Tsiteerides Slim Shady't: ''Guess, who's back. Back again.'', siis- nagu näha - räägin jälle endast, olles tagasi avastamast pealinnaelu ja suurlinnaromantikat.
Ahjaa, ja ennekõike, näitamast oma emakeelealaseid oskusi. (Kes veel ei tea, siis Tallinnas toimus 24. riiklik emakeeleolümpiaad). Mis puutub teadmistesse, siis suutsin saavutada kena keskmise. Või nh, niivõrd kuivõrd, sest kohal oli niigi, emeriitprofessor Mati Hinti sõnul, noorte eesti keeleteadlaste eliit. Ühesõnaga - nende hulgast esiviisikusse ei tulnud. Aga korralikule 11. kohale suutsin oma ~30 osavõtjaga vanuserühmas platseeruda. Sooviksin siinkohal ära märkida korraldajatepoolse kena žesti võimaldada olümpiaadil igale osalejale TLÜ pastakas, pudel vett ja šokolaad. Kas pole mitte suuremeelsemat kinki (pean silmas just seda viimast)? It made my day. Või vähemasti osaliselt. It made my hour, oleks vist parem öelda, sest potsatanud peale pikka ja liiga tüütut bussisõitu pealinnas maha, sattusin kohe it-made-my-day-events'ide keskele.
See oleks vist see koht, kus tuleks tänada minu vastuvõtjat, kes enda sõnul harrastabki neidude väljakutsumist apelsinimahla jooma ( Viru keskus! Jee, ma olen ka nüüd lahe!), et siis nende kottide-kompsudega minema joosta. Aga kuna see sai ennatlikult välja lobisetud ning kibekiirelt muud originaalset alternatiivi ei leidunud, tuli leplikult jänest sõita ja näidata blondile, kuidas hotellis liftiga 6.korrusele saada ja kuidas toas tuled põlema lähevad. Ja peale selle olla TLÜ-s mõnda aega moraalseks toeks. Edasised olemata jäänud plaanid tuleb ajada 13 reede kaela. Aga tänud sellegi eest.
Kogu TLÜ-s toimunud üritus oli päris kõvv (ma tänan, et te mu terminoloogiat hindate). Kaks päeva veeta tõeliste keele- ja mõtteteadlaste keskel oli lausa rabav. Filoloogid, ma ütlen! Samal õhtul, kui ametlik osa ja ka ametlik-meelelahutuslik osa läbi oli, tekkis küsimus - mida ette võtta, õhtu on alles noor. Loogiš ju, mida emakeeleolümpiaadist osavõtjad korraldavad - lugemisõhtu! Nojah, see eeldas seda, et enne kella 22.00 tuli Viru keskusest läbi hüpata (see oli kõige lähem kaubamaja Central hotellile, that's why) ja ''raamatuid'' osta. Jeap, tehtud. Peale pikka otsustusvõimetusepuhangut langes valik läti ja siis mingile lääne-euroopa roosale ''klassikale''. Mhmh, elagu kirjandusõhtud! Lõpuks, kogu iroonia kiuste, läks jutt ikkagi raamatute peale ning siis tekkis diskussioon ''Rehepapi'' teemal. Poole üheks vajusid kõik laiali. Tarkurid ikka ju, mitte mingid läbuossid..
Järgmisel päeval sai oodatult hästi hommikust süüa (lõpus jõudsime järeldusele, et puhtalt söögi pärast olekski võinud sinna tulla - see oli midagi meeletut. Nagu kuningakassid, ausõna). Ja siis tuli kompsud kokku pakkida; need jätsime hotelli hoiuruumi. Ühiselt sõitsime (piletitega, ofkoors) Kadriorgu ja tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. Ekskursioon päädis kollektiivse KUMU külastusega ja kiirkorras saalide läbiratsutamisega. Pole paha, see kunst, pole paha.
Siis läksime tagasi TLÜ Keeltemajja ja kuulasime emakeelepäeva (14.03) kõnet ja pidulikku lõpetamist ning loengut teemal ''Kas ynned sa olbama sirvandust?''. Viimaks sai jälle süüa. Viimast korda ja kõvasti. Torti ka. Rahulolu.
Ja siinkohal tuleb tänada oma toanaabrit Nõost, kellega oli päris kahju hüvasti jätta. Vestlused temaga olid väga harivad ja mõnusad. Muuhulgas rääkis ta sellest, kuidas neil Nõos katse korraldati - mitu nõokat mahub ühte ühikatuppa. Funny. Mingi traditsiooniline ajatu inside teema.
Aga olümpiaadiüritus sai läbi ja päev oli alles poole peal. Mingi juhuse läbi leidsime end ühe keeletargast osalisega kahekesi Tallinna tänavail ja, veendunud selles, et teine kompanjon kusagil teadmatuses eksisteerib, võtsime ette tripi pealinna avastama. Õigemini, mina lasin omale kohalikku elu näidata.
Ja taaskord tänuminutid uisutunni eest, kuhu me viimaks välja jõudsime. Niguliste juures uisata ja niisama maast ja ilmast juttu ajada oli päris fun. Noh, minu bussijaama saatmine oli ka tänuväärt tegu. Kes teab, kuhu blond oma aruga minna võib.
Kokkuvõttes võin rõõmus olla uute arvukate tutvuste üle. Nüüd täidavad uued fännid Orkutis senised tühjad augud isegi mitmekordselt. Jee! Ja siis sain ma väidetavalt inspiratsiooniallikaks ka olla. Vaat' kus! : ) Reis missugune..
Mind ennastki tabas ootamatu loominguhoog. Bussis vuhtisin, kõige raputamiste kiuste, põlve otsas ühe luuletuse valmis. Kogu positiivse elamuslaengu taustal iseloomulikult pessimistlik. Või .. oleneb lugejast.
Kuhu küll lähevad mõeldud mõtted,
siis kui kord päev saab läbi?
Kedagi pole ja keegi ei tõtle,
vaid tänavapostil on häbi.
Et katki on pirn, ning ümber on pime,
kuigi nii olla ei või.
Tõde on proosalisem kui ime -
üks poisike katki ta lõi.
Ja bussid ei sõida, nende aeg sai otsa,
kuid endiselt plingivad fooris
oranžikad tuled; on tänagi kosta
kassid - nad kräunuvad kooris.
Et väljas on külm, seal keegi ei tee pai.
Hoopis lihtsam oleks elada talus,
kui armutuil linnatänavail
olla pidevalt kellelgi jalus.
Kuhu küll lähevad mõeldud mõtted,
siis kui kord päev saab läbi?
Kas siis neid ei ole, kas siis nad ei tõtle?
Kas keegi neid minemas nägi... ?
