“Esimest korda elus..”

Oh, kuidas ma armastan kesköiseid ekspromt-visiite, kui kaugematest ja lähematest kultuuripealinnadest naasnud inimesed mu ukse taga kella annavad ning mind soojade kallistuste ja vestlusega teetassi taga üle külvavad.

Oh, kuidas ma armastan taas Tartus olla, näha häid ja ilusaid inimesi ja tajuda, et aeg voolab rahulikult ja minuga ühes suunas, süüa Genis viinamarju ja tunda end nagu kodus.
Oh, kuidas ma armastan kõnesid, mis kutsuvad mu tänavaid avastama ja juttu puhuma ning meenutama meie esimest kursust. Esimest päeva: istumist Emajõe ääres, olemist Toomemäel, tuvisid ja kirjandust. Just nagu oleks see olnud eile. Või isegi täna. Nagu polekski kaht aastat mööda läinud, nagu polekski mu juuksed veel punased ning näol peotäis kortse juures.
Oh, kuidas ma armastan kirju, mis toovad mu siinsesse reaalsusesse ja kutsuvad laternapostide all kohtuma, vanade või uute aegade nimel jäätist sööma ja taas roosasid asju otsima.

Kuidas ma armastan Tartut.

Kunagi.
Kunagi ma kirjutan eel-saabumisest. Lavastaja juubelist ja heade ning ilusate inimeste Viljandisse saatmise peost. Ja sellest, et viimased kuumad ilmad on olnud meie päralt, et suvi võidukalt teele saata. Ja lubada sügisel väärikalt tulla.
Ja ma olen jälle ärevil.
Mu hing on rõõmus.
Nagu oleksin taas alguses.

Kallis sõbranna J. (kes nüüd Viljandit oma kõikandekusega austab) kirjutas kord ühe laulu, mis mulle jäägitult südamesse puges ja mida ma siinkohal võtan au tsiteerida. Kahju, et blogi viisi ei edasta. See on liigutav.

---

Sügis
Esimest korda elus
võib sügis tulla,
raske on talvega hinges
mul augustikuumuses olla.
Sügisel väljad ja süda
on tuultele valla, 
vihm uhub ära mu valu,
las kallab, las kallab.


Tulgu sügis, tulgu talv, tulgu kevad
tulgu suvi ja suvega soojus
Mingu aasta või kaks, aga täna
ole minuga, kuni päev loojub.
Kadugu päike ja tähed,
mingu kuu, tema vanus ja noorus.
Aga hoiata ette, kui lähed,
Sina--mu maailmaks loodu.

Talvel las magama jäävad
mu soovid kõik lumme,
praegu neid vaja mul pole
ja südagi vajub las unne.
Unes näeb sind, ja ise
lahti teen silmad.
Loodan, et istud mu kõrval
ootaksid ilusat ilma.

Aga kevad see enam ei tule,
läinud suvi ja suvega valgus.
Ei läinudki aasta, vaid mõned,
ma loodan: me lõpust saab algus.
Kadusid päike ja tähed,
jäi vaid kuu, tema kahvatu sära.
Ma kunagi kartsin, et lähed:
nüüd julgen ma
öelda et:

Võta vii mind endaga ära!

Et in Arcadia ego

Hilja ärkamisel on vahel oma võlud ka. Juhtusin ühel hommikul veidi hiljem ärganuna telekast nägema üht sarja. Millalgi varem olin ta peale kord juba sattunud, ent nüüd jäin pikemalt vaatama. Avastasin, et miski selles pildis mulle kohutaval kombel meeldis. Ühtlasi teadsin, et seriaali-vormina too lugu kindlasti algselt mõeldud ei ole. Tegelaste kõne ja käitumine oli hurmavalt kirjanduslik, ning kallis sõber Google ei petnud mu lootusi, teatades, et Brideshead Revisited on tõepoolest (ja minu häbiks senise teadmatuse eest) üks maailma romaaniklassika hulka kuuluvaid tähtteoseid. Tõttasin raamatukokku, oskamata oodata sellist üllatust – oli ta täiesti olemas (valmistusin esimese asjana selle Tartust hankima). Jah, järgmisena vaatan ära filmi. Ja siis seriaali.

