Elu kui filmis ja proštšai, 2008!

See, et ma seletamatul ja samas nii ilmselgel moel juba peaaegu kuu aega, s.t - 24 päeva (kui võtta ligilähedaseimaks 'kuu' näidiseks veebruar) blogikirjutamisest eemale olen suutnud jääda, on kindlasti kahetsusväärne ämbri(pange?)-juhtum minu poolt. Või ehk hoopis - mnogo dobro ne horošo, nagu öeldakse. Või on see lihtsalt osav vabandus, põhjendamaks minu kadumist ajaveebiorbiidilt. Siiski, siiski - mingis maailmas ja mingil tasandil ma sellegipoolest eksisteerin. Reaalsuses, just! Ja nüüd seisan silmitsi tõsiasjaga, et kuigi ma endale pidevalt olen lubanud mingeid seikasid, asju ja niisama muud põnevat ja vähem põnevat kraami üles riputada, mõjub aeg väga velpalt (oh, mis põnevad sõnad!) teerulli ja ühtlasi masinliku pressina, surub kõik selle info pisikestesse tihedatesse kuubikutesse kokku ja pigistab kogu kirjutamist-ootava memuaristika (arvatavasti minu uudissõna) paari kuiva ja kõvasse lausesse. Seega, andkem mulle andeks, et mahlakas kupatus saab ära märgitud vaid üksikute remarkidega ( a la ''Oli. Juhtus. Sai läbi. Vasakule ära'').

Igatahes.

(Mitte)tervenemise suurepärane maailm. /järg/
Too Cirrus osutus võimetuks minu üha süvenevama kopsuprobleemi puhul ( miks ma küll ei imesta, arvestades, milleks nohuravim üldse võimeline on - ahjaa .. - insult, ängistus ja kollaps, õigus.) Mingil hetkel tundsin end kopsutükke köhivat (tunne oli tõesõna selline, aga õnneks, välja ei lennelnud ükski verine käkk, jehhuu.) ja kaalusin väikestviisi kujundköhimisega elatist teenima hakata või vähemasti Olümpiale jõuda. Tegelikult tundsin end lootusetus olukorras olevat. Sest vahepeal oli saaga ''Mina, arstid, retseptid ja ägenev bronhiit''. Sain omale pika paranemise ootamise (loe:köhimise)peale antibiootikumid, mis kirjutati välja üsna viimasel minutil. Mitte küll viimasel, et ma kohe-kohe maha oleks surnud ( aga samas, ma juba arvasin sedagi, sest läbiolemist võinuks minu seisundi kohta kergeks väljendiks pidada), vaid, et kohe-kohe oli ukse ees kooli jõulumuusikal ja minu Lumekuninganna roll. Tagatipuks, lõi suurest murest, jätkuvalt kestvast nohust ning painavast köhimisest ühe poole peast kurdiks ( et siis: vastus on kõrv? Võib selle variandi lukku panna? Lukus! ). Ja kui ma seni arvasin, et jõle köha on hulleim asi, millega kõige kiuste elada, siis kurtus osutus pea võrdväärseks konkurendiks. Eriti just viimasel nädalal, kui käisid kõige intensiivsemad proovid ja mõne päeva pärast pidin üles astuma soololaulu ja ühe peaosaga. Daaaah! Kas saab olla jubedamat asja, kui see, kui ei kuule end rääkimas, veel vähem laulmas ja esinemas.. Ja nii nädal aega. Veel põhjusi külastada arstitädisid ja apteeki. Ühel hetkel juhtus aga jõuluime. Seda valusa pinina, ragina ja plaksaka saatel - ning ma kuulsin taas. Ehk polnud kõik siiski kadunud...
Lühidalt - tundus, et jään elama. Lasin kõigi oma hirmude ja kartuste vastaselt vabatahtlikult omale nõela nii sõrme kui veeni susata, et poolteist kuud kestvale valusale ja ängistavalt tüütule piinale valgust heita.. Sõrmeveri head ei tõotanud, ent nädala pärast teatati, et veeniveri läkaköha ei näita. Seega - jään ellu. Selleks ajaks oli mul mu antibiootikumikuur ka läbitud.
Ja nüüd hoian hinge kinni, et uuesti midagi endale külge ei korjaks, sest hetkel on köhajäägid küll olemas ja nohu pole ka täiesti lahkunud, aga elan. Ja pean elama!

Ice-cold story ja valged jõulud.
Kooli muusikal sai tehtud. Ja hästi tehtud, kuigi pooled tähtsatest tegelastest olid haiged, tõbised või lihtsalt rivist väljas. 18. detsembriks olid jõulud vist ametlikult tulnud ning imesid sadas alla. Vähemalt nii palju, et muusikal üle ootuste hästi maha mängitud sai. Ja lauldud. Kõik oli suurepärane. Deja vu omal kohal - jälle proovid, veidi nukker meel, et juba harjumuseks saanud keskkond ühe õhtuga lõpu leiab. Oehjah. Ilus oli. Ja pakke sai nii jagada kui omale.
Koolijõulupeole järgnes kirikuskäimine, mis ootamatult minu enda initsiatiivil vaheajal hoogustus. Tänavusel jõuluajal sai püha sõna kuulamas käidud tervelt ..5-l korral! Pluss veel 2-l advendikontserdil väljaspool pühakodade seinu. Ja et mitte ülekohut teha, siis külastatud said mõlemad kirikud - nii luteri kui betaania koguduse palvela. Ahoi. Ma peaksin end nüüd jube õndsama tundma. Ühesõnaga, see on üsna kõva rekord, kui arvestada, et muidu satun heal juhul korra-paar aastas kirikusse. Aga päris huvitav oli, häid sõnu ja inimesi ei saa ju kunagi liiga palju, eriti kui sinna juurde kuuluvad laulud, salmid, näidendid, piparkoogid, mandariinid, soojad joogid ja tortki ( millest ma siiski ilma jäin ).
Õnn oli valges lumeski, mis sel aastal soostus õigeks ajaks maha jääma. Kogu selle valguse taustal jõudsin aasta vanemaks saada ning mõned sünnipäevapeod maha pidada. Pool nädalat sünnipäeva - is that fancy or what ? Alustuse sai see juba linna jõulupeol, aga järgnes kodus 24. -l traditsioonilise pereolenguga. Ja 25.-l kirikuskäigu ja jõuluaja nautimisega. Ja 27.-l jääkonarates asfalti, Piraadi-pubi ja friikartulite ja salati ja Geisha ja kolme pudeli šampusega ( millest üks jäi minu poolt puutumata) ning diskoõhtuga(ööga). JA 28.-l kodus ebatraditsioonilise istumisega, kus sai 27. detsembri jätkuna libedatel tänavatel tasakaalu leida, suurte (kuid sealjuures koomiliste) pingutustega Monte Cristot avada(lahti saime, muhahaa!), kitarrimängu saatel kooki süüa, neljakesi pere keskel turakat mängida ning viimaks külma ja pimeda käes bussijuhte kiruda. Suured tänud kõigile asjaosalistele ; ) !
Ning homme saab vana-aasta läbi, seesama, erakordne ( nagu iga aastagi) 2008. Mis ma oskangi öelda - on olnud taas suurepärased 12 kuud. Uskumatu, et juba aasta on mu eelmisest crashlandingu postitusest möödas. Aga nüüd on aeg vait jääda ja lugejate silmi säästa... (niipalju siis üksikutest remarkidest!)
Me veel kohtume. Ka siin tasandil!

(Mitte)tervenemise suurepärane maailm.

Et mul igav ja üksluine elada ei oleks, siis selle eest on hoolitsetud. Liiga terve ja korrasolemine oleks ju nõrkadele... Seega on mind õnnistatud juba teist nädalat kestva tugeva köhaga. Esimesel nädalal lootsin kestvalt selle üleminemist, teisel nädalal muutus see juba tugevalt tüütuks ja häirivaks. Kuigi ma arste väldin, oli olukord muutunud juba minu jaoks kergelt ebanormaalseks ja tuli nende tädide juurde taas suunduda. Seda minekut soodustasid koolikaaslaste muretsevad märkused ning hirmutavad jutud kopsupõletikust. Niisiis valmistusin hullemaks. Kuulati, küsitleti, uuriti, kuulati ning leiti, et kopsupõletikku ei ole. Diagnoosiks oli haigusest tulenev tüsistus hingamiselundites. Viimased olevat stressiseisundis, mistõttu ma ei tohi neid ärritada ( ega ennast sealjuures siis), vaid olema soojas ja rahulikus kohas (üldjuhul), hoidma jalad kindlasti soojas ja lihtsalt ootama.. et organism oma kalast ise lahti saab (piltlikult). Ahjaa. Ja siis sain ma endale uued maiustused. Mitte tühipaljad Brontexi jublakad, vaid lausa retseptiravimid - CIRRUS. Et millega siis tegu?
Üks tablett sisaldab 5 mg tsetirisiindivesinikkloriidi ja 120 mg pseudoefedriinvesinikkloriidi.
Ühesõnaga: kaks ühes - nõrgatoimeline rahusti ( kergema hingamise ja ärrituse vältimise jaoks; tegu ei ole psühhotroopse rahustiga) ning nohuravim. Mis kõige põnevam, nagu ikka kõiksugu medikamentide juures - võimalikud kõrvaltoimed. Et siis märgiksin mõned ära just in case, kui mul peaksid need ilmnema.. Siis teate, et need on kõigest mu hingamisteederavimist(ma tervenen!).

Cirruse kasutamisel võivad tekkida:

• Südame häired
• Seedetrakti häired: suu kuivus, iiveldus; oksendamine; isheemiline koliit(soolepõletik)
• Maksa ja sapiteede häired
• Immuunsüsteemi häired
• Närvisüsteemi häired: peapööritus, pearinglus, peavalu, unisus; krambid, treemor(lihasvärin kätes-jalgades), düsgeuusia(maitsehäired), insult.
• Psühhiaatrilised häired: närvilisus, unetus; ängistus, agiteeritus; hallutsinatsioonid, psühhootilised häired
  /---/
• Vaskulaarsed häired: kahvatus, hüpertensioon(püsivalt normaalsest kõrgem arteriaalne vererõhk); tsirkulatoorne kollaps ( minestamine).

Eriti lohutav on järgmine lause: Kui täheldate endal mistahes kõrvaltoimeid, mida ei ole loetletud selles infolehes, informeerige sellest oma arsti või apteekrit.

Selliseid maiuspalasid siis tarbin. Jee! Tegelikult olen ma jubeväsinud sellest pidevast köhimisest. Lisaks ei saa ma korralikult proove teha, laulda, rääkida ega magada. Daaamn!

Aga mis puutub haigusevälisesse tegevusse, siis kusagilt meenub nädalatagune (esimene) piljardimäng, kirsikook, Before Sunset, vilkuvad jõulutuled ning miskit veelgi. Jah, see kõik oleks palju meeldivam olnud, kui mind (juba siis) köha poleks piinanud. Lisaks lõpetasin oma Gert Helbemäe ''Ohvrilaeva''. Algus oli paljulubav, keskkoht liiga dramaatiline, lõpetus liiga veniv ning lõpp jättis otsad lahtiseks. Üldjoontes käis kah. Camus'lt ootan veidi rohkemat..

Ning et mul arstidega ikka eriti usaldusväärne side tekiks, siis täna said mu hambad ka viimase lihvi, et mu naeratus iga nurga alt laitmatu oleks. Wohoo.

Baby, did you forget to take your meds?
- Ei saa ütleda, et oleksin.

..with the dark half by my side.

Ei, ma ei ole koolis. Juba teist päeva ei ole, kuigi peaksin. Aga ei saa/ei suuda/ei taha.. Endiselt on über-niru olla ja kolmekilone kaalukaotus selgitab sedagi fakti, miks ma ka über-niru välja näen. Või tuleneb see kängus-, lohkus- ja elutu-olemine vanadusest. Kes teab. Sel juhul saabus see vanadus küll üleöö. Literally.

