pühapäev, 20. aprill 2014

Handke "Kasparit" lugedes

tuleb meelde paari nädala tagune loeng Paabelis - prantsuse näitekirjandusest ja selle tõlkeolukorrast Eestis. Loeng ise oli võrdlemisi vähekonstruktiivne, arvestades küsimuse ulatust (probleemi?) meie pisikesel teatrimaal, kuid vähemasti said kohaletulnud veiniklaasi ja juustuvaagna taga paista silma oma eriala eruditsiooniga. Mis tähendab, et lõppkokkuvõtteks oli päris tore. Ja et see ka sisuliselt mulle meenub, siis mitte lõpuni tulemusetu.
 Igatahes heitis hr Lepsoo säärase lause, et olukorra muutmise jaoks oleks vaja mingit kultuurilist revolutsiooni. Küsisin kohe, mida ta selle all silmas peab. - Poliitikute vahetust, valitsuse vahetust, esmajoones. Mispeale, olles just veetnud päevi Foucault' ja Althusseri seltsis, järeldasin paratamatult, et igasugune kultuur on otseselt tingitud võimust. Ta ei rääkinud haritlastest ega haridusest, ta ei rääkinud kodanikuühiskonnast ega sootsiumist - ta rääkis valitsusest.. Lektor ei eitanud minu järeldust, lisas vaid, et see pole revolutsiooni ainus osa. Aga minu arust polnud see lisamärkus talle endalegi kuigi veenev. Niisiis jättis see olemine mind mõttega - kas kunst on tõesti vaid ideoloogia tööriist? See ei mahu mulle pähe. Jah, kultuur on tänapäeva ühiskonnakorralduses poliitikast mingil määral sõltuv. Ei, loovisiku mõttevabadus ei saa olla määratletav võimu ja valitsusega.

No ja nüüd see "Kaspar".

Mida rohkem laaste katusel,
seda enam hallitust leivaahjus.
Mida rohkem on linnades
keldreid, seda suuremad on
kivisöevarud. Mida valgemad
pesunöörid, seda rohkem pooduid.
Mida tungivamalt vajatakse
mõistust mägedes, seda
enam meelitab vaba looduse
hundimoraal.

On  l o o m u l i k, et jahukott 
lööb roti maha. On  l o o m u l i k, 
et tuline leib lapsed
liiga vara ilmale toob. On
l o o m u l i k, et äravisatud 
tikud suurendavad usaldust.


Keel kui vahend allutamaks inimesed ühiskonnale, normidele, piirangutele ja võimalustele. Aga see on paradoks. Ei ole olemas võimalusi ilma kitsendusteta ja iga väljavaade on ahelateks iseendale. Ja keel kui ideoloogia tööriist? Kui üks võimalus kasvatada indiviidis sobivat maailmavaadet ja -tunnetust? Kahe otsaga asi, kas pole.


Ja ometigi ei takista minu filosoofilised mõtisklused kuldnokka laulmast akna taga nagu segane (sest ta sai omale uue pesakasti eile ja on sellest ajast peale olnud üks suur kohtlane suletomp õnne ja laulu), meie karvapall Mõškinit pühade puhuks hiiri teise korruse korterisse vedamast (sest ta oskab uksi lahti teha ja pärast 6-7 pisikest karihiirt saavutas ta oma kõrghetke ja vedas meie esikuvaibale paksult uhkena poole tema suuruse hiiremauga, keda kaks korda alla õue tuli viia). Ei takista kevadel päikese käes +49 kraadi välja venitamast, ega takista mul unes nägemast seda, kuidas mul ühel hetkel Groningenis loengus meenub, et olen oma telefonilaadija ja aluspesu jätnud kaasa pakkimata.

laupäev, 12. aprill 2014

See jaspis ikkagi vist toimis,

kui selline õhtu nagu eilne nende kahe jäära sünnipäeva näol toimuda sai. Nii palju siis sellest peost Arhiivis, et ma sain jälle üle valatud nii paljude üllatuste, emotsioonide ja tantsudega, et esimese hooga ei osanud kõige sellega midagi peale hakata. Kell pool 6 vajusin (väsinult, kuid ilmselt siiski õnnelikuna) voodisse Alt-J "Something good" saatel peas.


Röögatu, mida üks reede endas sisaldada võib! Alustades kevadest, mis pähe lõi, moeseminari ja nauditava sünnipäevakorraldusega ning lõpetades nii paljude armsate ja väga igatsetud inimeste nägemise ja nendega Modern Talkingu ja ABBAga taustal peadpööritavasse tantsu keerlemisega. Seda oli meile kõigile väga vaja.

Ühtlasi. Alt-J ülejäänud album An Awesome Wave on läbinisti puhas hullumeelsus. Haigelt hea muusika, kui nii võib öelda. Mõistagi võib. Peabki. Soovitan oma isiklikke lemmikuid: Breezeblocks, Fitzpleasure ja loomulikult - Interlude 1. Sellega oleks ka paslik lõpetada.


Pöörane!

reede, 11. aprill 2014

Meeleheitel koduperenaised

oli kunagi mu lemmiksari. Ilmselt - alateadlikult - sealt see kõik ka alguse sai - Bree Van De Kampist loomulikult. Ei osanud karta.
Võta nüüd kinni, on's meedia mõju nii suur või mina nii väike, kunst kõrge ja elu lühike - ent iseenesest ei süüdista ma kedagi ega midagi... Kui siis niipalju, et Hürrem tuli telekasse ja kevad jõudis kätte. Ja kevaded teadupärast omavad eriskummalist mõju. Ning ausõna - Meryem Uzerli on vist üks ilusamaid naisolevusi Lana Del Rey kõrval.

