Minu elu. Ja muud loomad.

Järgneval ei ole tegelikult mingit sisulist ühtsust ega pretendeeri ka esteetilisele kirjanduslikule kompositsioonile. AGA.

• Eestlaste teine tähtsaim – suvine – püha on mööda läinud, keegi end lõhki ei söönud ega leekidesse süüdanud. Minu suureks üllatuseks sõitis O.W.G. siiakanti ning tahtis minuga osa oma jaanipühadest veeta. Et mul jaaniõhtuks muid konkreetsemaid plaane ei olnud, sain temaga üle pika aja kokku. Juba kolmandat suve. Kord aastas ta tuleb. Kord aastas näeme. Nii veider, et sellest kunagisest juhuslikust tutvumisest Tln-Mstv bussis on möödas juba kaks aastat.
• Kui pikemat aega kodus olla, siis varem või hiljem süvenevad ka kalduvused süüa teha, küpsetada ja valada oma loomingulisus toidukunsti. Ühesõnaga. Viimati küpsetasin porgandikoogi, fotosalvestist sellest ei ole, küll on aga esmaspäevasest kakao-hapukoorekoogist.
• Nagu viimase nädala jooksul igal õhtul, nii ka täna külastab üks okkaline vennike meie kutsu pudrukaussi. Kui ta juba kolmandat õhtut järjest tuli, muutus tema regulaarne visiit üsnagi huvipakkuvaks, niisamuti ka tema tortsakas isik ning nahaalne komme okupeerida kauss täielikult. Eile, pärast korduvaid pudrukausi väisamisi, oli ta ühes võtnud ka oma kaasa. Now how sweet is that? Lisaks on kõnealune pudrukauss meelispaigaks ka ühele vesihallile kõutsile ning arvukatele lindudele värvudest hallvaresteni. Koer, vana ja pime ja kurt, on kuudis ja laseb sel kõigel pahaaimamatult toimuda.
• Täna viibis ajutiselt meie residentsis üks Sorex minutissimuse isend. Silmasin teda jalutuskäigul. Ta tegi arutult sõiduteel ringe ning mulle tundus see loomake segaduses ja eksinud. Viisin väriseva ja ilmselges šokiseisundis loomakese koju, panin karpi ja andsin vett. Kärbsest ega toorest kanalihast ta ei hoolinud. Andsin talle nimeks Yokushima. Miks –sellest hiljem. Lasin tal rahuneda. Mõnda aega tegi ta mul karbipõhjas taas ümber enda telje ringe. Viisin ta välja ja plaanisin ta vabaks lasta. Mis iganes tolle loomakese südant ja keha vaevas, see pidi jääma looduse lahendada. Ent teel välja hakkas ta üsna erksalt ja sirgjooneliselt karbis ringi sibama. Vaevalt rohu sisse saanud, haaras ta juba hambusse pisi-pisikese konnapoja ja võttis einet. Vot selline veider loomake. Tõstsin ta rohu sisse koos uue suutäiega ning sinna Yoku pugeski. Pilti ma temast ei teinud. Mulle tundus, et tema igaveseks pildile vangistamine oleks miskiläbi julm ja meelevaldne.
• Rohke õhtuse ringijooksmise ja hüppamise ning hommikuse toimetamise, päikesevõtmise ja psühholoogia seminaritöö asjade ajamise kõrval olen siiski jõudnud ka lugeda. Tahan lugeda. Juba üle aasta olen võtnud hoogu, et lugeda “Norra metsa”. See oli esimene raamat, mida mulle esimesel ülikooliaastal soovitati . Mäletan seda hetke raamatukogus. Istusime mõlemad maailmakirjanduse sektsioonis kahe riiuli vahel maas vaibal ja sirvisime raamatuid.
  ”Mis on Su lemmikraamat?”
  “Mul ei ole lemmikraamatut.”
  “Aga kui Sa peaksid mulle üht raamatut soovitama, millist?”
  “”Norra metsa”” – see on mu lemmik kurb raamat.”
  
  Võtsin nüüd viimaks soovitust kuulda. Sain selle täna läbi ja kui ma seda hiirt nägin ning mu patoloogiline asjadele nimepanekukihk välja lõi, oli just Yokushima see, mis pähe torkas. Murakami mõjud on ilmselged, kõik muu on seosetu. Ja kui ma peaaegu oleksin eile öösel lõpu eel pisara poetanud, võib vist öelda, et see polnud kaugeltki selline raamat, nagu olin kujutlenud, kuid ometigi oli selles midagi melanhoolselt head. Mõtlesin, et iga romaan on just nii hea, kuivõrd lugeja end sellega mingil tasandil samastab. Ma ei arva, et ma end ühegi selle tegelasega lõpuni samastanud oleksin, kuid ometigi olid kõik seal valitsenud tunded mulle kuidagi tuttavad. Kuidagi omased, rohkem või vähem. Olgugi, et oli palju, mis mind kummastas. Või mida ma ei oleks tahtnud lugeda. Liialdatult rõhutatud seksuaalsus, kaotatud häbitunne ja maailmale vaatamiseks lahtikistud julm eluparatamatus.
  Ent võib-olla ei oleks romaanil siis sellist üldpilti, võib-olla ei annaks ta edasi selliseid emotsioone. Võib-olla ei olekski ta siis minu sisse kunagi midagi kajama jätnud…

Olemise talumatust kergusest.