Märgatavaid muutusi hakkasin tundma laupäeva hilisõhtul. Päev ise oli nagu iga teinegi laupäev. Ei mingeid šokkuudiseid, põrutavaid avastusi, ülimuslikke juhtumisi. Saunapäev. Ja õhtune kodusolemine. Väljas sadas laia lund ja sel päeval ei seganud mind veel seegi. Las sajab.. talv, talv, talv. Ilus. Kusagil kümme läbi õhtul tundsin kerget peapööritust ja veidi tajutavaid tasakaaluhäireid. Ajasin need liigselt palava toa ja une süüks.. Ja (üllatuseks ka mulle endale) tahtsin varem magama minna kui tavaliselt ( enamasti leian alati mingi tegevuse, millega aega viita ja uneaega veidikenegi edasi lükata - vestluse, tegevuse, raamatu etc.) Seekord oli võimalus kauem üleval olla, kuid väga mõjuvate ajaveetmisvõimaluste puudumisel tundsin, et peaksin hoopis voodisse heitma. Pealegi oli pühapäeval vanaisa sünnipäev. (Laupäeva kohta veel nii palju, et.. puhka rahus, Enari!).
Ma magasin jube rahutult. Terve öö oleksin otsekui kusagil kapslis kinni olnud, rabeledes sealt välja saamisega. Ja mu ''une'' taustaks olid mingid sõnad, mingid sõnad, sõnad.. suvalised sõnad, fraasid lauludest, laused..aagh. Ja need käiasid hommikuni. Kui ma ükskord sellest segasest, rõhuvast ''poole peal eksisteerimisest'' üles ärkasin, ei suutnud ma paari minutitki üleval seista, rääkimata enda temperatuuri mõõtmisest. Tormasin käsikaudu t e i s e ruumi. Seal, mõnda aega külmema õhu käes vabisedes, tundsin, et ehk jõuan isegi oma tuppa tagasi ja saan täpse temperatuuri mõõdetud. Viimati jäi ta 37,2 peale, enne kui ma termomeetri nurka viskasin. Õõh. Ma ei ehmata just tihti, kui ma mõnd sellist vaatepilti näen.. Aga et tegu oli minuga ja peegel on üsna usaldusväärne allikas, siis mulle kohe üldse ei meeldunud see, mida ma nägin ( rääkimata tundmisest).. Ei, surnukahvatu, aukuvajunud ja siniste silmaalustega värisev mina ei ole mu lemmikolek. Termomeeter näitas nüüd vaid 36,9. Kuidas?! Jubeniru... EI! EI! Ma ei taha süüa.. Ainult pikali olla. Ei, ma ei tea, kuidas ma vanaisa sünnipäevale lähen.. Las ma magan seni.
Väljas oli saabunud ootamatu ilmamuutus: lumisest talvehakatisest olid saanud peaaegu teise korruse akendeni ulatuvad lumehanged. Ootamatu lumi oli ehmatanud nii inimesi, kes usinalt lumelabidatega mässasid, kui ka autojuhte, kes oma masinaid hangedest välja lükkasid... Ka mina vedasin end autosse ja püüdsin oma peapöörituse ja iiveldusega võidelda. Läki nüüd.. Ruskaverre.
Palju õnne vanaisa, näe, lilled Sulle! Ah, mis. Mina ja kahvatu?! Ei, ei. .. ma lähen viskan pikali, enne kui minestan.
Pole vist palju oletada, et kõiksugu headest-parematest söökidest, trühvlikommidest ja jookidest jäin ilma. Vabatahtlikult, ofcourse. Ma püüdsin vaikselt ja rahulikult puhata teises toas. Isa loovutas mulle oma šokolaadikommi, aga see oli nii magus ja poolunes käis mõnda aega lihtsalt suus ringi. Aah, aga ma kujutasin ette, kui hea see maitseks tervena. Minu panuseks oli süüa ära kahvliotsaga seenesalatit, paar praekapsalemmet, poolik õhuke juustuviil, üks kuuendik kartulist, paar miniatuurset ampsu tordist ning hävitada ära üks vanaisa paratsetamool ( põrgu see pisike kasulik palavik! Mul oli tõesti s*** olla.. ). Siis sain veidi kergemalt olla. Magada. Ja vahepeal apaatselt aknast välja vaadata, kuidas lumetorm kõik väljapoole jääva hetkedega enda alla kattis.
Tagasisõit oli ka ekstreemne. Teed oli või ei olnud - ei oska öelda. Kõikjal oli lumetuisk ja -vallid. Paar üksikut posti, mis tee ääres helkisid, andsid tunnistust, et ju me siiski Mustvee poole teel oleme. ( tänud nende postide süütajale.. ). Tuisk.
Saanud koju vajusin taas pikali.
Väljas möllas tõsine põhjamaine eksootika.. Kellel interneti ja elektrita, kuid mustade öödega, kel' siiski nende kõigega... Mingil hetkel otsustasid ka telefonid streikima hakata.. Ehk andis see ekstreemsus veidikene lisaväärtustki tollesse pühapäeva. Just maybe..
Ja nii ei jõudnud ma ka esmaspäeval kooli. Palavik, mis vahepeal tekkida oli jõudnud, oli alla läinud, kuid jõuetus, nõrkus, isutus ja kõik muud vaegused olid alles. I was a wreck. Veider, et mu aju töötab endiselt sama osavasti nagu tervena. Ta konstantselt genereerib mingeid ideid, mõtteid, olukordi. Ja kuigi ma enamuse ajast püüan magada ja und leida, .. ka siis.. kusagil alateadvuses kuulen mingeid tsitaate, fraase, ütlusi, konstrueerin lauseid, analüüsin neid, loon mingeid tekste, kordan väljendeid, kuulan enda peas uuesti ja uuesti mingeid lugusid ja karjun, et need vait jääksid. Ei. Aga kuigi ma tahaksin taas entusiasmist pakatada ja tegutseda.. ma ei saa. Sest mu mõtted ja sõnad ja ideed jäävad kuhugi sinna ajju kinni ja kajavad seal. Ma olen endiselt äraolev, flegmaatiline ja tuim. Aagh. Haige.
Ema arvab, et see on liigsest emotsionaalsest ja vaimsest pingest. Ja kui nüüd järele mõelda.. olen temaga nõus. See pidev pingutamine, endast 97% andmine ja tahe olla kogu aeg tasemel, mõeldes tulemustele ja tulevikule, kõik need kohustused ja asjad, mis mul kaelas on.. Ükskord pidi mu keha selle all murduma. Kuigi aju laseb täisrauaga edasi. Jah, ja sellepärast vajangi ma puhkust. Kõigest. Mõtetest, koolist, kohustustest. Rahu! .. Ja süüa ka ei taha. Juba kolmas päev ei taha. Eks näis, mis homme saab. Seni lähen unistan heast enesetundest, unest ning mandariinidest-viinamarjadest ( need on ainsad asjad, mida hetkel tahaksin) ning imetlen enda peegelpilti ja kujutan ette, et olen üks suur Hollywood'i eriefekt..

Esimene lumi ja ekstrasensoorsed võimed.

Juba paar päeva on lumi maas olnud. Ja tundub otsekui päris talve meenutavat see ilm. Kui kauaks see lumekattehakatis meile külla jääb, ei oska öelda. Aga nautigem seniks tema seltskonda.
Enamasti arvatakse, et lumi matab enda alla kõik eelneva ning varjab seni laokil olnud pudi-padi. Aga ma julgeksin vastu vaielda - lumi toob endaga kaasa ka selgushetked ning justkui uue alguse. Puhas. Valge. nagu tabula rasa.

Ööd on siin mustad. Tähistaevas on ikka sama selge.. Õnneks üldjoontes pilvitu ( lume sadamise ajal küll pilves, aga see on ülla eesmärgi nimel). Ja päikestki ilmutab. See on vägagi positiivne : )

Ma mõtlesin mingi aeg heietada pühapäevasest filmivaatamisest ja minu kirjaneitsi oskuste üle juurdlemisest, aga las jääb midagi minu teada ka. Ja kõiksugu muud nädalasisesed üllatused ..

Ahjaa, ja seda ka, et täna sain valgustuse: 3. jaanuar. It's time! Loodetavasti (kui ma pika koleerilise ja neurootilise mõtlemise, õppimise, harjutamise ja närvitsemise järjel veel elus või vähemasti vastavaks päevaks adekvaatne olen ja asja ette võtan) tuleb üks saatusekaaslane minuga samale teekonnale. Kuidas asi toimuma saab ja mis lõppkokkuvõtteks juhtub, ei tea. Aga saame teadma. Kas nüüd või ei iilagi! Elagu!

Ma nüüd ei tea, kuivõrd kasu on sellest järgnevast asjast siin all või mida see teadmine mulle otseselt annab, ent on ju pisike lootus: ehk näitan selle resultaadi ette ja ongi - imeväel! - kõik uksed mu ees valla .. magic!

63%

Lubatud, tehtud..

(On taas) november

Vaatab vaikides sinine kuu;
akendel küünlaid põleb.
Viinapuu väätides sosistab tuul;
täna me silmi ei sule.

Pihlakamarjadelt härmatist langeb;
öö on pime ja must.
Tänavanurgale kuhjame hange
kunagist mälestust.

R: Ekseldes varjudes, pikk näib maa;
öögi tundub nii pikk.
Ainsaks kaaslaseks meile on saan'd
ühine minevik.

Vaatab vaikides sinine kuu;
tänav on tühi ja kõle.
Ukse ette on lükatud luud;
täna ma koju ei tule.

Valgele lumele sõnu ja tuhka
pudeneb; küünlad ei põle.
Tänavanurgal üks hang vaid puhkab.
Homme sa enam ei tule.

R: Ekseldes varjudes pikk näib maa;
öögi tundub nii pikk.
Ainsaks kaaslaseks meile on saan'd
ühine minevik.

Vaatab vaikides sinine kuu,
kuidas vastu su ust
langeb helbeid; neist joonistab tuul
talveöö viirastust.

Ja nii need laulud sünnivadki. Hopp! ja valmis.
(Siinkohal uued lubadused: teinekord postitan paar muud teemat ka ; ))

Kõik, mis sünnib sealpool teadvuse piiri . .

Tõotab tulla üle aja üks kenamaid pühapäevasid taas. Päike paistab nagu kevadel, kõik on kuidagi harjumatult hele. Võib selle üle rõõmustada.
Tegelikult, tahtsin kirjutada paarist teisest asjast. Üks nendest vähemrõõmustav. Nimelt üleeilsest ööst.
Ma nägin äärmiselt veidrat ning, võiks isegi öelda, jubedat unenägu. Unenäos endas see alguses nii jube ei tundunudki..Aga lõpus ning peale üles ärkamist painas see mind veel päris pikalt. Mis eriti imelikuks osutus, siis ka ema oli sel öösel midagi taolist unes näinud, kui arvestada üldist une ideed ning püanti ( aagh. Miks tema seda tegema peaks? Kust tema teadis, mida mina nägin?!?!Kuidas see võimalik on?!).  Igatahes, juurdlesin pikalt oletatava tähenduse üle, mida see uni oli mulle määratud ütlema. Siit siis pisike kokkuvõte eredamate detailide näol ( abiks J. Henno ''Universaalne unesümboolika'')

Külalisi vastu võtma - varsti külalisi saama.
(Suitsu)kala - kalade söömine: uuestisünni märk; lootust, soovide ja toibumise sümbol. Kalu kingituseks saama: petlikku lugupidamist, valeaustus.
Buss - bussiga sõitmine sümboliseerib sobitamist, ka kokkulepet. Bussireis kajastab mingit kindlat ajajärku unenägija elus.
( 12 ) punast roosi - ennustab õnnelikku armastust
Näidend, esinemine - kui oled vaatamas näidendit - saad kuulda tõde sulle tuntud ja teadaolevatest inimestest.
Maja - see oled tegelikult sina ise (''ego''). Suur osa unesündmustikust leiab aset majas. Maja puhas ja korras: meelepäraseid külalisi, meeldivaid sõpru.
Tuba - terviklikkuse võrdkuju. Ilusas toas olema : edenemist oma ettevõtmistes.
Riided - kujutavad isiksust ennast, tema väliskülgi, seisukohti, mõtteid, tundeid, mida temalt oodatakse. Riideid selga panema: õnnelikku kodust elu, lusti ning rõõmu.

Kui kogu see kupatus kokku segada üheks twisted unenäoks, anda talle eriliselt ''mööda'' sisu ja idee, siis uskuge - ma siiralt loodan, et sellist olukorda päriselus ette ei tule. Ja seda ka, et sel unenäol lähitulevikuga mingit otsest seost ei ole ( st sel samal kujul, kuidas ma seda nägin, mitte sümbolistlikult).

Oeh. Ma saan sellest üle.
Ahjaa, ma kirjutasin eile üle sajandi ühe uue loo. Aga selle panen kirja teinekord ; )

Ma olen luuletus. Täpsemalt sonett.

Ohhoi! Internetist leiab ikka huvitavaid teste. Niisiis, võtsin nõuks ühe lahendada..
Ma ise tahaksin jubedalt tulemustele vastu nuriseda, kuigi enda arvates püüdsin vastamisel olla võimalikult aus. Tont teab, kas mina valetan endale või nemad mulle. Igatahes on miski roosa lover minus peidus. Scary, or what? Oh, well... (The 5-Night-Stand'e olen alati püüdnud vältida. Kust nad ikkagi tulevad?!)

The Sonnet Deliberate Gentle Love Dreamer (DGLD) Romantic, hopeful, and composed. You are the Sonnet. Get it? Composed? Sonnets want Love and have high ideals about it. They're conscientious people, caring & careful. You yourself have deep convictions, and you devote a lot of thought to romance and what it should be. This will frighten away most potential mates, but that's okay, because you're very choosy with your affections anyway. You'd absolutely refuse to date someone dumber than you, for instance. Lovers who share your idealized perspective, or who are at least willing to totally throw themselves into a relationship, will be very, very happy with you. And you with them. You're already selfless and compassionate, and with the right partner, there's no doubt you can be sensual, even adventurously so. You probably have lots of female friends, and they have a special soft spot for you. Babies do, too, at the tippy-top of their baby skulls. Your exact female opposite: Genghis Khunt Random Brutal Sex Master Always avoid: The 5-Night Stand (DBSM), The False Messiah (DBLM), The Hornivore (RBSM), The Last Man on Earth (RBSD) Consider: The Loverboy (RGLM)

Link: The Online Dating Persona Test OkCupid - free online dating Dating

Elbert Hubbard'i jälgedes..

Oy. Kusagil minus ärkas täna selline pisike imelik soov mulli puhuda. Et puhuks ühe suure ilusa (niivõrd kuivõrd) seebise sõnamulli. Sobib?
Olgu. Teemaks siis mäng. Tugineme lausetele, mõtetele, tsitaatidele ja ideedele, mille ma enda ümbert olen avastanud. Ja enda seest. Aight. Et keegi end kuidagi ebaõiglaselt norituna ei tunneks, alustan endast. ( P.S.: teie kõigi norimishimu kiuste ei kavatse ma mitte norida. Ei mõtlegi millegi üle viriseda, targutada või vaielda. Järgnev tekst on puhtalt silma hakanud fraaside väljatoomise ning tavalise subjektiivse arutleva mulli puhumise eesmärgil. Seega, mul ei ole mitte plaaniski kedagi süüdistava rambivalguse kätte lükata. Stay where you are! P.P.S.: kui keegi peaks siiski mingil valearvamuslikul põhjusel end puudutatuna tundma, siis on abiks kas endasse vaatamine ja enesega puudutatud saamise võimalike põhjuste üle juurdlemine või minuga viisakalt kontakteerumine eesmärgil viisakalt öelda, et ma olen loll vms. Teie valik.)

Aga et endast siis. Kui mõni veidikene tähelepanelikum blogikülastaja on mõningatel harukordsetel selgushetkedel märganud, siis peale muu teksti on seal lehe peal ära toodud ka üks mõttetera: ''Elu on lava. Sa kas tunnistad seda endale või jääd igavesti kõrvalosatäitja dublandiks.'' ( Oled märganud? Ohooo. Tubli!) Niisiis. Meil igaühel on täita mingi roll.

