Reedel valmistusin ja vaimustusin eesootavast, Tallinnast ja teatrist. Sest armastus on nii suur, kannatust nii vähe. Rahu aitas luua sulnis päikseline õhtu mõnus-olmeliste toimetustega, õhtusöök ja jalutuskäik ning naer. Palju naeru ses nädalas… Nii palju naeru.
Ja nõnda tervitasin ma Tallinnat ka. Armastusega. Ja armsaga; hommikuses vanalinnakohvikus pirukat nosides, Toom-Kooli tänaval lauldes ja mõeldes : “Kuskil on öeldud, et igal kevadel peab mõtlema, et see on su viimane kevad; siis oskad õigesti vaadata ja näed kõige rohkem.”  See polnud muidugi üllatus, et me just kahekesti koos sinna läksime ja seal seisime. Kuid, et me ka  k o o s  uuesti etüüdi pidime tegema oli minu jaoks midagi tavatut. “Te istute kohvikus..” Jah. Nii sümboolne.
Hiljem istusime hoopis Harju mäel ja sõime kartulisalatit. Ja jäätist. Selliste emotsioonidega siis. Ja hoolimata neist krae vahele pudenenud pisaratest, mida keegi ei näinud, kuid mida ma ometi nii teravalt tundsin, õpin ma leppima. Sest armastus ju kestab. Ükskõik, mida ma teen – ma ju tean, et ühel päeval istun ma jälle kellegagi kohvikus ja tõden, et tegelikult on mul hea meel, et nii läks, sest muidu oleks kõik s e e  olemata olnud. 
Tulin tagasi Tartusse ja üritasin oma leppimist kasvatada spontaanselt sünnipäevameeleoludega, püüdes taas leida rõõmu. See sai leitud. Kogu Suur Sinine sai välja tantsitud koos teiste - seitsme ja poole saja öötantsupidulisega öisel Vabaduse pst-l. Ja koos ilutulestikuga kõlas öötaeva all naer. Jäägitult. Siiras. Armastusega.
Ja ma ei ole ammu nii palju..nii südamest õnnelik olnud – naernud – kui viimase nädala jooksul.


Püüda hetki. Leppida. Armastada…
Kevadet. Inimesi. Elu.

 
Soundtrack:  The Bell X1 – Nightwatchmen
 (inimene, keda need sõnad ei liiguta, on külm kui kivi)

I don't usually post memes ... Vol 3.

Leidsin kord ühe toreda pildi. Ei hoia ainult omale. Ilmselt võiks selle nime seal praegu ka ühe teisega asendada.

The laws of life and karma: what goes around, comes around. You get what you give. Sow the wind, reap the whirlwind. 

Ühesõnaga, poisid sõidavad reedel Marokosse..

Kuigi mu lagi on täiesti valge, püüan ma järjekindlalt sealt mustreid välja lugeda. 

Äkki peaksin ka siis kuni tööle minekuni Shaun the Sheep'i mängima?

*Lööb ukse selja taga kinni, läheb rattakumme täis pumpama ja mööda Karlova tänavaid sõitma.*

Tabamata ilu.

“…but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday.”

Kas keegi veel peale minu ei teadnud, et pärast neid  - viimaseid – sõnu kõlab The Beatles’i “Because” ?
Galaktikas nihkus miski sel hetkel minu jaoks õigesse paika. Mingid otsad viisid tagasi iseendani – aeg-ajalt me üllatume.

“It's like God's looking right at you, just for a second, and if you're careful... you can look right back.”

Ja ma kuulan jälle Vennaskonda. Ja seda laulu. Ning vahel ma mõtlen, et mu elu möödub tsüklite ja korduvate mõtete jadana ning ühel päeval ei olegi mul enam midagi uut kirjutada, vaid viitan iseendale ja juba öeldud sõnadele, mõeldud mõtetele.
Õnneks on iga päev siiski uus ja endale üllatuslikult leian ma ka vanades asjades uudset ilu.

“It was one of those days when it's a minute away from snowing and there's this electricity in the air, you can almost hear it. Right? /---/ That's the day I realized that there was this entire life behind things, and this incredibly benevolent force that wanted me to know there was no reason to be afraid, ever. Video's a poor excuse, I know. But it helps me remember... I need to remember... Sometimes there's so much beauty in the world, I feel like I can't take it, and my heart is just going to cave in.”

Jälle see päev.