Loomulikult nautisin ma iga lehekülge ning Evelyn Waugh’ oskuslikku sõnaseadet ja komponeerimiskunsti. Pigem mõnulesingi tabavate metafooride ja keelelise kujundlikkuse sees. Ning teos ise oli sisuliselt vägagi kaunis. Minu jaoks.  
Danzumees on sellest kirjutanud veidi teises valguses, kuid erinevalt temast ning hoolimata kellegi teise arvamusest imponeeriski “Tagasi Bridesheadi” mulle just oma rafineeritud sarmi, aristokraatliku snobismi ja aimatava dekadentliku veetlusega, saatjaks kõikehõlmav saatuslik melanhoolia. Vaevuhoomatav, ent nauditav.
Kunst, ülikool, femme fatale’d, religioon, sõda ja inimese eksistentsialistlik kriis – mida veel võib tahta.

Mulle väga meeldis see külm kõrgklassi ükskõiksus, millega raamatus elu vaadeldi, need varjatud ja peenelt väljendatud tunded, mõtted ja kired, peidetud üldise kombekuse varju. Waugh on teinud suurepärase töö, jättes lugejale pidevat mõtlemisainet, mitte teinud pudi suhu, pannud oma oskusliku tehnikaga lugeja mõtlema sõnade ja esteetiliselt esitatud mõtete taga laiuvate näiliste tühimike ja aukude täitmise peale. Ei midagi ülepakutut, ei midagi lääget. Vaid üks nostalgilis-nukker lugu Inglise aristokraatia allakäigu-ajastust, jäägitust sõprusest ja igavesti kogetamatust armastusest ühe maalikunstniku silme läbi.
Ilus.

“”Võib-olla tõesti,” mõtlesin sel üürikesel viivul, kui need sõnad meie vahel hõljusid nagu tubakasuitsu keerd, mõtlesin mõtet, mis samas haihtus ja kadus jälge jätmata, “võib-olla on kõik meie armud vaid vihjed ja sümbolid, hulkurikeele sõnumid, mida kritseldatakse väravapostidele ja selle sama vaevalise tee kiviplaatidele, mida teised on käinud enne meid; võib-olla oleme sinuga mõlemad ainult vormelid, ja see nukrus, mis mõnikord meie vahele laskub, sünnib meie asjatuist otsinguist, kus me mõlemad aina püüdleme teineteisest läbi ja kaugemale, tabades aeg-ajalt ometi vaid põgusa varju, mis alati paar sammu eespool käänaku taha kaob.””

Millegipärast meeldiks mulle selle jutu juurde kuulata Laura Marlingu “My Manic And I”-d. Ma teen seda..

Käsi, mis toidab.

Eile kerkis mu pärmitaigen üle kausiääre kapile, lükkas klaaskaane pealt ja valgus ülevoolava õhinaga kapiserva pealt alla vaibale. Elutuba oli õndsas üksinduses tühi. Õue peal murul seisis telk, mille ümber liikusid kaks inimest. Samal ajal oli kuuri all veel kaks inimest – mina ja ema. Ema oli esimene, kes vohava taigna avastas. Mina, kes ma varem tuppa olin tulnud, et kahele telgis olnule hommikust võileiba meisterdada, seda miskipärast ei silmanud. Ilmselt seetõttu, et siis oli asi veel küllaltki kontrolli all. Või vastupidi…
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga. 
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.

Kollane kui kirss…

Ma tean, ma tean, ma tean. Hiiumaa. Ja kõik, mis sellega kaasas käib… Oleksin pidanud juba ammu kirjutama. Taevas ise ja mu arvutiekraan teavad, kui mitmel korral olen juba hoogu võtnud ning istunud kindlas usus arvuti taha, et seda teha. Juba poolteist nädalat olen ma iga päev nii vähemalt korra mõelnud.
Aga.
Ei.
Nagu ma ütlesin, on minu suhted blogiga – ja ennekõike just selle blogiga – keerulised. Aga seda on nad kõik. Ja mitte vaid blogiga. Ma vajan uut väljundit. Work in progress.
Igatahes. Siin ma nüüd ikkagi olen, kõikide Murphy’de kiuste ja tulevaste meenutushetkede õnneks.

Minu kolm nädalat Hiiumaad möödusid sama ruttu kui jõulud. Pikk eellugu ning sellele järgnev ilus mälestus. Kokkuvõttes. Eks tegelikult oli nii mõndagi säravat, meeldejäävat või lihtsalt tähelepanuväärset. Ja lisaks veel üht, teist ja kolmandat, ent kõike ei saa kirja panna ja see ei küündiks tegeliku elu lähedalegi.
Vahest sellepärast ongi hea, et ma kohe oma saarel veedetud ajast kirjutada ei saanud. Lasin asjadel settida ning nüüd saan eristada just neid seiku, mis meeldejäämist on väärinud.