Nüüd siis a) kui me elu lavalisust ei tunnista, siis vähe sellest, et jääksime üldises pildis kuhugi tagaplaanile kõrvalosatäitjarolli mängima ( kuigi meie enda elu jaoks võib see ju tunduda peaosana. Nojah, oleneb vaatenurgast. Vaatame teisest nurgast.), vaid oht on sootuks viimase dublandiks jääda. Kuhugi kulisside taha.. kõrvale suurest etendusest, kuigi oleme oma rolli kenasti ära õppinud, aga ei tunnista endale, et selle täitmiseks on vaja elu lavalisusesse uskuda. Elu on mäng.
Niisiis.. b ) me teame, et elu on mäng, kuid ei suuda leppida oma rolliga, tunneme end piiratuna, ebamugavalt, ebaõiglasesse olukorda seatuna, sobimatuna, kohanematuna ja seetõttu vahetame pidevalt maske. Hüppame ühest rollist teise, lõpetamata eelmist, seguneme, püüame mitut osa korraga mängida(puha hull oleks püüda etendusi vahetada! ) Jah, enamasti ju mängimegi. Aga oleneb etendusest, kahte peaosa korraga reaalselt ju mängida ei saaks. On üks - ja peamine roll - ning teised, mis temalt tuge saavad ja temast hargnevad. Aga vastasel juhul - lõpuks on mõlemad osad kuidagi mitmepeale mängitud ning õiget asja ei saa kummastki.
Siis c) me leiame end mingis meile omistatud rollis, mida esialgu ei suuda mõista.Või veel hullem : mõistame liiga sügavalt. Siin tuleb ilmtingimata tunnistada, et tegu on mänguga. Mänguga, kus teised ümberringi pole rohkem tõesed või ei oma tõsisemaid eesmärke kui me ise. Sest muidu tekib oht 'ära eksida'. Kaduda oma rolli - võtta seda liiga tõsiselt ning piinelda siis hetkel, kui keegi meist väljaspool kuulutab mängu lõppenuks, ent me ei suuda oma rollist enam välja tulla. Ei maksa.. ei maksa võtta kõike liiga tõsiselt. Right? Muidu võib ju pettuda, et hõbedane kuu või kuldne päike, mis valgustavad elu, ei ole muud, kui demonstratiivsed papitükid, kaetud fooliumiga. Butafooria. Või et ülla printsi-rolli täitnud imemees on vaid lihtne piimamees ( väga veider näide, I know!), kes peale teist vaatust kosserdab koju jalgpalli vaatama. Tema ehk ei ole oma printsi-rolli liiga tõsiselt võtnud ning good for him, ta saab oma elulavastusega edasi minna. Aga bad for one, kes oma rolli liiga sisse elab ning välja patju kuivama viib, sest ta ei suuda leppida tõsiasjaga, et tema roll näeb ette mängulisust, mitte liiga südamesse võtmist..
(Nüüd siis teiste kallale.) Olen vastu põrganud sellise fraasiga nagu ''Now you're part of the game.'' Tegelikult on see küll Minor Majority teema, aga ühest laulust on ta välja nopitud ning näitab ilmekalt, et elu on mäng. Mängus teatavasti on reeglid, neid tuleb järgida. Kui roll on juba omaks võetud, tuleb seda mängida. Just nii, nagu lavastaja soovib: ehk siis lasta asjadel kulgeda ettenähtud suunas.
Ja lause ''Never make someone your everything cause when their gone you've got nothing..'' Kõlab ka üsna lavastuslikult. Tänud siinkohal T.-le, kes selle lause kunagi msn-is mulle tuttavaks tegi. Sellega on vist tahetud öelda, et ''make really sure, before you make someone your everything .. etc.''
Ahjaa, ja siis veel üks fraas Kellegi kontolt kusagilt populaarselt internetisaidilt : ''Shall we play?''. Et, kuhu on kadunud ausad kavatsused? Või peakski ausaid kavatsusi mänguna võtma? (õõ. miski evil otsustusvõimetus nügib mind selja tagant.. Tegelen temaga hiljem.)
Viimasena tahaksin ära tuua Elbert Hubbard'i kuulsa aforismi:

Do not take life too seriously,
you'll never get out of it alive .

Who knows, millal on õige aeg seda mõtet järgida.

Kogu eelnevast tekstist võiks justkui järeldada, et elus ei tohi midagi tõe pähe võtta, südamesse võtta, tõsiselt võtta. Tohib küll. Peabki. Sest mina ei suuda olla inimene, kes peaks Elu-on-lill-mentaliteeti normaalseks või õigeks. Aga oluline on tõdeda, et asju tuleks seni naljaga võtta, kuni Tõsiselt Võtmine õlale koputab. Ja tegelikult tuleks talle ka siis otsa vaadata ning veenduda, et tal after all ikkagi jubeausad kavatsused oleksid( vaat kus, ise maskeerib end Tõsiseks!). Sest kui asju liiga hinge võtta ( ja liiga tihti võtta ), võib ühel hetkel avastada, et ollakse ainukesed sellise rolliga laval - keegi teine nii ei mõtle. No ja siis võib olla jälle see tunne, et keegi hullab sinu peal nähtamatu teerulliga. Kes arvab, et see mõnus tunne on, eksib( kas sinust ei olegi siis nähtamatu teerull üle sõitnud?! Doubt it.) Ent alati on lootust, et ühel hetkel leiame end rollist, mida saab tõemeeli etendada tõsiselt. Seni, võtkem asju just sellistena, nagu nad on. Just play along.

Lõpus võiksin veel pobiseda midagi aususe, austuse ja au teemadel, nende valestikasutamisest, rikkumisest või riivamisest, andestamisest, eetikast ning sõnade-tegude seeläbi mitte kokku toimimisest, aga enda tervise huvides ei peaks ma seda tegema. Jäägu see asjaosaliste endi hingele. Vara veel halliks minna... Ja stressi pole ka vaja..
NB:. Inkvisitsioonikohtu kutsed lendavad automaatselt ahju. No need to send those. Have a nice day.

D.

Neoonkollane elu ehk kuidas Deivi teatris käis.

Kui teisipäev tõi endaga imeliku päeva, täis assotsiatsioone, kõnelusi ning fraase, mis ühel või teisel moel on minu poolt kusagil lähiminevikus juba märkimist saanud või kõneaineks kerkinud, siis kolmapäev osutus veel kirevamaks ning mitmekülgsemaks. Pisike rebelism igas päevas ; )

Kell 7.55
Hommikuse sörkjooksu üllatusmomendiks on valge maa (ei, mitte küll veel lumi, vaid härmatis).
Kell 8.45
Laura on koolis. Laura on koolis? Laura on koolis! (ta pidi Taaralinna minema, ent viimane sel päeval teda ei näinudki). Märk sellest, et midagi planeeritust erinevat saab toimuma.
Kell 9.30
Saan rõõmusõnumi, et viimane tund jääb ära ( mitte, et mul midagi üldiselt arvutiõpetuse vastu on) - lisaaeg, jeei!
Kell 10.33
Vahetund. Õige aeg kirjanduse asjad välja otsida ning neljapäevaseks kontrolltööks tunniplaaniväliselt pagulaskirjandust õppida. Sinna kulub mu 20-minutiline vaheaeg.
Kell 14.30
Kojuminek! Jooksuga, ruttu! Vaatan umbes 10. korda telefoni - ega miski evil teade ei ole tulnud. Eip. Tundub, justkui läheb õnneks.
Kell 15.45
Kõik oleks nagu õpitud,valmis, olemas. Viimane lihv ja tormamine bussijaama.
Kell 16.10
Bussi ei ole ikka veel. Buss.. buss.. Buss ei sõidagi kolmapäeviti!?!?! Aaaagh.
Kell 16.20 - 16.35
Paanika!!Lootusetus.
Paanika!!Lootus? Ei.
Paanika!!Tigedus.
Äkkrünnak tuttavatele. Paanika, taaskord. AHA! Lootus taas.
Kell 17.10 - 17. 57
Istun kusagil valges pirukaautos. Keegi sõidab. Teadu järgi E. vend. Lohutav. Teel Luuale ja sealt edasi Tartusse. E. osutub päästeingliks. Õige aeg saata kitarriõpetajale sms, et ma täna ikkagi tundi ei tule ( rebel ! ). Luual tuleb E. auto peale. Tänan teda. Püüan veenda, et tal on helendav oreool pea kohal. Ta naerab, aga ei usu. Hoian vist lõunast peale hinge kinni. Kuid, jah, ma siiski jõuan Tartusse. Elagu!
Kell 18.00 - 00.15
Õhtu täidetud meeldiva Tartu-kunsti-inimeste-doosiga.

Kui nüüd kollaseks muutuda, siis oli täpsemalt tegu 'Hüppajate' viimase etendusega. Aga kõigi nende retuusides hüppajate, Tarzani, kosmonaudi ja surnud Potsataja kõrval oli ju Tartu.. Ja oli kõik. Kõige pealt siis heameel, et ikkagi kohale jõudsin. Ei teagi, kas see oli Saatuse ebaõnnestunud katse mulle järjekordne veepang ukse kohale seada või see o l i g i Saatus - katse panna inimesed kindlalt ettemääratud, ent ootamatutesse ja meeldejäävatesse olukordadesse. Sest Saatus ju teadagi ei eksi. Ta jätab vaid selle mulje.
Jah, võiksin jutustada veel pikalt ja laialt... Sentimentaalsest retoorikast, jumalatõestusest predikaatloogika abil, empiristidest,vaatest Kaubamajale, šokolaadikoogist, kirjaklambritest, teeloopimisest, öisetest linnatänavatest, haiglaskäigust, ära kadunud autotuledest, tähtedest ja tuledes sirgest teest, mis suundub kusagile taevasse... Ning seda kõike eriti šikilt ja kenalt. Aga aitab. Liiga palju sõnu = liiga palju tühja sentimentaalset retoorikat ; ). Lets just watch the Kassiopeia.

Ahjaa, ja need ka...

''Ma näen oma tulevikku - see on kollane.''

And yes - I see yellow people ; )

Oh seda vaheaega...

Minu sügisvaheaeg jõuab tänasega lõpusirgele. Tuleb tunnistada, suurem osa planeeritud tegevustest, ideedest sai teostatud ja seepärast on vaheaeg asja ette läinud. Mainimata ammu oodatud puhkust, liikumis- ja eneseteostusvabadust. Kuigi, nagu alati, tuli ette ka situatsioone, kus planeeritud ja oodatud tegemised-olemised olematuks jäid ning kuhugi lähitulevikku lükatud said. Küll tuleb ka aeg. Loodetavasti ikka tuleb.
Ka minu vaheaja nädalavahetus sai täidetud erinevate inimeste, olukordade, kohtade ja muljetega. Sest küll kooliaeg jõuab tuua rutiini ja üheülbalised kiirelt mööduvad nn puhkepäevad nädala lõpus.
Reede, 31.oktoober, kuu viimane päev. Juba mõnda aega tagasi on ka eestlased üle võtnud sellise toreda lääneliku püha nagu Halloween. Jah, tuleb tunnistada, ka minul on selles oma süü etendada - juba mõnel aastal oleme seda Lauraga vaikselt ja tagasihoidlikult tähistanud; aga võib-olla ei ole mõte niivõrd Halloweeni kui ameerika kõikide pühakute päeva tähistamises või õõnes kõrvitsates, vaid lihtsalt uueks põnevaks põhjuseks kokku saada ning midagi ühiselt teha. Sel aastal läks siis veidi teistmoodi. Nimelt pidi reedel toimuma kunagi üles riputatud idee kohaselt klassikokkutulek, ent sellele eelneval õhtul saime teada, et pidu jääb teatud korralduslikel põhjustel ära. Niisiis ei olnud enam paika, kuhu kokku tulla. Kuid paar Mustvee klassikaaslast tulid mõttele korraldada valitud seltskonnale pisike eraviisiline istumine. Ja see ka toimus. Mõningate lisakülalistega. Mida aeg edasi, seda rohkem tuli rahvast juurde ( peo lõhna ninna saanud külalised kutset ei oota) ja ruum täitus inimestega, kes ei oleks olnud asjaga kohe kuidagi seotud. Kuid mis sa teed.. Me olime rahumeelsed ja kellelegi turja ei karanud. Ühel hetkel otsustasin reeturlikult lahkuda ning koju magama minna. Kõiksugu totakate teemade ning olukordade kiuste, mis sel õhtul juhtus, oli huvitav.
Laupäev tõi endaga uued tuuled ja uued ideed. Tegelikult helistas K. mulle juba reede hilisõhtul ja teatas, et saabub maale. Laupäeval mõtlesin asja ja taaskord millalgi välja pakutud variandi üle järele, otsustasin, et jõuan oma kooliasjadega ikkagi õigeaegselt valmis ning õhtu ennustas tuua põnevaid hetki. Tõotas tulla üks järjekordne hommikusse vajuv ebatüüpiline laupäev. Nõndaks siis, võtsime L. kaasa ja sõitsime Tartu. Plaan oli külastada seda paljureklaamitud Club Tallinnat. Ent ajavarude sisse sai nihutatud ka meeldivaks üllatuseks osutunud Trehv, sõbralikult ilkuvad vestlused, friikartulid, viinerid, heietused salapärasest sardellist, saatuslikud suhkrupakikesed ning blondiininaljad minu kulul. Jei!
Edasi saigi mindud klubirallile. Õhtu teemaks oli sini-must-valge (loe: õhtu oli täidetud ajatute eesti hittidega klubivõtmes). Peale selle, et õhtu jooksul sai L.-ga oma jalad päris valusaks tantsida, kahtlases olekus 'klubiässasid' tõrjuda ning ohtralt tantsusaali suitsu sisse hingata, suutsime leida kogu sellest inimmassist ka paar huvitavat inimest, kes meiega kenasti rääkisid ning lõpuks isegi ühist pilti palusid. Lisaks saime ühelt neist kingituseks pisikesed sinimustvalged trikoloorid. Vot siis. Ja järgmisel hetkel mäletan end väsimusest ja elamustest ja valjust muusikast kumisevast peast autos vaikselt unne soikumas. Ka L. tegi seda. Ja K. R.-l oli see keelatud - tema ülesanne oli meid ohutult koju sõidutada. Seda ta ka tegi. Võib õhtuga rahule jääda.

Ja nõnda siis, täis erinevaid emotsioone ja uusi kogemusi, suundume taas kooliaega. Ehk jõuab selle kõrvalt millegi põnevagagi tegeleda. Tere, november.

oktoober hinges.

