Kusagil seal. Vahepeal.

Samal ajal, kui Brüsselis vangutatakse pead selle üle, et Euro-rahadest miski 1,6 miljonit läheb Rootsi kuninga põldudele, ja Eesti tohtrid neelatavad õudusega, et riik on kaotanud igasuguse kontrolli süstivate HIV omanike statistika üle, on üks seltskond inimesi viibinud Piirivööndis. Neil pole sooja ega külma sellest, mis toimub “seal väljas”. Mingu või maailm hukka, peaasi on täita oma roll. Ja täita seda nii hästi kui võimalik. Kes hakkas nägema unenägusid fiktiivsetest piirivööndlastest, kes parapsühhootilistest seisunditest.. Ja olen üsna kindel selles, et mina ei olnud ainuke, kes köögis putru keetes, vannitoas hambaid pestes või tänaval kaubamaja klaasvitriine vaadates teksti loeb, otsekui kõneledes kellegi nähtamatuga. “Kas hinge on olemas? . . Me ei jõua kuhugi, kui puhastustulest läbi ei käi. . . Kas ka Teie armastate Tartut?”
Esietendus sai peetud. Nii uskumatuna kui see ka ei paistnud, saime sellega hakkama. Alles paar nädalat tagasi olime proovisaalis, nina tekstiraamatus. Jah, ning näidendit muudeti ju igal uuel proovil kuni kontrolletenduseni välja. Kuid tulime toime. Nii esimene kui teine esietendus jäid eilsega seljataha ja ees on kuu, mil tõeline hoog sisse saadakse. Ootan huviga viimaseid etendusi – milliseks nad küll kujunevad?
Neljapäeval tõstsime toostid Kangro, Üliõpilasteatri ja kunsti terviseks ning sõime. Üle pika aja sõime. Kogu selle prooviperioodi ajal, mil koolitunnid sujuvalt proovitundideks ja sealt öötundideks keerdusid ning hommikusöök päeva ainsaks korralikuks eineks sai, lihtsalt ei avanenud võimalust rahumeeles maha istuda ja kõhtu täita. Õnneks sai nüüd sedagi tehtud. Üksiti meenutasime helge nostalgiaga ühiseid vanu aegu ja elu. Tantsisime. Laulsime. Oo, laulda meeldib meile alati.. Kui me ei oleks üliõpilasteatri näitlejad, võiks arvata, et oleme muusikute organisatsioon. “Laev lõikab laineid nagu igas laulus…”

Ja paari nädala jooksul on nii mõnigi tütikas vanemaks saanud. Need tähtpäevad tõid endaga uued ja põnevad kohtumised ning vestlused Ristiisas ja Suudlevates Tudengites, aga ka helged ja kodused kokkusaamised proovisaalis ja Ülikooli kohvikus. Hip-hip-hurraa!

Ja niisama tasuks ju mainida, et tahan teatrit ja luulet ja küünlavalgust. Näib, et november on tõepoolest käes. Vihm võiks nüüd kompsud kokku pakkida ja seitsme maa ja mere taha sõita.