teisipäev, 22. juuni 2010

Purpurne sentiment

Kallis, mängi mul viiulit.
Oma nukrameelseimat viit.
Täna tahan ma kuulata,
kuidas kõlab minoor,
meel heita eemale siit.

Üheskoos haarame riiulilt
mustadeks päevadeks
kaugele peidetu -
Sweet Cabernet Sauvignon.

Täna ma langeda lasen
oma kauneima kleidi volangid.
Lähme, arm, kõnnime parkides,
purskkaevu kividel leiame öö.
Vanalinna hämarad kangid

on suveööst rõsked,
neilt laseme lendu
soojadelt pihkudelt hapra merlebleu.

Kallis, viskame vaasidest
liiliad - need kuivanud ära,
kuhjame toad täis roose,
rullime alla ruloo.
Vaatame küünalde sära,

vaikides hingame klaasidest
juulikuu õhtute
sametist nektarit.
Kallis, siin ongi Bordeaux.

Südaööl valeta mulle
oma tõsimeelseimal moel.
Täna ma tahaksin kuulda,
et koit veel niipea ei tule
ja hommik tuppa ei poe.
Sidemeks kaela ma sulle
oma siidräti seon,
siis vaatame tähti -

ei Castor ja Polluxki silmi veel sule...



4 kommentaari:

Indrek ütles ...

selline klassikaliselt ilus (ilma negatiivse varjundita) tekst...

Dee ütles ...

Ma vahel oskan. ; ) Aitäh!

C. ütles ...

Super.

C.

Dee ütles ...

Merci, C.