Kes veel pole tuttav -  järgneb subjektiivse valikuga galerii:







esmaspäev, 7. aprill 2014

Elutarkus

tuleb vanusega. Vist on nii, et mida aasta edasi, seda enam muutub selgemaks tõsiasi, et elu ei maksa võtta liiga tõsiselt.

Ei, absoluutselt mitte. Mitte ükski asi pole nii tõsiseltvõetav, kui me seda enda jaoks ette kujutame. Kõik on hoopis lihtsam, õhulisem ja helgem. Kõik on üürike. Ja see ongi ilus.

Kui sa ei saa aru, miks mõni asi juhtub, siis on see paratamatus ja sellega tuleb leppida.
Kui sa ei suuda loobuda mõtlemast minevikule, siis on see klammerdumine ja sellest tuleb lasta lahti.
Kui sa ei oska lahendada probleemi, siis on see väiklus ja seda tuleb endale tunnistada.
Kui sa ei oska tunda rõõmu iga mööduva hetke üle, siis on see raskemeelsus ja see tuleb asendada tänutundega olnu ja oleva eest.
Kui sa ei leia kusagil asu ning kohtad igalpool vaid raskusi, siis on see argus ja sellele tuleb silma vaadata.
Kui sul ei ole aega näha vihmapiiska langemas või pilve muutmas oma kuju, siis on see kannatamatus ja sellele pole kohta rahus ega kindlameelsuses.
Kui sa ei karda negatiivseid emotsioone, siis on see tarkus ja see teeb sind tugevamaks.

Kui sa oled tugev, siis tähendab see vabaneda kõigest hinnangulisest ja koormavast. Tähendab kaotada kannatused. Tähendab osata naerda elu üle. Tähendab mitte võtta seda nii tõsiselt.


Üks samm lähemale saavutamaks zen'i. Või mis.

Ja üks imeilus lugu siia taustaks:


Ja lõppude lõpuks, kui järele mõelda, ei olegi kunagi nii radikaalsena tundunud Kaiser Chiefs'i  lause "There is nothing I need, except the function to breathe" sugugi ju vale. Hingata. Küll kõik muu tuleb ise su juurde.

hingata sisse
hingata välja
hingata sisse ...


reede, 4. aprill 2014

Aleksitüümia

ei ole vist täpne sõna. Ei, siiski mitte.
Ma lihtsalt ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen või kuidas ma peaksin olema. Ehk peaksingi - lihtsalt olema. Viimastel päevadel - ei, viimasel päeval, eile - elasin läbi nii palju emotsioone, ning üleüldse olen hiljutisel ajal tabanud end vastuolulistelt tundmustelt, et kuidagi ambivalentne faas on praegu. Olles jälle ravinud märtsinohu, mis õnneks sel aastal kroonilise bronhiidini ei jõudnud, igal õhtul jalgupidi sinepivannis ning elades vaid vägiheinaürdist, katkujuureõitest, teepuuõlist, aniisist ja millest kõigest veel, võin tunda kergendust, et eilne etendus läks siiski hästi ja tuttavad näod publikust olid julgustavad. Või et ööd, mille olen veetnud paaniliselt magistritööd kirjutades, päevad teatris ja kirjandusseminarides või Paabeli kunstiajaloohõnguliste paneelidega kaetud klaasseinte vahel ning õhtud Rousseau'd ja Goethet lugedes, on nüüd saanud omale justkui rahulikuma rütmi. Mingi koorem ja ootus on langenud. Meie harmoonia on meie endi kätes. Või roosas kvartsis.
 Niisiis on mul põhjust, hoolimata hingeminevatest tagasilöökidest, tundmustest ning uudistest, ju ikkagi tasakaalu tunda. Täna kohvikus M.K'ga  istudes, teed juues ja minu väitekirjast rääkides, jõudsime Inimeseks olemise tähtsuseni, väärtusteni, mida ei saa ega või taandada akademismini.
Ma tõepoolest usun, et mul ei saaks olla paremat juhendajat. Polekski tarvis üht järjekordset järelevaatajat, vaid mentorit. Vaatamata harvadele kohtumistele, on need alati maandavad, innustavad, hingestavad. Et peale akadeemilise analüüsivõime arendamise, avardun ka inimesena. Interdistsiplinaarsus ei ole halb. Pole välistatud, et jõuame kirjandusest teatriteaduseni ning teatrist teoloogiani, M.K näitel, või teatrist kirjanduseni, kirjandusest psühholoogiani ning sealt peaaegu filosoofiani, nagu minu suundumus praegu viitab. Spekuleerides edasi, siis ->loogika -> matemaatika. Matemaatilise filosoofia kursuse olen ma juba läbinud...


Jalutan Salme tänaval ja meenutan. Päikesepaiste ei luba mul silmi avada. Raua tänaval õitsevad paiselehed.

Mul on aega kogeda ja hingata. Mõelda läbi ja uskuda. Armastada ja elada.
Kõik läheb hästi.
Kuhu ma lähen, seal on ilu. Õppida leidma seda ja nägema.
Praegu on Tartus kevad.