''Tuuled muutusid äkki oktoobris
lõikavalt külmaks ja vingeks...''
(B. Alver)

Oktoober on alati kõige hullem. Igal aastal. See on aeg, mil vaikus on läbilõikavam kui muidu. Mil kõik ilus, särav ja elav hävib, moondub, kaob. Kõik saab läbi. Mil valgus tuhmub ning poolpimedus võtab võimu üle. Mil hommikuti ei ärata päikesepaiste, vaid vihm. Vihm, mis sajab ka siis, kui me seda ei näe. Sajab.
Hingemaailm kalestub, hingolendid looritavad end hämarasse ükskõiksusesse ning kössitavad raskemeelselt hingekambrites. Uksed suletakse. Paksud kardinad tõmmatakse ette. Nii nad värisedes istuvad seal, kaaslaseks kibedad mälestused olnud valgest ajast ja helgusest. Seinad on külmad. Kinniste uste taga muutub õhk kiiresti piinavalt umbseks. Akendest tulvab jäist hilissügist. Tuul tõmbab. Ka need suletakse. Hingeruumid on kinni. Need muutuvad painajalikult ängistavaiks kambreiks, otsekui tühjadeks ja lõpututeks muutudes. On pime. Kusagil põranal süüdatakse pisike heleda leegiga küünal. Seintele ilmuvad varjud. Võbelevad, abstraktsed viirastuslikud varjud. Kui tuli põlema panna, kaovad nad roomates justkui ämblikud kappide taha, voodite alla, kükitavad nurkades, vaatavad. Vaatavad olendeid. Tuli on tuhmkollane ja tume. Vihm krõbistab aknaruutudel. Ja tuul endiselt tõmbab, kuigi uksed on kinni, aknad on suletud. Ja jääb üle vaid istuda ja oodata. Et oktoober läbi saaks ja november endaga midagi helgemat tooks. Ajaks need varjud minema, läidaks tule ja tuulutaks tube. Et see oktoober läbi saaks...

Jah, nii on see igal aastal. Peaasi on oktoober üle elada. Edasi on juba lihtsam. Eks?

not to give up.

nagu halb deja vu.

Siia juurde siis ..
Katatonia - 'In The White'
Tõnis Mägi - 'Ma loodan, et sa muudad oma meelt.''

''But let me tell you..

.. that to approach the stranger.
Is to invite the unexpected..'' ( T. S. Eliot ''Coctail Party'')

Sain siis ühelepoole oma ''Hingede öö''-ga. Õigemini küll Karl Ristikivi omaga. Ja antud fraaski on võetud just sellest teosest. Selle on küll originaalis kirja pannud Thomas Stearns Eliot enda värssteoses ''Coctail Party'', ent Ristikivi, kirjutades parajasti oma modernistlikku romaani ning lugedes ühtlasi ka seda teost, otsustas ammutada sealt veidi ainest. Täpsemalt müstilise Stanley tegelaskuju loomiseks. Aga lähemalt huvitujad uurivad seda juba ise edasi ; ) Ei ole ju vaja, et ma midagi oma subjektiivse tõlgendusega ära rikuksin. Nimelt on antud teos omapärane just seetõttu, et ( peale vormiliste erinevuste tavapärastest ja meile tuntud loogilise ülesehitusega proosateostest ning just romaanidest ) jätab enamuse otstest lahtiseks, kasutab ohtrasti sümboleid ning nõuab lugejalt pingsat ja kaalutlevat kaasamõtlemist, lubades loos juhtuvaid sündmusi, tegelasi, olukordi ning mõtteid tõlgendada just enesele sobival viisil. Oli tõesti kummastav raamat. Aga et veidi lähemalt seletada, siis lugu on pagulasest ( üsna kindlasti K. R-i alter ego ), kes vana-aasta õhtul otsustab viimase tunni veeta rahvarohketel linnatänavatel ürg-üksindust taga ajades ( paradoks suurlinnade puhul ) ning astub juhuslikult sisse ühest avatud uksest, kust paistab valgus ning kostab muusika. Mees peab paika küll juhuslikuks klubiks või salongiks, ent leiab ühtäkki end silmitsi seismas oma mineviku assotsiatsioonide ja inimestega kusagilt mälestustest. Ja siis algab unenäoline eksirännak labürintlikus majas ( mida võib tõlgendada kui inimhinge või südametunnistust ). Enjoy.

Mis siis veel? Ahjaa. Mis puutub laupäevadesse, siis .. vanasõna ütleb, et kaks ilma kolmandata ei jää. Huvitav oli vaid see, et laupäeva öösel tuli ju kella keerata. Ning ühel müstilisel hetkel avastasin, et oleksin justkui ühe tunni oma ellu ei-tea-kust juurde saanud. Magic! Nõnda ei olnud magamaminekul hommik enam niivõrd hommik, kui ta oleks olnud mõnel teisel suvalisel pühapäeval. Ja see, et ilm on väike ja et ''igas sadamas on üks eestlane''( Hemingway), peab paika. Tuttavad ( kes olid mind nähes vist poole rohkem üllatunud kui mina neid ) hüppasid välja siit ja sealt. Aga ma ei kurda. Tore oli. Kohati. See, kui inimesed üle piiri lähevad, enam nii tore ei ole. Peaasi on ise korralikuks ja piiridesse olevaks jääda.

Ning after-all. Tõesti a f t e r a l l :

''meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head'' .

Päriselt ka.

Üks järjekordne..

( tänane menüü: praetud tänud irooniakastmes, paneeritud tänud formaalsusgarneeringuga.)

... päev, mis vaikselt õhtusse tiksub. Ei, aeg ei peatu, ei-ei. Ja kui aus olla, siis ega ei peagi. Doriangray'lik elu võib olla efektne kirjanduses, kuid reaalsuses küllaltki jube. Ei, aitäh.

... veerand, mis läbi sai. Viimased koolitunnid on tõesti, nagu alati, 45 minuti millegagi sisustamine või viimaste pingutuste ja lihvi andmine. Kuigi meie, gümnasistide jaoks on selline enne-finišit-rabelemine illusoorne, sest meil teadupärast ei ole ei veerandeid ega veerandihindeid. On vaid üks 7 päeva pikem nädalavahetus kahe õppenädala vahel. Kõik selle heaks, et aineõpetajad iga 35 õppetunni järel päevikusse, otsekui lõpueksami mustandile, soovitud (või vääritud) kursusehinde välja kirjutaksid. Ja sealjuures ei ole oluline, millal algab või lõpeb ülejäänud (ehk siis alg- ja põhikooli) õpilaste jaoks veerand. Me saame vaid oma üürikese lisapuhkuse eest tänulikud olla. Aitäh.

...õhtu, kus Murphy kusagil nurgas irooniliselt muigab, ilmega, mis kinnitab neile, kes seni veel kahtlesid: ''Ma ju ütlesin teile..''. Peale ajapuuduse käes visklevaid argiõhtuid on saabunud aeg, mil abstraktset minutitekvantumit jagub ka enda ja kooliväliste asjade jaoks, mis mingil moel on/oleksid vajalikud, olulised või lihtsalt head. Ent plaanid või mõtted, kuidas meeldivalt täita osa sellest ajast siis just korda ei lähe. Iroonia missugune. Kasvõi see, et lubatud teatriõhtu NO99 ''Nafta'' seltsis jäi ära. RIP Ott. Paroodia ei pidavat tänasesse seetõttu sobima. . Ent ega seda etendust ju tagant järele ei mängita, obviously.
Ja mõned muud olematused. Jalaga näkku!, aitäh.

...lubadus, mille saan nüüd täita. (Teie kord tänada..)

Mina olen pärit Pärnust

Mina olen pärit Pärnust. Aastalaada ajal
oli mind sääl, paljasjalgset, igal pool jah vaja.

Karusselli-hobusel ma ringiratast sõitsin,
märgipüssi laskmisega piilupardi võitsin.

Pea veel ringi käib sest sõidust, ringleb ühtelugu.
Aga puhumata jääb mu piilupardi-lugu,

sest ma ajan viisi sassi, olen kole rumal
ja mind narritab ja pilkab piilupardujumal.

( A. Vihalemm )

Suddenly I see . .

Uued toredad muusikalised avastused on alati oodatud. Seekord siis selline kaunis muusika naisartistilt nimega KT Tunstall. Ja näide tema heast loomingust.. ''Saving my face''

( peale selle toon ära mõningad teised tema lood, mis mu playlisti õnnistavad:

• ''Hold on''
• ''Suddenly I see''
• ''Black horse and the cherry tree''
• ''Another place to fall''
• ja loomulikult ''Throw me a rope'')

Laupäevad, mis lõpevad hommikus.

Juba nädal aega olen lubanud endale ning vähesel määral ka oma blogile ja sellest huvitujatele kirjutada 11.oktoobrist. Nädal, mis sellele päevale eelnes, oli kiire, kuid mitte pooltki taoline kui järgnev nädal, mis lubab õigustatult mul teda viimase 3 aasta üheks hullemaks pidada. Aga sellest olen juba rääkinud.
Meie kool sai 180- aastaseks. Usun, et kõik, kes juba varakult pealelõunal proovis olid, või need, kes koolis raamatu presentatsiooni ette valmistasid, või need, kes kirikus lipu õnnistamist ootasid, sellele tegelikult ei mõelnudki. Kõigil oli nii kiire ja miski sisemuses andis tunda, et peatselt algab kõik see, mille nimel juba aasta vaeva on nähtud.
Olid ootused. Ja olid lootused. Olid pisikesed hirmud. Ja oli kusagilt minevikust tuntud lapselik ärevus. Ent ühel hetkel laval, kui meie suur üritus juba peal oli ning saal rahvast ääreni täis, pidime nördimuse ja ehmatusega tunnistama, et kohe-kohe saab kõik läbi. Ja saigi. Aeg laval möödus otsekui sekundi murdosana võrreldes nende kestvate proovide ja ettevalmistustega. Ent see oli suurepärane sekundi murdosa. Üks suuremaid ja läbimõeldumaid üritusi oli läbi, kuid ümbritses meid veel edasi positiivse ning vaimustunud tunnustusena. Lavaline pool olevat olnud viiamase 10 aasta parim, mida Mustvee kool korraldanud. Põhjusega võisime end kergendatult tunda, isegi kui arvestada, et tuleval nädalal tuleb taas koolitööle pühenduda, ja et õhtu polnud pooltki veel läbi.
Tehes lühidalt, võin jutustada, et koolimajas jätkuv suurüritus oli päris tore. Mitmel tasandil. Nii uuedvanad tuttavad, rohke rahvas ( üle 600 inimese vist? ), kuidagi nostalgiline meeleolu, Noorkuu, ühine koosolemine kui ka Vana Kallim. Viimase all ma küll mõtlen tantsuks mänginud ansamblit. Aga noh. Kuidas keegi võtab. Tagasi ajama ma ka midagi ei hakka.
Pidu venis öötundidesse. Tantsides, juttu rääkides, kohtudes uute ja huvitavate või vanade, aga seni lähemalt tundmatute inimestega, jällegi tantsides, peomeeleolus olles ning nostalgitsedes. Ja kõige lõpuks külaskäik isa töö juurde, eesmärgiga nn unelaulu laulda. Hah. Tegelikult ajasime niisama kolmekesi ema-isaga juttu.
Kell 6.00 sai Unemaale mindud. The end selleks korraks.


Eilne tõestas, et tavarutiinist erinevad laupäevad kipuvad korduma( nagu ka pühapäevad, kui hästi järele mõelda..). Ometigi, ma arvan, mitte nii palju, et nad omakorda uueks rutiiniks muutuksid.
Igatahes, reedel tuli õeke-kallike pealinnast meie juurde. Sõssul oli juubel. Ja reede õhtu oli kergeks perekondlikuks sissejuhatuseks laupäevasele peole väljaspool pere- ja kodukeskkonda. Oli tore jälle üle pika aja terve perega ( pluss Risto) koos olla.
Laupäevaseks plaaniks sai otsustatud, et sõpradega sünnipäevapidu tuleb Tartus. Püssirohukeldris. Ja lõpeb Altantises. Esimene pool sellest sai kenasti täidetud. Sellele eelnes põnev ringisõit Risto, Karini ja GPS-iga mööda Tartu tänavaid, otsides õiget kohta. ( Jah, siinkohal mu mälu vedas alt, kuidas autoga 'püssika' juurde saada. .. It's been a year, you know..) Sõitsime mööda Toomemäe parki ( autoga! ) läbi lehehunnikute ja imestasime, et meie sihtkoht peaks GPS-i järgi õige olema. Lõpuks saime ikka kohale, kuna mu mälu otsustas ärgata. Ja siis tutvusime Karini põnevate sõpradega. Ja nendega sai ka veidi jalga keerutatud ja neid tõrjutud, sest mõni muutus Capten Morgani mõju all veidi ülemeelikuks.
Igatahes, peale keskööd leiti, et Atlantisesse minejaid ei olnud. Kes ei tahtnud, kes ei olnud väga suuteline. Mul oli küll pisike pettumus, ent ma leppisin teiste võimalike valikutega. Üks neiu arvas, et me võiksime hoopis Zavoodi minna. Nojah, ma küll mainisin, et selle koha suhtes on mul teatav arvamus ( mis ei välistanud üldsegi sinna minekut..) ja see ei pruugi sobida sünnipäevalapse eelistustega. Aga minek oli. Ja nagu ma olin arvanud ( teglikult oli seal palju kirjum ja rohkearvulisem seltskond), osutusid mu aimdused tõeks. Klubitamisest oli asi kaugel, ent kõiksugu rahvas oli ka väga entertaining. Tipphetkeks osutus tuttav nägu keset boheemlasseltskonda.Vaatasin mitu korda, uskumata nähtut. SIIM! Jah, paari aasta tagune tuttav meedialaagrist, kelle taasnägemist ma enam ammu ei osanud loota. Ent näe, püha Juhus viis meid täiesti ootamatult ning plaaniväliselt taas kokku. Sai pikalt juttu puhutud ning üksteise elukäigu ja Saatuse üle juureldud. Ja Zavoodi tulek ei olnudki enam nii tühi käik. Kuigi, Karinile see siiski ei istunud. Ega ka Ristole. Ja nõnda otsustati, et võiks tagasi koju sõita. Enne kui mõni pika salli või viltuse kootud mütsiga nooruk taas oma osa meie speed'ist(mida meil loomulikult ei olnud) nõuab. Kella 4ks sain õnsalt magama.
Järjekordne laupäev oli hommikusse vajunud oma ootuste, lootuste, pisikeste pettumuste ning rõõmsate üllatustega. Nagu alati. Juhus teab. Saatus määrab.

