jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.
Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune. Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".
Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune. Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".
