See nädal enne 1.detsembrit

on alati olnud väga huvitav. Sest igal aastal on selles perioodis mul mingi kindel artist, keda ma täitmatuseni kuulan, mille saatel 1.detsembri ootuses koristan, keedan ja elan.

Sel aastal olen ma kõrvuni kiindunud Stromae'sse. Lisaks sellele, et pole ammu kuulnud nii sisukaid sõnu (googelda neid. Mõlemaid.), on Youtube mul tema live-videotest ning sõnavõttudest tühjaks kuulatud ning mp3-mängija ei saa ka armu.

Aga väikese juubeli puhul on paslik siinkohal statsistika avaldada.

Novembrilõpu soundtrack'id AD 2009

2009 - White Lies / "You still love him"
2010 - Florence + The Machine / terve "Lungs" plaat
2011 - Amy MacDonald / "Poison Prince"
2012 - Frank Sinatra / "Strangers in the night"; "Moonriver"
2013 - Stromae / "Tous les mêmes", "Papaoutai"

Üsna huvitav kulg, kombo, kompilatsioon, info.

Allez-y, maestro!

Ceci n'est pas une leçon.

Kui hommikuvalevus kumas valge-mustalaiguselt maapinnalt, oli külm öö toonud hoopis ühe laulu. Nende kahe nähtuse - ega muu elu-olu - vahel pole absoluutselt mingit seost. Esimene [lumi] tasus lihtsalt nüüd märkimist, teine - niisamuti. Sest see viimane kiilus mu kõige kurvemate/liigutavamate laulude TOP5-e. Kohe päris kindlasti.

Tere, tali. Head aega, sügis.
Tu étais formidable!

Vürst?

Ta tundus mulle algusest peale küllaltki kentsakas. Nii uje, oli mu esimene mõte. Rääkisin pikalt ja elavalt, esialgu püüdes ikka taktitundeliseks jääda ning mitte teist kohe minema hirmutada, ent tema vaatas mind vaikides oma suurte äraootavate silmadega ja ma jäin vait. Polnudki nagu midagi öelda, kui et "ja kuidas Sul läheb?" Olin kuulnud, et ta käitub veidralt - väga häbelikult, tagasihoidlikult ning üldse oma eale mitte vastavalt. Mõškin, raudselt Mõškin - kui sobilik. Ja kui mitmetähenduslik. Kutsun teda nii. Ta ise ei saa küll sellest aru, miks ühtäkki nüüd just Mõškin. Aga Dostojevski teadis. Ma tean ka. On ta ju selline - natuke tavatu, naiivne ja häbelik.
 Eks ta ikka kartis mind ka, polnud imestada. Ent veetnud päeva koos, puhkas ta juba õhtul mu süles, nägi vist undki. Ja isegi omandas mingid iseloomulikud märgid, mida temast oodata võiks. Ema ütles, et tõin linnast halvad kombed kaasa. Aga ma usun, et mängulisus ei välista rahulikkust ega väärikust.
 Pole kunagi varem Mõskini-sugust kohanud. Nii välimuselt kui käitumise poolest. Täna pakkus ta juba oma oskuste avastamisega nalja. Sellistel hetkedel on ta tõeliselt naljakas. Kuniks väsib ning jälle oma suurte roheliste silmadega otsa vaatama jääb, pilguga, mis ütleb: "Kas Sa juba istud? Kas ma võin?". Ning hüppab omale iseloomulikul ujedal moel sülle, heidab selili ning laseb pea üle põlvede rippu. Ning teeb nii kõva häält, et võiks võistelda diiselmootoritega; ise nii pisike.
 Nüüd ta jälle magab, süles muidugi, õndsas teadmatuses, miks ma teda Mõškiniks kutsun. Või miks ema selle peale muigab. Sest suure tõenäosusega on tegemist siiski vürstinnaga.

Aga nimi ei riku sõpra.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.