Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

eksistentsi mitu palet

Pärast TUTi hooaja lõpupidu, kus päevane palavus tõi öise äikese, ja maasika-toorjuustutort maitses taevalikult, tantsuvinüüliks tõmbasin Queeni ning Eurovisiooni finaalgi sai nähtud - tuli pühapäev. Just selline palav, vaikne ja unelev Tartu pühapäev, millest siinkäinud mujale naastes räägivad. Ja mõnikord isegi tagasi tulevad, just selliste päikseliste Tartu maikuupühapäevade pärast. Mul oli õnne neid kohata. Üks pealinna päike jalutas mulle Rüütli tänaval vastu ja tema kallistus oli kui moos pannkoogi peal, kui nii saab öelda. Planeeritud lillede istutamine ja aiatööd Uues Õues kulgesid pärast seda kohtumist hoopis rõõmsamalt. Tema aga - istus lustlikult T. pakiraami peale ja kadus lehvitades ümber botaanikaaia Supilinna poole. Me kohtume peagi.
 Need kuumad päevad siin on möödunud erinevalt. Kevadetega tekib ikka sisse mingi rahutus, tulenevalt eesootavast pikast suvest või ettenägematust sügisest. Palavad pärastlõunad vahelduvad hilisõhtuste äikesehoogudega. Eksistentsi mitu palet.
Meil on kaks rada. Üks neist on jalutada pärast päevatoimetusi soojas suvebriisis käsikäes maikuuõhtu loojangu paistel, teha vastutulevatele kassidele pai ja seisatada iga sirelipõõsa juures, et leida sealt 11-kroonlehega õisi. Kui hästi läheb, siis mitu. Õnne pole kunagi liiga palju. Ja siis on teine võimalus - nutta end samas magama tundega, et õitenuusutamine on ajaraisk ja selle asemel peaks juba ammu kuhugi jõudnud olema, keegi veel parem ja edukam olema, midagi suurt tegema; et elu läheb mööda ja meist ei saagi kunagi õnnelikke inimesi, sest õnn on püüdmatu ja pidev raske töö ei pruugi selleni üldse viia. Aga teha tuleb. Siis oleks ju veel lootust.

Tihtipeale elu ei välista.
Kõik on vaatepunkti küsimus. Kelle jaoks madal tipp, kelle jaoks jäämägi.
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, on vist öelnud Saint-Exupéry.
Need sireliõied ei paista tõesti mu seest välja. Seda õnne ja rõõmu olemisest ja inimestest ei saa ühelgi paberil näidata.

Äikesevihm

– kui romantiline! Istuda kell 8 hommikul Emajõe pargi vastpuhkenud rohelust vaadates bussipeatuses ja kõlgutada jalgu. Püüda ripsmeilt ja juuksetukast allapoetuvaid veetilkasid ja kuulata kõuekõmina saatel Lana Del Rey’d. Pärast möödunud nädalast kuumust oli äikest oodata. 28 kraadi sooja, hommikused rattasõidud Karlova päikesepaistes, kesklõunased jäätised ning hilisõhtused väljasolemised pärast etendusi. Ööseks lahtijäetud aknaruut. Ja ööbikulaul koidukumas ja õhtupaistes, esimesed arglikud kirsiõied. Maikuude peadpööritav kõikvõimsus.
Käisin reede õhtul “Papleid tuules” vaatamas - juba teist korda. Kui ma ei pea oma tähelepanu koondama sellele, et ma köhima ei hakkaks, tundus see etendus veelgi nauditavam, eriti kui juba teada, mis koha peal kõrva teritada ja hea huumori üle muiata. Armas lugu. Nädalalõpp algas laupäevase toimetamisega: poodi ja turule, pokaalid siit ja kausid sealt; värskeid rediseid ja rohelist sibulat, õige laudlina ja parimad kurgid. Viis liitrit salatit resultaadiks oli mõningane liialdus, kuid kvaliteedi kohta ei saa just halbu sõnu öelda. Ahjukana oli marvelloosne, singirulle ja reede öösel valminud küpsisetorti kreeka pähklitega ei saanud ka alahinnata. Ühesõnaga, sünnipäev sai edukalt korraldatud, külalised vastu võetud ja veedetud rõõmus päev. V. õhtune grill Genis, kringel ja soe briis lisasid omakorda päevale kaalu, mistõttu viimaks koju jõudes oli väsimus eriti toimekast ja meeleolukast päevast paratamatu, ent sünnipäevaga võis igati rahule jääda. A. on nüüd aasta vanem ja tervelt 3 liitri salati ja laadungi sünnipäevatoitude võrra rikkam.
Pühapäevane emadepäev kodus oli natuke kõike – aiatöid ja tegemisi, kooki, veini ja komme. Koduaia ülased ja nartsissid köögilaual vaasis – nagu igal aastal, tähistasime pühapäeva.
 
