Elu õpetab.

Hakkan tasapisi juba üle saama sellest veidrast segadustundest. Lihtsalt harjumatu oli hommikuti ärgata teadmisega, et enam ei olegi tarvis sõita rattaga tööle; et enam ei peagi koristama ühtegi kämpingut ning et hommikune omlett ootab endal valmistamist. Või jah – et ma pole enam Kassaris. Kokkuvõtlikult. Tõsi ta on: olen tagasi, ühes tükis ja samas ka mitte. Mitte et ma end sealjuures kuidagi halvasti või poolikuna tunneksin. Vist. Ent ma olen juba teadlik, et iga kord tagasi tulles haarab mind miski nostalgia-igatsus-rõõmusegune üleminekutunne. See, kui ei olda veel lõplikult oma mõtetes edasi liikunud/tagasi jõudnud. Sinna minnes oli täpselt sama moodi.. Tegelikult – kui aus olla – siis hullem. Siis oli tühjus. Esimese nädala venitasin mööda otsekui vaakumis (ilma kaasaegse slängitähenduseta). Siis olin küll poolik. Esmakordselt pärast kahte aastat üksinda. Nii mõnedki asjad on jõudnud selle aja sees muutuda, mis tegi kohanemise veelgi keerukamaks. Kuid eventually olid need kolm nädalat ‘’välismaal’’ tõeliseks õppetunniks..

Ma õppisin, et elu uue maja kokteilitoas jääb nii mõnetigi alla kunagisele elule vagunis. Ja et plaanitud lõunani uinak saab alati kella üheksa ajal rikutud. Alati.
Et esimene nädal läheb alati jube vaevaliselt, teine sulab märkamatult esimese külge ja kolmas läheb tavatult kiiresti. Viimane päev venib kõrgpunktini ja siis tekib tahtmine mitte üldse ära minna.
Et inimesel on nii füüsilised kui ajalised piirid. Isegi, kui füüsiliselt jõuaks, ei ole ajaliselt lihtsalt võimalik sajas kohas korraga olla. Ent üritama peab. Ja et südaööl lõppev tööpäev pole alati halb päev.
Et äikesetormi ajal üksinda suures majas magada tähendab mitut ärevat ülevalolekutundi.
Et ka kell üksteist õhtul on okei meres ujumas käia, sest varem ei jõua. Ning kui merevesi on kord soe, on ta alati soe. Üleni soe.
Et leivataigen peab hapnema 10 tundi ning pole midagi paremat kui värskelt ahjust võetud kuum kodusai võiga.
Et mett saab süüa ka musta leivaga.
Et siis, kui liigvindised tüübid rahu ei anna, tuleb “midagi laua alla ära kaotada”.
Et Vetsi Tall on nii “nineties”. Ja et klubihittidel on komme Hiiumaal külge jääda. Nagu mereõhk või soolakord.
Et vabal päeval ei tasu Vetsi süüa otsima minna (kuigi muud võimalust ei ole) – siis saab vabast päevast igaljuhul poolvaba. Iga kord. Ja et vabal päeval on kõige toredam Käina Konsumisse leiba ostma sõita; et dub osutub sõiduaegseks salakireks ning Sääre tirbis on kadakate vahel vaateplatvorm.
Et “mää” tegevad lambad kuuluvad kõrgklassi (vastupidiselt “möö” tegevatele).
Et Hiiumaal elavad Austraalia eksootilisima fauna esindajad (metsikud koaalad? metssea häält tegevad kängurud?).
Et lambakarjamaal tulevad kokteilikleidis kõige ilusamad pildid.
Et kollektiivne haigestumine ei hüüa tulles ning ajutine abikokatöö ei tapa.
Et öiseid pidusid on leti tagant hea jälgida: inimesed on viimase loo ajaks ebareaalselt õnnelikud. They really are. Ja seda on hea teada – et neil on nende hetked.
Et pärast kahekümne viie “B-52” tegemist on saalitäis rahvast vägagi ülevas meeleolus; et keegi tahab kellegi iga hinna eest kasti taguda, ning on hea tulemus, kui lett tervenisti ei põle.
Et “tähti taevast alla tooma sõita” saab nii bemmi kui hobusega.
Et muuseumihoones kummitab.
Et ma olen herilase hammustuse vastu küllaltki immuunne.
Et kõik teed viivad Hiiumaale – Vetsist käis läbi inimesi nii Tartu tänavatelt (loe: õppehoone koridoridelt) kui kodulinnastki.
Et pole parimat paika, kus ilusate ja heade inimestega veeta õhtuid kui mererand. Sealjuures õppisin seda, et lahkus telkijate vastu tagab tasuta söögi, joogi ja seltskonna.
Et alati ei jõua öelda, kui Robi tuleb. (Robi o n endiselt kõige suurem koer, keda ma näinud olen. St – kõige paksem).
Et hommikul kell 4.30 heinapallide peal joosta on äärmiselt virgastav. Ka vaimselt.
Et D.-läheb-koju-pidu võib viia tuliste diskussioonideni teemal '”D.-kohe-mitte-ei-peaks-minema-koju”.
Et praamisõit, bussireis Tallinnasse ja sealt edasi Tartusse on hoopis meeldivamad, kui on keegi, kes kaasas on ja kellega hüvastijätt seetõttu vähem ootamatum ja kurvem on.
Et telefonikõned “sealpoolse maailmaga” on terapeutilise toimega.
Et kõike õpitut ei ole iialgi võimalik kirja panna.

Ning lõpuks – et pole midagi olulisemat kui sõbrad, kes alati olemas on, kes mõtlevad, kuidas sinul läheb, kui sind silmapiiril ei ole, ning hoiavad sind nagu kassipoega, kui sa nendega koos oled. Kui ma sellest aru olin saanud, tuli mulle meelde, m i k s õigupoolest ma nii väga Hiiumaale igatsesin. Aitäh teile, kes te olemas olete.

Nüüd on see möödas ja ma võin julgesti igatseda Tartut. Ja sealseid inimesi. Ning päris ausalt – ma tõesti teen seda, k.a kooli. Tahan loenguid, tahan seda sügisest elevust, tahan muiata kaastundlikult rebaste nägusid nähes. Samas on mul veel hea mitu nädalat aega augustit, Peipsit, valgeid õhtuid ja kodu nautida.