Poolel teel loengust koju meenus mulle, et on 13 reede. Üllatused - ma olen neid juba piisavas koguses saanud ja kõigi eelduste kohaselt ei peaks reede suuremat sorti lisa tooma. Pealegi oli selleks liiga ilus päev.
 Iial ei maksa öelda "iial". Asusin Peipsi äärde teele. Vähe sellest, et buss oli talumatult õhuvaene ja palav, jõudis see ümber bussijaama nurga keerata ja Tasku ees katki minna. Nii palju siis plaanidest.
 Nelikümmend minutit hiljem istusin Merle Jäägeri ja tema elukaaslase Imrega ühes autos, kuulasin, kuidas esimene automakiga Võssotskit võidu laulis ja mulle oma Supilinna-lugusid rääkis. Jõudsime Mustveesse. Mina huvitava kojusõidu võrra rikkam, tema - kultuurimajja etendusele. Tänagem autoga inimesi. Ja lahkeid näitlejaid.

 Ja ma veel olin mõelnud: "Näe, sõidan Mercaga samal liinil, samas bussis.."
 Etendus ise olevat täitsa meeleolukas olnud. 

Meie igapäevast leiba..

Minu päev tööl - lõikasin innukalt kartulit. Lõikasin sisse. Valus oli. Plaastrid katavad kõik haavad?


***

Ahjaa, ja siis tuli ka see mu ette: http://9gag.com/gag/3803179. 

Minu Karlova õhtud.

Kõndisime Karlova päikseses õhtus. Parkides laulis linde, kevad peegeldus prilliklaasidelt. Toas oli voodi peal värvilisi linte ja tassides auras tee. Šokolaad sulas suus ning "Friends" ajas meid naerma. Esmaspäev.

Pühad veel kestavad.

Jänku-Jänku, kust Sa tulid? Kõvakübarast või salaurust?

Bel Ami

Kolmapäeva hommik oli päikseline ja mis kõige tähtsam - vaba. Läksime A.'ga välja. Tervitasime hommikut värskete saiade ning kuuma kohvi ja chaiga Ülejõe pargis Emajõel helklevate vetevoolude vahel ujuvaid kajakaid vaadates. Käisime poodlemas, uudistasime uut kevadmoodi. Kaupsi-tšilli-kultuur muidugi päris meie teetass pole, aga niisama heaks vahelduseks üsna tore. Raamatupood sai minult 1 € "ismide ja loogiate" kogumiku eest ja ma olin ostuga üsna rahul - veel üks põhjus, miks päeva ilusaks pidada - uus raamat! Viimaks teostus päeva põhiplaan: kino. Vaadatud sai "Bel Ami". Visuaalselt kena, ajastutruu ja nauditavalt à la Pariis. Pattinson valmistas mõnetise pettumuse. Kuidagi Edwardiks kiskus kätte ära, mis sinna filmi ega sellele rollile ei sobinud. Mõtlesin mitu korda, kas ehk Maupassant'i romaan oleks kuidagi teisiti tõlgendatav ja sisukamaks tehtav olnud või oligi selle linateose eesmärgiks miljööfilmiks olla. Selle eesmärgi ta muidugi täitis.
 Kolmapäev jätkus restoraniotsingutega. Sel päeval olid kohvikud kas kinni, avati hiljem või polnud menüüs lihtsalt otsitud lõunaeinet. Viimaks osustus valituks Pool Kuus ja sealt me ka nelja ajal välja vaarusime. Mind ootas Oeconomicum. Ja seejärel töö. Enne tööd haaras J. mind jalutuskäigule, mis tundus minu jaoks mõistetamatu, sest ta jalg oli haige ja käimine näis kõrvalt lonkava piinana. Aga tulin sõbrale vastu - eks lähme ja jalutame siis.
 Geni tööõhtu kujunes huvitavaks jätkuks päevale. Omad inimesed tulid juttu ajama, töö ei tapnud, kuid ei olnud ka aega igavleda. V. otsustas teha baaris diskoriõhtu ja nii me kahekesti õhtu parimate hittidega täitsimegi. Kui võõrast rahvast juba vähemaks jäi ja V. leti taha sidekick'iks tuli, täitis lõpuks ruumi The Beatles. All you need is love kõlas ja tants selle saatel võistles kaasalaulmisega. Eks ta ole..
Mõned kolmapäevad lõppevad hommikusse just sedamoodi. Vähemasti üks kolmapäev.

Lühike nädal tõi tööd ja kooli ja toredaid hetki, kino ja filmi ja nüüd lõpuks puhkuse ja pühad. Homme võõpame mune ja uus nädal lubab jälle teatrit.


Soundtrack: The Verve - Love Is Noise 
(With regards to Villu, kes selle laulu mu pähe kummitama pani.)

Aprill!

3. aprill. Vaade mu köögiaknast.
Elu üllatab mind ikka iga päev. Tundub, et ka kõige ootamatumad pöörded võivad vabalt olla.
Teen iga päev suuri silmi ja ei väsi sellest.
Kes oleks võinud arvata.. ette näha.. aimatagi.
No ei keegi. Ei iial.

Vaat' siis kui huvitavaid radu mööda maailm tiirleb.

Pingesse ei maksa muidugi minna.
Sit back and enjoy!