Ja siis kõige selle taustal on veel mõningaid mõtteid ja hetki paralleeluniversumist. Aga sinna ei saa ma midagi parata. Pean laskma neil minna.
Pärast vihma tuleb alati päike välja.

Singing blues has been getting old

pitfalls of modern man

Et saada sügisel porgandeid, on tarvis lüüa labidas kevadel mulda. Kaevad oma igapäevast aiamaad, silme ees peatsed viljad.
Ma kaevasin eile oma esimesed peenrad.
Inimene peab kõike suutma.

Õhtul kuulsin selle aasta esimest kägu. Õhtukägu.
Näib toimivat.

Ja kui nüüd mõelda metafoorselt, siis siin on üks õpetlik lugu kahe tabava muusikavideo näitel, 2 in 1. Ei tasu jätta kumbagi vaatamata.

Kevadpäevad

“Sa seda laulu ikka oled kuulanud?”
”Ei.”
Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et peaksin tagasi teiste juurde minema. Minu tunnine visiit Krbnzi juurde oli võetud peo arvelt, mis üle tee Laululaval toimus. Vihma oli hakanud sadama ja tund aega laulmist, kuni hetkeni, mil ma “Koidu” ajal haigutasin, näis olevat hea põhjus, et täita oma peo algul antud lubadus külla minna. Tagasi tulles oli Laulupeo pst valgunud rahvast täis, vihm oli lakanud ja Kevadpäevad alanud. Neid inimesi jagus sellest päevast igasse õhtusse, öö- ja varajasse hommikutundigi.
Aprillikuu viimane öö oli Volbriöö ja see möödus A.’ga Armastuses õhtut alustades, Emajõe ääres jalutades, Trepp’is T&E’d kohates ning viimaseid hämaraid öötunde korporatsioonides avastades, Sakalas Untsakate saatel keereldes, šiki pidulikkusega, väsimatu innuga. Kuigi väsimus saabus ikkagi koju jõudes ja villi tantsitud jalgu nähes, oli järgmine päev vaba. Kevadpüha veetsime maaõhku hingates, kase all õhtupäikest kuklal nautides. Oli erakordselt pilvitu ilm, teed virvendasid soojast ning ootamatu mõte linnast vanaisa juurde maale põgeneda ja autos jäätist nautida näis parim mõte, mida 1.maiga teha. Viisime kooki ja tegime süüa, võtsime poolpidulikku õhtusööki. Riisusime tiigi äärt ja sauna ümbrust, vedasime oksi ja mängisime ühe partii kuulimängu. Telekast tuli “Mehed ei nuta”, ma sain mängus järjest ulmelisi tulemusi ning autoga sõita. Tee ääres kasvas valgeid ülaseid ja sinililli. Just nagu eelmisel aastal, kui me road-trip’i Peipsi äärde ühel reedel ette võtsime. Vanaisa naerul nägu ja meie õndsad ilmed seal kevadtuules kase all istudes ning õhtut nautides jäid meid teele saatma. Tartusse tagasi jõudnud, naasime tudengipäevade mellu, käisime Genis ja kuulasime noori andekaid muusikuid, jalutasime linna peal ja kiikasime lokaalidesse, kas ehk kusagil miskit ei toimu. Päev oli olnud aga tegus ja niisiis oli natuke lohutav, et juba pärast südaööd koju magama sai. Uni oli hea pärast säärast aktiivset puhkust.
Neljapäeval oli Petsi sünna, mis lõppes neljakesi Trepis mitmesuguste toostidega, mitmesuguste mõtetega.
Sel aastal on minu jaoks Kevadpäevad läbi, ent need olid ühed parimad, mida mäletada. Ma ei väsi kordamast, kui ilus aeg on Tartus kevad. Ja et see hing, see lendab ja lippab mööda Emajõe ääri ja Toomemäe parki, vastu soojadele tuultele ja ühes päikesega sinise taeva alla, sumedate õhtute kaissu.