'Kadunud rajad'

Tavaliselt ma sonette ei kirjuta, aga kui kästakse, siis peab . .

Ma tuldud radasid ei taha enam käia,

sest uhub lainegi ju lossid liivalt

ning kord kõik jäljed tuuled viivad.

Mu tuldud rajadki nüüd lõputuna näivad.

Sa läksid teed, mis tagasi ei tule.

Ei ühtki viita usaldanud sa

ning kellelgi ei lasknud keelata,

vaid läksid, võttes kaasa suve.

Ma järgnesin sul pimesi, kuid sina

otsustanud olid siiski kaduda.

Ja tuldud radasid ei kõnni mina.

Mu selja taha võite müüri laduda.
Kui kaotan lootuse, ei tagasi saaks minna.

Sest ammu enesesse olen eksin'd ma.

Aeg libiseb mööda me akende tagant.

. Seekord alustan ma oma teksti punktiga. Tavaliselt lõpevad tekstid sellega, aga mina alustan. Sest igakord ei pea asi tavaline olema. Ma ei taha tavaline olla. See selleks siiski...

Täna. Eile? Üleeile? Õigus, jah, üleeile sain ma küllaltki ebameelidva üllatuse osaliseks.. Ma läksin muusikakooli solfedžo tundi.Rõõmsalt. Tagasi tulin muserdunult. Ma olen muusikakuulamises täiesti andetu. Ma ei tee vahet isegi väiksel septimil ja dominant septakordil. Rääkimata sellest, et esimesel juhul on tegemist intervalli, teisel akordiga. Kuigi nad lahenevad sarnaselt. Oeh. Ma ei kuule toonide kõrgusi. Heal juhul kümnest kuulsin 3 õigesti. Adieu, absoluutne kuulmine(mitte, et ma arvanuks seda kunagi saavutada). Päris leim või mis. Ma võin kuulda ära ebakõlad, õiged noodid, valed noodid, meloodilised ebakorrapärasused, laulda erinevaid inetrvalle/akorde ja nende lahendusi. Aga ma ei erista neid, kui mul kästakse neid kuulata. Ja üldse, palju on inimesi, kes loevad mu blogi ja saavad aru, mida ma püüan selgeks teha?! Ma siiski loodan, et on.. Siis nad mõistavad, millises halekoomilises olukorras ma olen. Haah.

Selleeest võin oma tänase sõidutunniga rahule jääda. Ma ei ajanud kedagi alla. Kõik on elus ja vigastusteta. Samas, siiski mitte. Aga ma tean, et seda mitte minu süü läbi. Saa terveks, Ints. Ja ära kihuta.
Ka mina püüan järgmisel korral mitte kiirust ületada.. Eks.

Järjekordne teisipäev .. .

'We are our own devils; we drive ourselves out of our Edens.'(Goethe)

Ma vihkan teisipäevi. Kindel põhjus? Hmh, ma ei tea. Garfield ei ütlenud ka kunagi midagi konkreetset selle kohta, miks esmaspäevad talle nii vastukarva olid. Nii ka mina.. Mõnel päeval lihtsalt on selline karma. Negatiivne. Uimane. Rusuv. Teisipäev. Vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.. Äkki räägin just kellegi lemmikpäevast. Aga noh, inimesed on juba erinevad. Ja mingi müstilise (aga võib-olla ka täiesti humaanse) põhjuse läbi ei paku teisipäeva hommikul ärkamine mingit lõbu. Oeh. Kas ma juba mainisin, et täna ongi see päev, mille-nime-me-ei-nimeta? Oeh.

Ahjaa, pühapäeva ma ka ei taha. Pühapäeval iseenesest on hea karma. Parim. Aga fakt, et ma pean onu Maiduga Jõgevale minema, tekitab mus kerget skeptitsismi. Ja kõike muud mitte-entusiastlikku. But hey, that´s life alright. Pole midagi teha, nädalas on 7 päeva ja varem või hiljem leiame end samas päevas kui 7 päeva tagasi...


Ja John Lennon on surnud, muide, kes veel ei tea....

Kõver lagi on me toal.

Selle kirjutasin ma kunagi ammu. Kunagi suvel, kui remonti tegime. Ammu, siis kui kõik veel sirge tundus.

Kõver lagi on me toal.
Ja aknad on kõverad ka.
Neist valgus kõveralt langeb,

ning varjud on kõveralt maas.

On kõver põrand me toal,

ja me voodidki kõverad.

Ning päevast päeva me taas

lähme kõveralt magama.

On kõverad seinad me toal,

nii kõveralt kõrguvad nad.

Ent kes üldse andnud on loa

nii kõveralt elada?!

Iroonia, kas pole?

Arvamisest ei piisa...

.. vaja on veendumist.