'Wouldst thou be in a dream, and yet not sleep?'(J. Bunjan)

Ma nägin esmaspäeva öösel veidrat und. See uni mõlkus paar päeva mu meeles. Eriti aga peale ärkamist sama päeva hommikul. Tavaliselt ununevad öö jooksul nähtud mälupildid kiiresti, nii et 15 min peale tõusmist enam midagi ei meenu. Kuid seda und ma isegi mäletasin. Just, nüüdseks mäletasin. Praegu on mul meeles vaid üksik katke ja tunne, mis mind valdas. Ma nägin unes, et ma olin surmavas haiguses. Ja mul oli elada jäänud täpselt 2 päeva. Ja see pidi juhtuma kellapealt. Kell kukub, ja pauh! - ma suren.
Kõige huvitavam selle asja juures oli see, et alles nüüd ma mõistan, mis tunne oleks endal sellises situatsioonis olla: kui aeg hakkab otsa saama ja nii palju oleks vaja teha. Siis kerkivad esile tõelised prioriteedid, asjad, mida tegelikult tahan või pean tegema, inimesed, kellega veel rääkida saan. Ning teemad, millest rääkida. Mitte mingi ümar ''kuidas sul läheb, ma olen suremas.'' Ahjaa. Ma ei tea, mis haigus see oli, ent see ei andnud mitte mingil muul moel tunda, kui et lausus külmalt mu alateadvuses: ''Su aeg hakkab otsa saama. Kiirusta.'' Ma ei olnud ei füüsiliselt ega vaimselt haige. Tavaline inimene oma igapäevaelus. Mäletan, et käisin ringi pisarais ja kartsin. Kartsin. Mitte seda, et suren, vaid, et midagi jääb tegemata. Midagi jääb ütlemata. Ning et ma ei jõua oma asjadega valmis. Viimane pilt, mida mäletan, oli see, et aeg muudkui tiksus ja mu surmani oli jäänud vist ööpäev. Ma ei tahtnud seda. Vaikselt kusagilt sügavalt kuulsin pisikest paluvat lootust: äkki seda ei juhtu, äkki seierid lähevad edasi ja ma jään siiski elama. Äkki saan ma aega juurde. Äkki antakse mulle võimalus.
Miks ma seda und nägin? Ja seda tunnet olla reaalselt olukorras, kui ma tean, et pean kõik maha jätma ja lahkuma. Võib-olla tõesti sellepärast, et ka reaalses elus on aega jube väheseks jäänud. Aeg? Seda nagu ei olegi. On lõputu minutitevool, mis sunnib pidevalt asju tegema, korda saatma, õigeks ajaks ja piisaval tasemel valmis jõudma.
Viimastel päevadel on olnud olukord, kus mul on olnud ööpäevas 3,5 h vaba aega. Sinna alla ei ole loetud hommikune rutiinne söömine-pesemine. Peale kooli tulen, söön 15 min ( vaba aega 3, 25 h jäänud). Viskan pilgu internetikeskkonda - vaba aega jäänud 3 h, hakkan õppima. Õpin järjest 2 h. Söön( vaba aega jäänud 2,75 h ). Lähen tagasi õppima. Õpin veel 1, 5 h. Esmaspäeval ja kolmapäeval käin tunnikese veel muusikakoolis. Siis vaatan 1 h oma lemmiksaadet ( ainukese antud päeval; vaba aega - 1,75 h). Siis õppima. Õpinõpinõpin. Kell on 22.30. Lõpetan , kirjutan veidi msn-is, kuulan paar laulu ( vaba aega jäänud 15 min ). Pesen hambaid, lähen magama. Mõtlen, täna ei jõudnudki raamatut lugeda. Ja ajaloo kontrolltööks pean materjali uuesti üle kordama homme vahetundides. Sest täna enam ei jõua. Lähen magama. Time's up.
Ja nii ta läheb. Ehk asi paraneb. Võiks. Kusagilt võiks aega juurde tulla. Või vähemalt venida. Sest ma tahaksin koledasti raamatut lugeda. ( K. Ristikivi 'Hingede öö'). Ohjah.

Et siis. Head ööd.
(kunagi kirjutan ka kooli juubelist ja selle lubatud luuletuse. Ausalt)

Idarindel mõningaste muutustega.

Just nagu õp. Neeme täna ütles.. Et ma olen ''paksult rahul''.

Ja siinkohal tuleb meelde neljapäev. Õp. Vello Mägi tsitaat: ''Kultuur on inimtegevuse kvaliteet. ''

Unugem selle mõttega.

( Ausalt öeldes mõtlesin ma ''uinugem'', aga see variant on ka päris põnev.)

''...

''Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.

“Laidoneri?”

“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.''

(lõik artiklist. Eesti Ekspress 02.11.2005)

Plaanid. Alati on plaanid. We're all part of the masterplan.
Nüüd on plaan Prison Breaki vaatama minna ja siis õigel ajal magama. Homme jõuan tundidesse ka. Ausalt.

''Olla - võib-olla''

''Kas olla või mitte olla,''
võib-olla on ainult fraas.
Ka mitte-olla on olla,
Üks Ei peitub igas Jaas.

Võib-olla on kindlam kui olla,
võib-olla ju nii kui naa.
Oli Algusel algus võib-olla
Lõpp hoopiski otsa ei saa?

Ei - küsimus hoopis on rollis
mida oled ja olema pead.
Kas rohkem targas või lollis -
on parem kui seda ei tea.
...
( Arno Vihalemm)

Selline luuletus siis tänasest kirjandustunnist. Selline luuletaja siis. Arno. Vihalemm. Never heard of before. Üks luuletus temalt jäi veel silma, aga et hoida lugejaid põnevil, siis katked sellest avaldan järgmine kord ( ''Üü, küll on põnev, eksole.'')

Vabandust. Selle eest, et ma oma mõttelennu siin lehel unarusse olen jätnud. Enam kuidagi ei taha aega jaguda kõigi nende proovide, tundidest puudumiste ja igasuguse muu rattas jooksmise kõrvalt. Et kes veel ei tea: laupäeval on meie kallil koolil juubeliaastapäev, mis on viimaste nädalate ohtrate kulutatud häälepaelte, närvide, tundide, minutite, elektri ja kõige muude tähtsate ressursside põhjuseks. Tegelikult on proovides tore. Nagu proovides ikka. Kui harjuda ära mingi teatud seltskonnaga regulaarselt kokku saama ja siis koos laval õnnestuda ja äparduda. Ja naerda. Või nutta. Tore igatahes. Jah, ka siis, kui avastada, et häälele peale haigust liigne laulmine ja ootamatu intensiivne pingutamine üldsegi meeltmööda ei ole ( teate te, mis tunne on kõril, kui äädikat juua? Ei tea? Ma usun, et just selline tunne .. )
Kui aus olla, siis sai see alguse juba reedel, mil koolis oli õpetajate päev. Ja ma muusikaõpetaja üllad kohustused endale sain/võtsin. Ja selle kõrvalt veel ühel ärasaatmisel laulmas käisin. Tegelikult juba neljapäeval õhtul proovis. Veider proov oli. Ei oskagi midagi öelda. Ei oska seisukohta võtta. Ei oska paremat tahta. Ei oska halvemat ette kujutada. Aga see ei ole tähtis.. Häälele ei meeldinud.
Reedel siis sain tunde anda ja veel õpilastega laulda. Tuleb tõdeda, et see õpetajaamet on väsitav. Mul tõesti ei olnud karmi y-kromosoomi otsaette joonistatud, et kõik väänkaelsed mässajad pelga otsavaatamise peale värisema oleks hakanud. Damn. Selle koha pealt oli klassivendadel lihtsam. Üldiselt oli vägev.

Pühapäev möödus taaskord veidi teises võtmes kui tavaliselt. Ma leian, see oli selle sügise ilusaim päev. Ahh. Magnifico. Peaaegu arvasin, et suvi on tagasi tulnud, kui järgmisel päeval sadama poleks hakanud.. Aga olgem tänulikud selle üürikese ilu ja soojuse eestki. Ja kõikide nende totakate või üli-inimlike ideede, vestluste ja teooriate eest tolle kuldse päeva foonil. Kunagi, ma luban, tasun oma karmavõla ka ära ( lehed saavad riisutud nii õuel kui ka minu hinges! )

Ja nüüd siis istun. Sall kaelas.Bush mängimas.Vihalemma piilupardijumal peas kiuslikult kilkamas. Ja homme jälle proovi. Mis laupäeval saab?

... minevik hakkab vist kummitama.

Don't let the days go by. Glycerine.

Musikalisches Opfer

Tänast pühapäeva sai alustatud muusikaelamusega Mustvee luteri kirikus. Toimus seal siis Concerto Grosso kontserdisarja Eesti Kirikud 2008 raames Johann Sebastian Bach'i kammerkontsert. Otsustasin kuulama minna, et puhata mõtteid ja närve ja vaimu. Kirikus on pealegi alati midagi teistsugust. Midagi kõrgemat, puhtamat, helgemat. Kontserdist endast nii palju, et barokkmuusika küll ei ole mu vaieldamatu lemmik oma kaootilisuse ja veidi isegi neurootilise polüfooniaga, ent leidus hetki, mis tõeliselt pai tegid. Hingele. Arusaadav muidugi. Bach oli oma aja suurmees, kuid ajastu nägi ette ju barocco't: lopergust pärli, kus vormivõtted olid ühtlasi nii uuenduslikud kui arengufaasis. Võib-olla ainsaks puuduseks barokk-klassikas peangi enda jaoks üheste vormide ja tajutavamate kulminatsioonide puudumist. Teosed koosnevad justkui eksperimentaalsetest polüfoonilistest kompositsioonidest, millesse on pikitud väikesed teosesisesed kõrghetked. Aga ju on asi siis minus, kes ma loodan kuulda enam meloodiliselt loogilisemaid, vähem kaootilisi ja kindlamate kulminatsioonidega teoseid. Samas, kui ma ei eksi, siis Ricercar 6, Sonata sopr'll Soggetto Reale ( Largo- Allegro-Antante-Allegro) olid üsnagi nauditavad. Ja muidugi tšello. Tšellot olen ma alati pidanud sugestiivselt võimsaimaks ja ilusaimaks pilliks. Ja seda enam, kui arvestada tõsiasja, et tšellistiks oli Muusikakeskkooli VIII klassi õpilane. See oli ilus. Justnagu Apocalyptica, kuigi žanrilt hoopis erinev.
Lisaks interpreteeriti barokkviiulil, -flöödil, -tšellol ja klavessiinil ( ka tavalisel elektroonilisel klaveril). Need pillid jäid mõnevõrra taustaks, tšello oli esiplaanil. Küsimus tekkis vaid, kuidas nad selle klavessiini kohale toimetasid. Kontserdi tippketkeks oli päike, mis otsustas viimaks välja tulla ja läbi kirikuakende saali paista. Ilus oli.
Pühapäeva mahtus ka veel jalutuskäik kutsuga ning õhtu. Õhtu sisustatud kirjanduse ja kunstiajalooga. Põhirõhk aga Allan Vainola ''Ära ärata mind''( vt uudised allpool ) ( korda 35+ ). Ei saa sellest enam nii pea lahti...

''.. hinges on jää, kuid süda päiksest näeb und.. ''

''Lõppude lõpuks polegi vajalik

olla keegi või miski -

veena magedaks lahtub kõik ajalik,

mõte on kangem kui viski.''(B. Alver)

Raske on paljusid asju suuta. Tihti ei suudeta mõista. Mõista, miks või mille tõttu midagi sünnib. Või sureb. Või sündimata jääb. Või surematu on. Ja mida inimesed mõtlevad. Kuidas nad mõtlevad. Mõte iseenesest on alati au sees olnud. Hoopis teine asi on see, mida see mõte endas kannab, millest ta ajendatud on ning milliseid tagajärgi omab.
Ma olen tihti mõtelnud. Mõtete üle. Mõeldamatute ja mõeldatavate asjade, olukordade ja elu üle. Keegi ei ole mulle öelnud, kas need mõtted on õiged või valed, halvad või head. Ma ei tea seda. Ent ehk ei saagi ühe inimese subjektiivselt tingitud mõtteid lahterdada. Kes oleks see kõiketeadev Üldistaja? See, et me elame põhjamaal, seab muidugi omad normid. Ennekõike kristliku ühiskonna ja moraalitunnetuse. Kristlike põhimõtete kohaselt on maailm nii ehk naa dualistlik. Alati on hea ja on halb. On must ja on valge. Õnneks või kahjuks on aja jooksul radikaalsest selgepiirilisest ja vastanduvast Hea/Halva süsteemist kujunenud laialivalguv pooltoonide- ja värvidega eluollus, kus ilmnevad ka semi- määrad. Pooleldi halb, veidi hea, hallikas, heldam, tumedam jne. Selline süstematiseerimine annab küll rohkem võimalusi ja lubab inimestel otsustada oma valikute ja suhtumise kvaliteedi üle, ent raskendab oluliselt elu kui sellist. Nii lihtne oleks kõik ümritsev jaotada must-valgele ruudustikule. Kui ta ei ole hea.. järelikult on ta halb. Piiblis on öeldud: 'Kes ei ole vastu, on poolt.'( Luuka evangeelium). Samuti hea näide radikaalsest dualismist. Kuid tänapäeval tõlgendatakse seda ka tagurpidi: 'Kes ei ole poolt, on vastu.' Nii näitab elu oma mugandumist, kus raske on kõike selgelt ja üheselt mõista ning määratleda. Tõlge sellele, mida enda ümber näeme , tajume, kuuleme sõltub tujust, meie endi piiratusest, sellest, mida tahame näha, tajuda, kuulda või isegi ilmast. ja nii sünnivadki pool-määrad. Ükski asi pole läbinisti halb ega üdini hea. Alati leidub varjundeid, vastavalt sellele, millise nurga alt valgus paistab.
Ja nii ma olen mõelnud: kuidas mingite nähtuste/ asjade väärtus avaldub vaid teatud olukorras? Ei ole ju võimalik, et need väljaspool seda situatsiooni väärtusetud ja teisejärgulised on? Väärtus ei saa ju tekkida silmapilkselt, juhuslikult. Võtame sõprus. Või ühtekuuluvustunne. Kas peab selleks inimesed viima äärmuslikku või tavatusse situatsiooni, et selle olemasolu tõestada? Loomulikult on ka erandeid. Ometi mitte juhuslikke. Üks variant on see, et mingis olukorras inimesed vajavad igatsetud tähelepanu, võimalust end tõestada ja vajalik olla. Sünnib mingi hetkeline võlts-emotsioon, mida võib nimetada ühtekuuluvuseks. Ent, naasnuna tavasituatsiooni, avastatakse, et elada saab ka ilma selle tundeta. Teisel juhul on nn 'võlts-emotsioon' teisenenud millekski muuks - sõpruseks, armastuseks, nartsissismiks. Siiski, tahaksin loota, et see ei ole nii. Et esineb tõesti läbinisti siiraid ja tagamõtteta emotsioone. Ometi jääb mulle selgusetuks, miks ilmnevad need emotsioonid just ebaharilikes ja tihti negatiivsetes oludes.
Ja Elu. Kuidas kindlas olukorras ühed inimesed surmale on määratud, ent teised ellu jäävad? Mille järgi otsustatakse ühe inimese väärtus teiste omadest väiksema olevat? Mis on siis siin õige või vale? Ja mis paikeb nende vahepeal? Juhus? Kulli ja kirja viskamine?