Tallinn. Kuumus püüdis mind murda, ent ma ei vandunud alla. Ühistranspordi nautimise kõrvalt näidati mulle linna. Jällenägemine ja jäätee said sujuvalt sõbralikuks hüvastijätuks bussijaamas. Kolm nädalat hiljem osutus Seiklusjutte maalt ja merelt taas kohtumispaigaks ning sel korral jätsin mina hüvasti. Juba hoopis pikemaks ajaks.
Vetsi Tall. Esimesed poolteist nädalat hõivas üle poole ööpäevast kestev töö kogu mu aja ning meeled. Täielik eneserakendamine. Ma olin valmis viima end piirini, kus mul polnud võimalust mõelda millelegi muule kui sellele, kuidas saada üles ja minna tööle ning siis rampväsinuna mõneks ajaks uinuda, et taas ärgata ja minna tööle..
Nädalavahetused. Et ma sel aastal elasin trahteris koha peal, ei olnud nädalavahetustel magamine enne kella nelja öösel mõeldav. Kui just metsik läbi põranda raiuv bass ja ülemise korruse vitriinis klirisevad klaasid ei häiri… Seega olid reeded-laupäevad oodatud. Sest siis võis jälle kokku saada, tantsida, näha kõiksugu sorti inimesi ning tunda end seltskondlikult. Ka viimasel laupäeval, mil ma öösel tööl olin. Koristasime toredate abikätega hommikul kella seitsmeni koiduvalguses trahteri esist ning ma mõtlesin: “Ah et selline see siis välja näebki.” Päikesetõus.
Kassari & rahvas. Ma ei osanud muudmoodi nimetada neid õhtuid, kui me üheskoos olime, Mäeotsa tallu läksime, kiikusime, mängisime hilisööni kitarri ja sõime rämpstoitu (umami!). Ja oli tore. Pidasime sünnipäeva, saime mõnikord peale tööd niisama kokku, mängisime Aliast või meenutasime vanu aegu (jah, mul on saarel juba ‘vanad ajad’). Olime hetkes.
Teinekord viis neiu L. mu jällegi rolleriga sõitma, mereranda romantikat tegema ning naabripoiss H. juurde ehmatavate vedrudega diivanit tervitama ja trumme mängima. Et lihtsalt olla. Ja tunda, et sõbrad on head.

D.ja L. söövad reede öösel Vetsi juures krõpse. Sees on pidu. Kusagil on äike. 
D. : Vaata, see äikesepilv on kollane nagu kirss! (mõtleb..) .. Tomat. Kirss..tomat. Kollane kirsstomat.
L. tõmbab peaaegu krõpsu kurku ja naerab minuga selle aasta esimest ühisnaeru.
Because she can! ;)