Mõtteid ei saa valida. Küll aga saab neid suunata tegudesse. Kunagi ei tohiks aga omaenese mõtete ohvriks langeda. Järelduste tegemise ja kohtu mõistmise jaoks on vaja enne mõista. See teatavasti eeldaks küsida, huvi tunda ja enne, kui millegi peale pahane olla või milleski pettuda, oma mõtete nn õigsuses veenduda. Ja nagu ma juba olen öelnud: meie ülesanne ei peaks olema mitte hukka mõista, vaid mõista.

Seega, ma ei tahaks näha seda, kuidas süü-liisk saab heidetud kiiremini, kui küsimus: kas Sa oled süüdi?

''Jää sellesse, mida oled õppinud.'' ( Timoteosele 3:14)

Tänasega olen jälle mõne koolituse, kogemuse ja kena päeva võrra rikkam. Päev täis õppimist ja põhjendamatuid eelarvamusi ja hirmu. Milleks küll? Tegu on siiski ju Tartuga. Selle aura lihtsalt laotub üle ja hoiab Sind enese ilusas embuses. Mingil hetkel tabasin end siiski iseennast korrale kutsumas, püüdes ka keskonnasäästliku sõidu loengule veidi tähelepanu pöörata. Ning, ohverdanud küll hinnalise koolipäeva, ei kahetse ma üldse. Tunnid sealpool Mustvee linna kadusid kuidagi erilise kiirusega, elustatud sai üle pika aja Taaralinnas ringisõit (a la keskkonnasäästlik õppesõit). Sai ringi konnatud ja Kotka keldrist omale maitsev puder keedisega leitud ning otsekui suvise päikese all peesitatud. Ning päeva üks põnevaim osa möödus Raadi liberajal. Kogemus, mida ei unusta. Oleks tagasihoidlik öelda, et ma ei kartnud iseseisvalt koos juhusliku grupikaaslasega seal sõita, eriti kui arvestada juhtu, et mind suruti lihtsalt automaatkäigukastiga auto rooli ja öeldi: ''Õpid. Sõida!'' Ja oleks tagasihoidlik öelda, et ma peale esimest korda seda asja südamest armastama ei hakanud. Piruetid päri-ja vastupäeva, blokeerunud rattad ja tagurpidi slaalom, vesiliug ning kurvidest väljasõit. Was really fun! Ning kui ma üksiti Tartus olin, sai veidi peale lõppastet ringi kosserdatud, koos Taskut uudistatud ning mõnusalt minuteid kulutatud. Was also great! Tasuks veel mainida, et kogu selle suurepärase päeva prelüüdiks oli varahommikune bussisõit läbi maalilise värvispektri. Selline sügis on tõesti ilus. Hingemattev. Ja epiloogiks sellele mitte sugugi allajääv päikeseloojang, maitsestatud Kalevi Orange+ Green Tea Dark šokolaadiga. Oeh jah.

Kaitsta ja teenida.

Me püüame end iga päev millegi eest kaitsta. Kaitsetud ja väetid, nagu me oleme. Ometi tabab saatuslik löök meid kõige ootamatumal ajal. Kõige ootamatumalt. Äärmiselt ebameeldiv nohu ja ärajoonud piilupardi hääl, näiteks. Liiga vara rõõmustasin oma 4 sekundi üle krossijooksus. Külmetus ei oota luba ega küsi aega. Aitäh talle selle eest. Õnneks on mul Xymelin ja palju teed (k.a karbitäis pärnaõieteed). Kui te peaksite nägema tänaval kõndimas teelehte ( või pärnaõit) meenutavat olevust, siis võiksin see täiesti vabalt mina olla.
Ja niisiis, kaitsetu ja väeti ning leebemapoolse influentsa poolt allutatuna käisin reedel ka Liina peol. Suutsin endale tõestada, et leidub olukordi, kus muidu kenade sündmuste kõrval seisneb põhisisu enda ja teiste totakate valestikuulmiste ja 'vasakule-olukordade' üle irvitamises. Seda täpselt niikaua, kuni kõhu-ja lõualihased ära väsivad ja siider teoreetiliselt mõjuma peaks hakkama. Toime on oodatust teistsugune. Jään vait ja hakkan mõtlema. Asjade üle. Inimeste üle. Elu üle. Parandamatu veidrik.
Ja pühapäeval, olles ikka veel kaitsetu, väeti ja tõbine, suundusin oma Mekasse - Tartusse. ( ''Oi, mulle meeldib Tartus käia!'' ). Oma erakorralise visiidi eesmärgiks sai seatud meeldiv kultuurne (muuhulgas kultuurne ) filmielamus. Kavasse sai lükatud 'Sügisball'. Teate küll. SEE kuulus 'Sügisball'. Ja seda mitte ainult Virmaliste 'Naeru' pärast. In the end, film osutus huvitavaks ( ja sealhulgas vastuseid mitteandvaks ), kuid päeva üldpildis pisikeseks detailiks, raamimas paljusid teisi huvitavaid ja lahedaid detaile. Üsna korralik maal sai kokku. Teiste hulgas mahuvad sinna maalile sellised kiiksuga geniaalsused nagu kaasaegne graffiti-kunst Tartu tänavatel:

''Sõnum silmade kõrgusel'' ( milleni ma vaevu kontsadelgi pealaega ulatusin )
''Tule homme siia tagasi.''
''Kaitsta ja teenida! §=$ ''

Ja muu graffiti masterpeace, mille mõistmiseks ma kas liiga taipamatu või kunstikauge olen. Anyway.
Ühtlasi on tore meenutada situatsiooni a la suvaline madruseriietes mees Toomemäel, pärimas assotsiatsioonidest seoses Lennart Meriga, ning väriseva paatosega teatamas, et tänu Lennart Merile on maailm avatud ( vihje temanimelisele lennuväljale). Jee. Rõõmustagem koos. Eriti suureks šokiks võis see nüüd olla neile, kes siiani kusagil metsikus paguluses või pimesi nõukaaegses raudsete kardinatega paigas elasid.. Teile teadmiseks: maailm on valla!
Muuseas palusid mu jalad ära märkida, et minu kallid saapad, mis lõbusasti Tartu tänavatel kõpsutanud on, hakkavad neid tänavaid juba kartma. Kerge jooks bussijaama? Kerged jalutuskäigud Toomemäel mulla ja lehtede seas ( need viimased on selle hooaja kõva sõna! )? Yes, please. Taaskord, pühapäev tõestas end kui parim päev nädalas. Õigustatult.

Mis puutub kooli, siis käsil on noorte rebasekutsikate retsimine. Ja selle kõrvalt proovides käimine. Ma tunnen end iga päev üha vanemana, sest inimesed pidevalt mu ümber räägivad, kuidas ma peagi tulen kooli juubelile kui vilistlane, ja mina kui kooli üks vanemaid õpilasi, ja mina kui VANEMrebane, ja mina kui vastutustundlik ja eeskujuandev abiturient... Aeh. Küll aeg ikka lendab ( ?! )

Õhh. Ja neljapäeval jälle Tartusse. Vrõnn-õnn. Maarjamõisa, ehk kohtume? Peaasi, et reedeks ikka peole jõuan. Ja kipsiga väga tantsu lüüa ei tahaks..

Nüüd aga uneaeg. Ööd.

Thin Maya

Oli pühapäev. Oli jahe. Olid õunad. Oli mahl. Oli pühapäev. Ning oli tume šokolaad tšilliga. Oli tee. Ja oli segadus. Olid tühjad pudelid. Olid asjad. Ja olid veel mõned asjad. Ja oli kabatšok. Ja olid pannkoogid. Ja oli kitarr. Ning olid vestlused. Olid kanamunad. Oli tore. Ja oli pühapäev.

Üks erakordselt ebatavalisemaid pühapäevi. Palju asju oli. Üle hulga aja sain oma kitarri kellegi teise loomingu teenistusse usaldada. Ning mis ajast me kabatšokki taignas teeme? Ja seda veel köögis, mida äragi ei tunne.. Ime, et ma ise kuidagi endale tunnistasin, kus ja mis olukorras ma hetkel olen. Ja ennekõike - mida ma küll täpsemalt ikkagi teen?! Seda, et ma munafiil olen, sain ma hiljem teada. Või kumb siis: ehk munahoolik? Aga sõnastus ei omagi tähtsust. Sisu loeb ; )Õnneks ulatub mu parema käe pöial ümber kaela paremat kõrva puudutama, seega mu kolesteroolitase on veel normis. Yeei!
Pühapäev otsustas osutuda meeldivalt spontaanseks improvisatsiooniliseks fragmendiks nädalast.
Karinit oli tore jälle näha. Viimasel ajal käib ta Mustvees nii tihti, et mulle hakkab tunduma, nagu poleks ta Tallinnasse kunagi kolinudki.
Maale pühapäeval siiski ei jõudnud. Aga see viga sai esmaspäeval ära parandatud. ( note to myself : õpi selle auto sidurit ükskord ometi käsitsema!)

Ja nii ta läks. Uus nädal uute kohustuste, väljakutsete ja ootamatustega on käima lükatud.

Kui ööpäevas oleks ometi 30 h. Oeh.

not here... not here...

Arriving somewhere but not here. Porcupine Tree räägib täna minu eest.

.. ei mingit šokolaadi, päikest ega teatrit..

Ma peaaegu et kuulen seda enda rinnus: ..

Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk.
Tilk.

.. aga vähemasti lööb edasi...

Šokolaadist loobusin vabatahtlikult. Ei või seda endale lubada oma astelpaju-kibuvitsa-alõtšadieedi kõrvale. Ja päikest pole enam ammu.

Üldse - viimased 23 h on üks järjekordne näide seeriast 'Jalaga näkku'. Blah.
Lähen.
Ja mõtlen.
Ja olen.
Olen.
Olen.
Olen.
Kõige ebaõnne kiuste olen.

...lasen kaablitel magada ...

sõnu pole vaja.

'heaven is on the way.. '

31 küsimust

Kas kuulsus on suhteline või on suhtelisus kuulus? Kas nutta asjade purunemise või purunenemise paratamatuse üle? Kas nirvaana on rafineeritud isekuse vorm? Kumb siis ikkagi viib elu edasi: kultuur või kapital? Kas tuleviku etteteadmatus on valetamine? Kas oma otsustes sõltumatu olemine tähendab vabadust või anarhiat? Kumb on olulisem: üldine sotsiaalne maine või hingeline rahulolu? Kes vastutab meie tänaste tegude eest, mille mõju avaldub peale meie surma? Kui kõigel on hind, siis elu on müüdav ja kaastunne ostetav? Kas ettevaatus tagab turvatunde või viib nihilismini? Mis on Tõde? Miks inimene peidab end ühiskondliku maski taha, kui see on tehtud kellegi teise näo järgi? Kui elu on suletud süsteem, kas meie elutee on siis sünnist surmani entroopia suurenemine? Kas see tähendab, et me mitte ei sure kõrge vanaduse tõttu vaid degradeerume, ammendame end? Ülbe ükskõiksus - põhjus või tagajärg? Kas Murphy seadused kehtiksid, kui neid poleks seadustena kirja pandud? Kus on see Elu, mille jätsime ellu?(T.S. Eliot) Miks inimesed kaotavad puudustunnet seda enam, mida rohkem aega mööda läheb? Kas see tähendab, et puudused on inimeste endi tahtlikult, ent põhjendamatult esilekutsutud vajadused, mida tegelikkuses, väljaspool meid endid, ei eksisteerigi? Mis on harmoonia aluseks? Kellele siis ikkagi lüüakse hingekella? Kas tulemused õigustavad vahendeid? Kui kaua kestab hetk? Kes määrab saatuse ja saatuse kordumatuse? On paranoia enamasti põhjendatud prohvetlikkus? Miks saadakse vastused küsimustele alles siis, kui küsimuse olemus juba ununenud on? Kas teadmatus on õnnistus või traagiline enesepete? Millised kohustused omistada Saatusele? Kui palju sõltub Elu meist endist? Kuhu kaovad unustatud mõtted? Tingimusteta armastus - müüt või rariteet?

Ülemaailmne teadmiste päev. 5 kuud täis kogutud teadmatust. Nii palju küsimusi. Nii vähe vastuseid. On neid üldse vaja?

Pühapäev( the day of the potatoes)

Nagu deja vu. Millegipärast on jälle pühapäev see päev, mil ma kuidagi nende mugulatega seotud olen. Täna siis kartulivõtupäev. Kuna vihm on muutnud meie aiamaa üheks suureks mudalombiks, siis kasutasime veidi kuivemat ilma, et need õnnetukesed lõpuks ikkagi sealt välja aidata ja üles võtta . Jalad olid peale tegusat ukerdamist ja kummargil muda sisse vajumist nagu bussi alla jäänud. Mul vähemasti. Ma nüüd peaksin kole õilis olema. Tuletage mulle veelkord meelde, kuidas on ühe lausega seotud sellised sõnad nagu ahv, inimene ja töö? Nevermind. Ma ei usu seda niivõinaa. Aga õilis olen vist ikka. Ma arvan. Peaksin ju?

Täna sadas ka. Kes ekslikult on aru saanud, et pühapäev väga kuivalt ja päikeseliselt möödus, siis teile teadmiseks - ajuti oli tõeliselt külm ja vihmane.

Lõpetasin oma Robert Coheniga. Tegin seeläbi veidi lähemalt tutvust determinismi ja küberneetikaga. Ja kes veel ei tea, siis just see viimane on tuleviku alus. Küberneetiline mõtteviis.
Homsest lülitun veidi teise olekusse ja püüan veidi normaalsem olla. Selline eeskujulik kooliõpilane. Abiturient. Mitte mingi twisted-minded self-proclaimed bandying artist. Nemad seal ei taha seda kuulda. Ei taha seda näha. Ja ei viitsi või ei suudagi seda mõista.

Hibiskus oli päeva kõrghetk. Peale väljas külmetamist, mõjus kuum hibiskuse tee kui elunektar. Mõne lisandiga. Aga põhirõhk siiski teel.

Aga mis mul öelda on. Suvi on läbi. Tuleb sellega leppida. Kuid, olles õnnelik iga minuti eest, mida see soe aeg endaga sel aastal kaasa tõi ning tänades kõikide nende inimeste ja olemiste eest, keda/mida tundma ja läbi elama sain, võin öelda, et lähen sügisele ja koolile julgelt ja rahulolevana vastu. ( Ja nüüd see kohustuslik ärakulutatud ja igivana lause: ) Küll aeg ikka lendab kiiresti..

Viimaseks pildiks oma 'viimase nädala tsüklis' valisin autoportree. Jäägu see Freesha siia kui sümboolne mask. See suvine mask. Ometigi, suure osa temast võtan endaga septembrisse kaasa. Kannan teda alati kaasas.

Ilusat augustikuu lõppu.

''Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.. mul on valmis juba pliiii-aaa-tsid ja suled.'' Nonii juntsud, olgu korralikult õpitud. Õpite siiski enda jaoks.

Laupäev(the day of the sauna)

Blah! Täiesti nürinürinüri. Lame, igav, tühi koht. Ühesõnaga: eilsest pubi-tsillist ei saanud suuremat asja, sest Mustvee tõestas end taas suhteliselt mõttetu leimi kohana, kus healjuhul on pubis ees ootamas paar noort ( või isegi alaealist) muulast. Fine, polegi mul vaja teie tühja baari, olematut seltskonda ning kalleid kokteile! Läksime koju. Võtsime minu Vana Tallinn Cream'i, Lõunamaise ja Kirsi suudluse ning olime niisama lahedad. Kõik piirdus siiski vaid kerge degusteerimisega, ..kes arvab nüüd, et me need pudelid kõik sisse kummutasime..Ei. Eksite. Küll köögis, ent intelligentsed inimesed nii ju ometigi ei teeks?... Päris põnev oli. Peale selle tasuks märkida, et oma kodul on peale hinna eeliseks ka see, et ei pea kusagilt pimedast koju kakerdama( mitte, et oleks vajadust kakerdada, eksole..), vaid võib otse voodisse vajuda. Nii palju siis paugust. Head aega, Suvi.

Aga mis puutub tänasesse, siis oli täiesti tüüpiline laupäev, ilma igasuguste erakordsete juhtumiteta. Variatsioon rutiin-elust.

Homme viimane suvepäev. Nõndanimetatud. Siis saab jälle usinasti kirjutada ja õppida. Õppida ja kirjutada.

Oo. Ma unustasin juba teist korda mainida, et
a) väljas lõhnab kõik sügise järele..
b) ma kuulen juba nädal aega öösiti oma külmkapi tagant veidraid hääli. Paranoia, or smth.

Reede(the day of the foam of manna)

Suvevaheaeg hakkab täis tiksuma. Viimased korinad ja hingetõmbed.. ja sinna ta kustubki. Liiga brutaalne? Olgu.. liblikad lendavad minema ja päikseke vajub pilvekestesse. Byebye.

Tegelikult oli täna isegi veidi lohutavam päev, avastades, et vihma v ä g a ei sajagi. Ilma sademeteta oleks siiski liialt luksuslik olnud. Ei saa omale seda lubada ju ometigi..
Käisime Ruskaveres. Ent kuna vihmavesi oli järjekindlalt oma tööd teinud, otsustas lagi mu isa töökohas äkitselt sisse vajuma hakata ja sundis isa seeläbi tööpostile jääma. Yeei. Ja mina sain õigusega Statoilist läbi ''hüpata'' ja omale vahtralehed klaasi peale lüüa. Ja siis läksime vanaisa juurde. Emal olid sõrmed vist ikka väga väsinud, kui kohale jõudsime - istmest paaniliselt kinni hoidmisest ( kuid, nagu ta isegi hiljem tunnistas, täiesti põhjendamatult). I'm not so bad at all, eh? Vanaisa pool on põhiteemaks alati tema tehtud mannavaht. Mannavaht, mille suhkrusisaldus ületab igasuguse silmanägemise. Aga talle meeldib. Ja meile meeldib ka. Süüa sai palju- traditsiooniliselt. Saime õnnelikult tagasi ka. ( Empsi sõrmed said jälle asjatut tööd )

Ülejäänud õhtu kulus tangitud toidu seedimisele.

( kuna ma ei suutnud otsustada, kumba pilti lisada, panin mõlemad. )

Ent nüüd hakkavad kõhu mõõtmed juba tasapisi järele andma.
Davai, I'm outta here. Läheme saadame suve pauguga ( või siis lihtsalt ja proosaliselt ilma pauguta ) ära. Küll kohalikus pubis, aga ega valida väga ei ole. Seega, ajan end arvuti tagant püsti, haaran oma jope ja koti ja kingad( need panen jalga, though) ning ...Cheers!

Neljapäev(the day of the dusty pillows)

Juba parem. Vihm j a päike. Ning mitte terve päev. Kuigi ilmateade Suure Saju lõppu tähistavat vikerkaart niipea ei ennusta. ( Pff, but what do they know, right? )

Kuni esmaspäevani siis kodus iseõppel. Kitarri peal on see laul peaaegu isegi et sama hea ja ilus kui koos klaverisaatega. Ent ühehäälselt mitte. Ja mikrita mitte. Ent parem pool sedasamustki - muna kui tühi koor. Või nii nad vähemasti väidavad. ( Võiks ju küsida, et oleneb, millisest munast pool? Keedumuna on tunduvalt lihtsam poolitada, näiteks. Aga tehke mulle selgeks, kuidas te toorest muna poolitate? Ja mis alusel? Mis õigusega? Ei noh, aitäh, sellisel juhul eelistan ma vist tühja koort. Vist.)

Nagu ikka neljapäeviti, tuleb kopsud sügavalt õhku täis tõmmata ja sukelduda tekkide-patjade-katete-vaipade vahele. Iganädalane koristus vms. Või mõnes murdes: supi keetmine. Vähemalt Tõnis väitis nii.
(''Kuhu Sa siis minema pead, et nii kiire? Suppi keetma?''
-''Ei, tubasid koristama..''
''Häh. Peaaegu. See on põhimõtteliselt sama.'')
Nii ma siis keetsingi suppi.

Peale selle praadisin kotlette ja avastasin näitlemisväe teoreetilisi tagamaid (juba iseenesest väga ebapraktiline antud juhul).

Mis mõttes, mis mõttes?! Ausalt. Kui ma ütlen 'praadisin kotlette', siis ma tõesti tegin seda. Mida te siis mõtlesite?!

Ahjaa. Head nimepäeva, Kusti.

Kolmapäev(the day of the endless rain)

Tänasest päevast ei mäleta ma muud kui lõputut vihma, puuriitasid ja Robert Cohen'i ''Näitlemisväge''. Mis elu see on?! (loe: Ja millal ükskord see sadu siis lõppeb?)

Te ei mõista mind kunagi lõpuni.

Teisipäev(the day of the fiction)

Üks järjekordne mittemidagiütlev päev. Ei, koolimaja pole endiselt muutunud. Ei, vihm pole endiselt üle jäänud. Ei, aeg ei ole seisma jäänud - jah, suvi on kohe-kohe läbi saamas.

Ei ole ammu laulnud. Hea oli üle pika aja taas laulda. Õp. Reedaga on alati hea laulda. Temaga lihtsalt ON hea laulda. Peale Laura ei leidu just palju neid, kellega mulle meeldiks laulda. Aga Reet on. Neljapäeval jälle.

Mida teie teeksite, kui ärkaksite ühel hommikul, läheksite, nagu iga päev, hambaid pesema ja kuuleksite häält? Häält, mis jutustab teie elu. Just sedasama hetke - kuidas te hambaid pesete. Kõnnite tänaval ja kuulete häält jutustamas sellest, kuidas te tänaval käite. Ja siis järgneb lause, mis ütleb, et bussi oodates ei ole teil õrna aimugi oma peatsest surmast. No, seriously - what would you do?!

Pilt. Õun. Sügis toob endaga kaasa võimaluse teha värsket kodust õunamoosi. Ja mina, kes ma ikka veel Hiiumaast üle ei saa, ei lepi ju moosiga saia peal. Hakkasin taigent segama. Sain valmis ka. Panin panni peale ka. Sõin ära ka. Üks päeva kõrghetkedest.

Ma nüüd lähen. Laeva ehitama. Teist Noa laeva. Ja liike otsima. Aga enne teen laeva valmis; vaatan, palju mahub..

Märge: ei, ma ei kuule hääli. Aga ma vaatan veidraid filme, mis mõtlema panevad.

Esmaspäev(the day of the ceilings).

Koolimaja ei ole muutunud. See lõhnab, nagu ikka augustikuus, värvi ja ajalehetrüki ja krohvi järele.

Ah, et miks selline pilt? Esmalt seetõttu, et oma viimase suvenädala avaldan siin blogis ennekõike piltide näol. Teiseks on see lagi - minu toa lagi. Asjaosalised teavad, miks just lagi. ( It was such a brilliant idea!)

Ja hullumajja ma veel jõuan. Kindlasti jõuan. Saab sealgi ära käidud. Mis kunstnik ma oleksin? Muidu tahtnuksin seal laineid lüüa öeldes enne igat suunamuutu oma pöörde nurga kraadides, aga see kiiks on juba võetud. Jään lagede juurde. Pange see mu ausambale ka kunagi, aight?

Ja Robert Cohen on way too better than Panso. ( Nothing personal. No offence, people.)

Öös on asju. Ehk fairytale gone bad. Ehk Kala- ja veefestival 2008

Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha
Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks
Päike on erakordselt ere
Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt
Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista.
Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda
Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks
Sest mina olengi...

..inimene, kelle elust võiks kirjutada novelli ja ekraniseerida linateose. Miks ja kuidas just Allan Roosilehe ''Turvamees'' minu elufilmiga seostub, ei oska ma täpselt põhjendada. Ent midagi neis sõnades tekitaks minus justkui tajutavaid assotsiatsioone nädalavahetusega. Osaliselt kaudselt. Osaliselt otseselt. Osaliselt üleüldse. Ma tõesti ei ole siiani loobunud uskumast tuntud sotsiaalpsühholoogia rolli-teooriasse, mis väidab, et inimesed 'mängivad' erinevates situatsioonides ja suhtlusringkondades ka erinevaid osi. Iga indiviidi jaoks on erinev roll. Inimene ei ole ühe tuttavaga see, kes ta on teisega. Rääkimata veel võhivõõrast. Ja võib-olla ongi nii parem. Omamoodi anonüümsus lubab inimesel tutvustada end täpselt sellisena, nagu ta antud olukorras kaaslasele näida tahab. See on omamoodi huvitav : milline on tavaliselt see indiviid, kes loob teatud maski või profiili enda avalikuks tutvustamiseks? Milliseid jooni ta rõhutab, millised jätab varjatuks? Kellena ta end esitleb ja kelleks suhtluses kujuneb?

Aga et mitte laskuda pikematesse skolastilistesse arutlustesse - nädalavahetuse juurde.

Reede.

Neljapäev oli juba seljataga ja ees oli õhtupoolik. Ja ma isegi ei teadnud, mida sellelt oodata. Ei saa ju eeldada midagi olukorrast, mis paar kuud tagasi hoopis teisiti planeeritud sai. Valmistusin mõõdukalt igavaks, ja kohati minu elule tüüpiliseks 'saatus-annab-jalaga-näkku-õhtuks'. Sest, kuigi pidi minema ühte moodi, olin ma juba mõttes leppinud teadmisega, et läheb teisiti. Kui üldse läheb. Vaid ema arvas: pane tähele, täna juhtub veel midagi erakordset. Ja mina, skeptiline nagu olen, kahtlesin selles. Ma tõesti olin oma malepartii juba enda arvates läbi näinud...
Ning mingil määral oli mul õigus. See, mis pidi olema, oli olemata. Ent olemata jäämise põhjused olid arvatust teised. Saatusel on imepärane võime rabada olukordade ja inimestega, mille/kelle erakordsusest ja nn fataalsusest alles hiljem aru saadakse. Pidu osutus üllatavalt mõnusaks, kui jätta kõrvale kergelt häirivad ja mõrud asjaolud . Lugu ise meenutab mingit arranžeeringut ''Armastusest kolme apelsini vastu''.
''...Kohe varsti ilmub siia platsile üks noormees. - Ja mina ikka veel midagi ei tee? - Ei tee. Tuleb noormees. Ühelt poolt. Seisatab kõrval. Ja palub tantsima. ..'' Järgmisel hetkel leidsin end seltskonnast, mis esmapilgul paneb tõesti kulmu skeptiliselt kergitama. Siis aga avastasin selles Mustvee jaoks täiesti võõras ja mittemidagiütlevas koosluses midagi huvitavat; midagi, mis mulle ütles: ''Jää siia. Tantsime veel.'' Nende kahe lause taga paistis minu jaoks olemas olevat aga hoopis teine, teistele nähtamatu maailm. Ja juba üle-ülejärgmisel hetkel oli kell 01.30 ning tagasi koju minek. Hüvasti jätmata, sest pidu pidi ju jätkuma. Nii meie kui nende jaoks. Siis ma veel naersin, sest midagi näis olevat absurdne ja koomiline. Need etturid ei tundunud seda partiid ohustavat. Tembeldatud läbinähtuks. Taaskord.

Laupäev.