Hilisöine jämm Chalise’i ja Orelipoisi & Co-ga. Juhtus nii, et nad olid kontserttuuril Hiiumaal ja ööbisid meil. Olime E.-ga tööl ja ootasime neid poole ööni. Viimaks jõudsid nad oma crew’ga kohale ja nõudsid pidu. Teadagi, kuhu see jõudis. Nemad said meilt juua, välja toodi Jaan Pehki kitarr, mis ulatati minu kätte, mina sain refrääniks nende laulu, laulda koos nendega ja hoida nimetatud kitarri kaitsva valve all . Hommikul kaisutati mind hüvastijätuks, tänati toreda erakontserdi eest. Minu argipäev jätkus ..nende tubade koristamisega. Ja maja nr 1 sai neiu L. jaoks edaspidi templiks, kus ööbis Jarek Kasar. See niisiis lisandus Tallipoisi-templile, kus eelmisel nädalal oli ööbinud Norman Salumäe. Mul oli ta juukselokk.. ja tere-hommikust-naeratus.
Tähesadu/päikesetõus. Tartu ja inimesed ei lasknud end kaugeks jääda. Kru:benz tuli külla, ja et oli nädalavahetus, sai ta tutvuda kõikide mu kohalike sõpradega ning nautida kohalikku diskoõhtut. Aga ega ta vist väga seda ei nautinud. 
Visiit oli napilt enne mu äratulekut, rahvast käis juba vähem ning mu tööandja ei lubanud mul enam nii palju tööl olla. Seega - lõpetasin just oma kolmanda mustikakoogi ahju panemise ning üksiti ka tööpäeva. Kuni õhtuni, teiste neidude-noormeestega kokkusaamiseni ja ühiselt peole minemiseni, võtsin endale õiguse näidata ise merd, kiigeplatsi, heade õuntega õunapuud, laulukaart ja muuseumi, kus kummitab. Vastu sain kinnituse, et kummitusi pole olemas, snäki-hetke puuonnis, kiigehoo ja uudiseid-jutte “väljastpoolt”. Ja sel ööl sai ohtralt söödud kamba peale organiseeritud šokolaadi, vaadatud heinapallidel tähesadu ning oodatud päikesetõusu. Hommik mu unne murdis ning viis ränduri heade inimeste abil ära – tagasi.
Äike. Mul ei ole seekordsest reisist mingeid virtuaalseid mälestusi. Ei mingeid fotosid ega jäädvustusi, peale mõne pildi kõige ilusamast kassist, keda ma näinud olen ning kes ilmus ühel ilusal hommikul trahteri õue peale pingijalgu nühkima, sai minult viineri ja pai ning keda ma rohkem ei näinudki, ja ühe video metsikust äikesetormist. Ka sel aastal ei jäänud korralik mürgel olemata. Kell oli viis hommikul, terve öö oli kõmistanud nii, et kohvitassid riiulitel värisesid ning taevas oli pidevalt valge. Pikne lõi arvutisse ja võttis mult mõneks ajaks selle väikesegi võimaluse piiluda “välismaalima”. Sellist sajandi äikesetormi, nagu oli eelmisel aastal D.-läheb-ära-peol, ei tulnud. Ent sundis vaatama. Ka kell viis öösel.
Telekamaratonid. Viimasel kahel õhtul, kui vihma taas kallas ning uni tundus ajaraiskamisena, näis kella neljani tuimalt telekavaatamine väga idiootse (st geniaalse) mõttena. Niisiis vaatasime H.-ga Discovery Channel’it ja klõpsutasime läbi kõik ülejäänud 30 kanalit. Kell kaks tuli Spongebob ja Futurama ning see oli ainus asi, mida õnneks tol hetkel vaja oli. Ajuvaba olemine. Ahjaa, ja šokolaad. Check.

Põgenesin praamil järjekordse metsiku äikese eest, see sai mu kätte ning ma vaatasin aknast, kuidas pikne läbi mustade pilvede ja paksu õhu merre lõi. Tallinnas ei sadanud. Tartusse sõites aga küll. Korraks. Ja siis sain ma teate, et äike on minust ette jõudnud ja kodus arvuti tummaks löönud. Tore. Kuhu iganes ma lähen..

Niisiis olen kodus.
Käisin Kalevipoja Kala- ja veefestivalil. Oli üks pidu. Oli külmem kui eelmisel aastal. Oli vaheldust. Oli ilutulestik. Seisin üksi ja vaatasin seda, meenutasin eelmist aastat. Kuni tuli üks lakku täis vanem jorss ja küsis, kas ma ei karda, tema küll kardab. Käsi, mis mu õlale libises, kandis muud sõnumit. Ütlesin talle, pärast tüüpilist magedat külgelöömisejuttu, et numbrit ei anna ja kui tal midagi teha ei ole, tulgu meile kartuleid võtma. Leiab mulla lõhna järgi üles küll. . Ta oli pettunud ja mina ka – rikkus mu ilutulestiku-hetke ära.
Ja muidu olen teinud lihtsalt tööd. Kartulivõtt. Selja- ja lihasvalu leevendab õhtune lugemine. Sain oma 700 lehekülge meeldivat musta vene masendust läbi ja olen rahul. Oo, kui rahul. See oli kui rusikas silmaauku.
Skype on toonud tervitusi lombi tagant ning ees ootab september.
Ja miski veel, mida ma ei oska praegu ära tunda ega nimetada. Miski, mida ma veidi kardan. Eks teadmatus ole ikka hirmutav. Kõik ei saagi alati olla nii selge ja sirge, kui eelmisel aastal. Suvi on algusest lõpuni olnud üks suur uute mõtete ja minu ette seatud küsimuste ja tundmuste virr-varr. Mõttetöö on siiani jäänud tagaplaanile, ehk oleks aeg nüüd naasta oma teadvusse ja uuesti nägema õppida.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tahaks seda aega. Ma lihtsalt pelgan seda.
Muud midagi.

Soundtrack: Coldplay – Every Teardrop Is A Waterfall
(H. ja D. vaatavad MTV-d.
H.: Järgmine laul, mis tuleb, saab Su reisi soundtrackiks.
Tuli see laul. D. oli rahul.)