Eelmise õhtu sündmuste valguses oli loomulik, et igasugu oodatud või ootamatud telefonikõned mind hoolikalt mõtlema panid, mida ja kuidas öelda. Ent telefonikõned viivitasid endast märku andmisega ja kui see juhtuski, siis mitte oodatud teemal. Selleks sai organiseeritud silmast-silma kohtumine. Lihtsakujuline, veidi pinnapealne ja pingutatud õngitsen-aga-ühtegi-kala-kätte-ei-saa-vestlus. Tõsi, nii kiiret külaskäiku pole varem olnudki. Õhtu aga oli küsimärgi all. Minu jaoks siiski mitte. Minu jaoks oli küsimärk hoopis milleski muus. Ja lisaks sellele veel mõnes asjas. (Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli tegelikult neid küsimärke ikka neetult palju. Aga ma keskendusin vaid üksikutele.) Päev ise möödus mitte kuigi tähelepanuväärselt. Peale selle, et hommikust peale oli sadanud. Ja sadanud.Ja sadanud. ( siinkohal meenub Oasis: '' I lost my faith in the summertime. Cos it dont stop raining.The sky all day is as black as night. But I'm not complaining ''). Seega, ka selleks õhtuks ei lootnud ma suurt elamust. Ja eelmise õhtu tantsutamist ei pidanud ikka veel millekski ääretult erakordseks. Kuigi, tuleb tõdeda, see oli päris meeldivaks üllatuseks.
Kuid õhtu tuli. Kogu oma pealetükkiva ja täiesti tuntava kohaloluga (''Ma olen siin ja ei kavatsegi vahele jääda.''). Vihm otsustas alla vanduda ja lubas päikesel oma koha üle võtta. Yeei. Peagi, kas tingituna ootamatust valguse ja selguse momendist või juba õhtusse kiskuvast kellaajast, sain ma vastuse ühele oma küsimärkidest: Jah, nad on lubatult täiesti kohal. Järgnevad paar tundi võib kokku võtta lausega 'Kino peab saama!'. Tunnistan, et pole vist tükil ajal nii palju naernud ( ega tagant järele naerda saanud) kui sel õhtul. Ja tantsida sai ka kõvasti. Ja pilku sai püütud kõvasti. Kasepää tundus olevat sel õhtul Ida-Eesti populaarseim koht. Ja mitte ainult Ida. Esmapilgul vähesena tunduv rahvamass paistis õhtuses kumas hoopis suurema ja paljusilmsemana. Kes oli tulnud Reet Linnat, kes ansamblit Vanaviisi, kes Jüri Homenjat kuulama; kes oma silmaga Contrat, kes elavaid angerjaid vaatama; kes teisi vaatama; kes ennast niisama näitama, ja kes end vabalt ja incognito välja elama. Kõik täitsid oma eesmärgi. Oli ka neid, kes tulid mingi kutse või sisemise uudishimu ael. Jah. Kutsed on need veidrad asjad - kuigi nad ei kaota oma olemust, kaotavad nad oma väärtuse. Aga mina sain vastuse ka oma teisele küsimärgile: mis saab? või täpsemalt: mis saab, KUI..? Kõik sai kuidagi iseenesest.. Lihtsalt. Suviselt naiivselt. Sõnatult ja sõnadega. Kuigi sõnadel on see omadus, et väljaöeldult kipuvad nad ikka kuidagi suureks ja dramaatiliseks paisuma. Sellisteks, et omavad endalegi ootamatut afekti. Mõttesoppides juba ära leierdatud, ent ilmavalgust helidena näinud - hoopis teistsugused ja suuremad. Mõte iseenesest sai edasi öeldud. Ja Saatusele silma vaadatud. Jälle. Tantsu, nagu kord plaanitud sai, antud juhul ei järgnenud. Järgnes vaid arglik ja liigseid lootusi mitte püstitav küsimus: Mis edasi? - Kes seda teab..
Tants iseenesest siiski oli. Vähe ei olnud siis. ..Tantsiti palju. Tantsisid paljud. Ja öises taevas laiutas kuuvarjutus. Kõlab päris müstiliselt, kas pole. Aga seda see öö ka omamoodi oli. Tõsi - ei midagi röögatut ega šokeerivat. Ega ka suuri elumuutusi põhjustavat. Aga naerda sai. Ja uute põnevate inimestega koos seltskonnas oldud sai. Tantsitud sai. Kino sai. Tean, et paljud võisid vaadata kahtlaselt. Ent nemad ju ei teadnud. Ma isegi ei teadnud täpselt. ( Jah, nüüd tean. Päris täpselt.) Praegugi tunnen ringi liikudes, et mind jälgitakse. Huvitav, kuidas inimesed, harjunud nägema midagi muud, teistsugusest olukorrast kinni haaravad ja kohe omad järeldused teevad. Kurb. Ei saa ju staatust otsaette kirjutada, kui ollakse nii pimedad oma piiratuses. Ja veel hullem, kui oma nn teadmisi tullakse elutargalt näkku ütlema, käitudes, nagu teatakse kõike. Ometi siiski mitte midagi. Absoluutselt ei midagi.
Kahetseda, et midagi halvasti läks, pole raasugi. Kui siis vaid seda, et ei anta saatusele isegi võimalust, olles kinni eelarvamustes või jonnitujus. Ja kahju on sellest, et tagant järgi midagi öelda ei saa. Ei saa vabandada selle eest, et keegi soostus vaatama asjadele linnuperspektiivist, ülevalt alla, teadmata, et tegelikult lennatakse neist endist kõrgemal. Ent ma ei kahtle Saatuse valikutes ja tahtes.. Meie kõigi jaoks on oma plaan. Oma rada selles maailma teederägastikus. Ning alles nüüd võis tõdeda, et kusagilt tuli ootamatu vangerdus ning see šahh-matt oli tõesti see ''miski erakordne''. Sellist partiid võiks korrata. Aga valik ei ole meie teha. Meil on meie oma määratud tee.. ''You can't always get what you want. . But if you try sometimes, well you just might find. You get what you need.''

Pühapäev.

Palav päev oli. Ning läks ruttu. Enamasti eelmise õhtu naljade üle naerdes, veidi kahetsedes ja siis, avastades tegelikku olukorda, veel rohkem kahetsedes.. Just seda, et võib-olla kunagi enam ei kohtu. Või et eelmine kohtumine pikem ei saanud olla. Ent inimeste soovi end incognito'na esitleda tuleb austada. Nüüd saan ma sellest täiesti aru. Eesti siiski ei ole piisavalt suur, et liiga isiklikuks ja avalikuks minna.
Õhtupoolik möödus Lauraga Mustvee tänavatel, kus ma sain veenduda, et minu paranoia ei ole alusetu : mind teretavad personaalselt inimesed, keda mina esimest korda näen. Aga nemad mind teavad. Now, is that spooky or what?

Esmaspäev.

Nõndaks. Olin tahtnud juba pikemat aega päikest, teatrit ja šokolaadi. Päikest sain pühapäeval, laupäeval sai ''kino'' , aga selle võib liigitada teatud ekraniseeritud draamateose alla. Puudu oli vaid šokolaad. Nagu havi käsul, minu soovil, saabus täiesti ootamatult kohale Šokolaadi-Ekspress Tartust. Üllatus oli üleüldine. Varvastest juuksetippudeni. Ja šokolaadinaudingu kõrvalt sai veeretatud teemasid, mis kuuluvad žanrisse nimega keldriulme, ning arendatud vestlusi roosa mulli kujulise maailma vallutajatest kärbestest, paranoilistest Nendest, kes mind pidevalt jälgivad, teadmatuse ja teadmise paradoksaalsest olemusest, lagedefanatismist jpm. Ühsõnaga, oli vägagi huvitav ja hariv päev. Võis vaid küsida üht: Mida toob endaga homne?

Teisipäeval käisime Lauraga poes keefiri ostmas. See oli otsas. Ostsime petti.

Aga seda küsimust küsin ma igal õhtul. Küsin täna ka. Sest ette ei tea midagi. Jääb üle vaid vooluga kaasa minna ja loota, et kusagil kõrgemal pool teatakse ikka, mida meiega tehakse... Ja mis on meile parim. ( Just nagu Travise laulus :

''Well I believe theres someone watching over you
Theyre watching every single thing you say
And when you die
Theyll set you down and take you through
Youll realise one day
That the grass is always greener on the other side
The neighbours got a new car that you wanna drive
And when time is running out you wanna stay alive
We all live under the same sky
We all will live, we all will die
There is no wrong, there is no right
The circle only has one side..'' )

I scored LOW on power.

Nonii. Kuna mu verivärske Tartu tuttava postitus oma blogisse pakus mulle elavat huvi, otsustasin pooleldi naljaviluks ka ise teha ära testi ''Milline arvuti ma oleksin'' . Arvestades mu hälvet matemaatilistel ja kõrgtehnoloogilistel tasanditel ( nimelt humanitaarsemate alade suunas), ei eeldanudki ma paremat tulemust. Aga pole paha.

Your result for The What Computer Are You Test...

The Graphing Calculator

You scored LOW on Power and AVERAGE on Pretension!

Congratulations! You are the Graphing Calculator. A particular favorite of mine. These are not your dad's calculators, these are the industrial-strength college calculators that take 4 AAA batteries and can find derivatives and so on. Did you know there was a time when the basic 8-digit arithmetic calculator cost $500? My, how times change. Anyway, the TI series calculators have been a welcome replacement for the slide rule for a long time, and though they are aging they remain a crucial tool for science students everywhere. Be proud of your heritage.

You scored low on power. Calculators don't need a lot of power since computers by their very nature are already made for mathematics. But really, when you consider the kinds of amazing things these little things can do in only a matter of seconds, I must say it is quite impressive. Just goes to show you that looks can be deceiving.

You also scored average on pretension. You may not be fancy like mp3 players or cell phones, but you are still a definite status symbol. Whoever sees you knows your owner is enough of a math whiz to justify owning such a complicated device. You would think owning a calculator would reflect negatively on one's mathmatical abilities, but there are lots of things in this world that don't make sense.

Take The What Computer Are You Test at HelloQuizzy

We can have the sun.

Tere. Ma olen tagasi Eestis. Mandril, kui administratiivselt täpne olla. Või mida iganes. Kodus. Ja nüüd oleks vist kõige õigem aeg öelda ( enne kui jutt liiga pikaks ja ümaraks läheb ): ma tahan tagasi! Tõsi. Tööd sai palju tehtud. Närve sai palju kulutatud. Tunde sai uneajast palju magamata jäetud. Aga sellegipoolest igatsen Kassarit. Kohti. Lõhnu. Valgust. Inimesi. I miss those sunny afternoons.. Üsna veider tunne on. Varasematel aastatel ei ole miski igatsusenöör mind poonud. Aga sel aastal, olles tagasi, vaevab mingi maguskurb nostalgia. See tunne iseenesest sai alguse juba paar päeva enne kojusõitu. Peale jahedat vihmast päeva tuli päike välja. Läks täiesti selgeks ja soojaks. Vaikseks. Ja töö oli muutunud juba nii kurnavaks, et enam ei mõelnudki - lihtsalt mehaaniline tegemine ja rabamine. Ma tõin midagi keldrist ja avastasin, et päike paistab, ümber on kõik kuidagi nii ilus ja vaikne ja kaunis. Just selline nagu kunagi vanasti, kui me esimest korda saabusime ja oma esimese aasta tolles suvekuumuses veetsime. Ent nüüd oli juba kolmas aasta. Ja siis ma mõtlesin: See siis ongi 'head aega'. Vetsi talli seinte vahel käis kibe töö, aga väljas oli taas suvi. Esimene suvi. Kolmandat korda esimene. Veidi väsinum ja kurvameelsem, ent sama ilus. Vaikus lõhnas hüvastijätu järele. So, this is goodbye. See hetk oli omamoodi allavandumine. Et tuleb ära minna. Mind isegi veidi üllatas see, et ma nii mõtlesin, ja et äraminek nukrameelseks tegi. Lihtsalt, mulle tundus, nagu midagi jäänuks lõpetamata; midagi jäi pooleli; midagi ei läinud nii nagu oleks võinud, sest aega oli vähe.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen. Mis edasi saab? Umbes sellise tundega nagu Poolast tulles - kuidas edasi elada? Aga ometi mitte niivõrd teistest harjumustest. Seekord on see küsimus palju elulisem. Kuidagi palju tõelisem ja mitte nii rutiini kuivõrd emotsioonidega seonduv. Veidi kurb, aga ometi nii rõõmus kõikide nende päevade, mälestuste ja seal veedetud tundide üle. Iga väärtusliku ja vähemväärtusliku sekundi üle. Ka nende raskete tööpäevade ja -tundide üle. Sest läbi nende oskasin rohkem hinnata vaba aega, loodust, muusikat. Õppisin kasutama aega ratsionaalsemalt ja nautima üürikest puhkust täiel rinnal.

Rohkemat ei tahakski öelda. Ainult tänada selle eest, mida seal kogesin. Tundsin. Naeru ja naeratuste eest. Siiraste mõtete ja olemiste eest. Päikese eest silmas ja voodi eest peale väsitavat tööpäeva. Tuule eest juustes ja soojuse eest südames. Kogu selle positiivse energia eest, mis mulle kingiti. : )

Raske (kui mitte võimatu ) oleks öelda, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei, ma tõesti ei plaaninud seda teha. Aga mulle tundub, et ma ei jäta endale enam valikut. Samas, puuduvad võimalused ja aeg on piisavateks põhjusteks sinna lähitulevikus mitte sattuda. Kurb. Ja nii ebaõiglane ja kuidagi alatu oleks öelda: ehk saatus ristab kunagi teed. Ükski inimene Vetsi tallist ei tahaks sellist juttu mu suust kuuldagi. See lihtsalt peab juhtuma. Mitte 'ehk', vaid 'kindlasti'. Aga mis seniks? Kuhu need inimesed jäävad? Millega nad sisustavad oma päevi? Mida nad teevad? Millest mõtlevad? Kas nad kaovad seniks ära? Ma ei ole enam nende kõrval.. Mina kaon nende jaoks ära. Ja kas siis, kui kord kohtume, vaatame samamoodi naerdes üksteisele otsa? Räägime sama vabalt, kui siis, kui koos olime ja töötasime ja üksteist peaaegu iga päev nägime? Aga kui ei?! Kas kõik need päevad jäävadki vaid mõteteks ja hägusteks mälestusteks kusagil aju tagasoppides. ''Kunagi oli nii lahe.'' K u n a g i . K u n a g i .

Ah. Ma peaksin vähem oma sentimentaalseid mõtteid mõlgutama.
Aga kogu see jutt ei käi ometigi ju ainult nüüd Hiiumaa kohta. See käib kõige kohta. Elu kohta. Ja see kordub taas ja taas. Taas ja taas. Ja seda ma kardangi. Pidevalt. Et kunagi mõtlen ma nii. Vaatan praegu inimesele otsa ja mingi aja pärast mõtlen kahetsusega ( või veel hullem - ükskõiksusega) nii. K u n a g i .

Why do all good things come to an end?

Õnneks, kuni pole midagi kahetseda, jätkub lootust paremale homsele.

Homseni.