Kui ma viimati Teatritehase etenduselt tulin, tahtsin sellest kirjutada pikemalt kui paar umbmäärast lauset. Mingil seletamatul põhjusel puudutas see lavastus mind ja ma lubasin, et kirjutan selle endast välja. Paraku see vaid ähmaseks lubaduseks endale jäigi ning tagantjärele ei näinud ma mõtet settinud elamust enam üles keerata. See poleks olnud pooltki sellest pöörisest, mis mu peas ja sisimas Genialistide klubi pimedas saalis istudes keerles.
Jõudsin eile lõpule järjekordse Milan Kundera romaaniga. Mitte kõige ebatüüpilisem valik kolmandaks romaaniks, mida sellelt kirjanikult lugeda, ent viimaks siiski - “Olemise talumatu kergus”. Kuigi see ei meeldinud mulle nii väga, kui “Identiteet” või “Teadmatus”, oli tal siiski märkimisväärseid jooni. Olemise talumatut kergust jagus seal ohtrasti. Viimastel lehekülgedel muutus lugemine üha masohhistlikumalt talumatuks. Mitte sellepärast, et tekst oleks olnud halb. See oli rõhuvalt valuline ja sealjuures nii läbematult kerge. Kuidas võib elu olla nii rusuv, kuid samas nii süüdimatult lihtne?
Lugesin selle raamatu läbi, matsin koos viimaste ridadega maha Karenini – koera - ja tunded, mis kõike seda lugedes ning läbi pea lastes tekkinud olid, sulgesin kaane ja mõtlesin peas neid küsimusi. Ning taaskord tuli mulle meelde Gregor Samsa. Teatritehase etendus. Esialgu ehmatas mind tekkinud paralleel, kuid lasknud ennast neist mõtetest kanda, taipasin, et just samasugusest olemise talumatust kergusest kõneles ka Gregor Samsa lavastus. Nad ei lange sisult kokku, ei oma mingit ühist esteetilist ega ideelist tausta ega ole üks-üheselt ülekantavad. Ometi tekitasid nad mõlemas minus samasuguse tunde. . Sellise, mis paneb eneselt küsima: miks ma siin olen? Ei, mitte teatrisaalis, ei, mitte nende inimeste keskel, vaid – m i k s m a s i i n o l e n ? Kui lavastaja küsis, kuidas mulle meeldis, sai ka talle otse öeldud, et tema lavastustel on eripärane metafüüsiline mõõde, mis paneb inimesi kahtlema oma eksistentsi õigustuses. Paneb neid mõtlema elu nähtamatute “nööride” ja vääramatu jõu peale. Paneb neid läbi elama olemise talumatut kergust. Seda ma siis veel ei teadnud, ma ei teadnud seda niimoodi veel nimetada. Kunderalikkust (segatuna Kafkaga) ei teadnud ma järelikult tol õhtul mainida. Nüüd siis olen targem ja oskan tõmmata paralleele.
Nii sel lavastusel (ja kui üldistada, siis lavastaja L.P.-l) ning Kunderal olen täheldanud võimet panna mind olukorda, mis tõestab mulle ilmekalt, et minust ei saa head kirjanikku, minust ei saa piisavalt head teatriteadlast, luuletajat ega dramaturgi. Ma tean seda. Ja ma ei ei eitagi seda. Sest on hetki, mil ma tunnen oma keelelist piiratust kirjeldamaks tundeid, mõtteid ja elu sel määral ja nii sügavuti, kui ta väärt oleks, kui ta tegelikult hõlmab. Alati jääb kõik pinnapealseks, hoomamatuks, kergeks. See lihtsalt on nii. Piiratus on meie alatine olemise vorm. Ja me kas lepime selle talumatusega. Või kaome, iialgi endale oma olemist üldse teadvustamata.

Niimoodi mõtlen ainult tõesti minu jaoks kunstiliselt heade teostega kokku puutudes. Siit saab järeldada vaid üht …

Kommunikatsioon. Berliini müür.

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication

Hullumeelsus.

Nii lihtsalt see käibki. Ühel kolmapäeval ärkad sellesse maailma nagu tavaliselt, aga päeva lõpuks on sul uus pangakaart, sa oled vahetanud pensionisamba kogumisfondi ja su juuksevärv on radikaalselt muutunud. Sa oled näinud väga mõtlemapanevat teatrietendust ning tunnistanud sirelite õitsemiseaja ja TÜTi 12. hooaja lõppu. Sa oled kallistanud uut N-objekti võitjat (ja kõiki teisi, kes kallistasid teda) ja jooksnud naerdes mööda öist Väike-Tähe tänavat järele ühele neiule, kes sarnaneb virvatulukesele, sest sa oleksid valmis avastama temaga Andromedat. Või Marssi. Sa oled hasartselt võtnud osa mälumängust võidu Smilersi trummariga, andnud laes rippuva hõbedakarralise kelgu all minikontserdi kitarriga ja tantsinud oma varbaküüned kadunuks. Ja pärast kõike seda uinud aovalguses hoopis uude maailma. Ning see tundub kõik nii zenilikult lihtne. Nii hullumeelselt normaalne. A la folie!

Üllatused ei peagi tulles hüüdma. Nad tulevad hääletult ja rabavad sind meeldivalt jalust on some idle Wednesday.

Nii naiivne elu.

Tagasi reaalsusesse irreaalsusesse.

Arvasin, et pärast Tallinna pole midagi rutiinimurdvat juhtumas. Arvasin valesti.
Aga enne oli TREFF.

Reede. Päev lõunaga a la Minsk.

Esimene peatus: Viljandi. Bussisõit. Kuulasime C.-ga SPauluse nalju. Viljandi oli suvine. Nostalgia, taaskord. Saime Kultuuriakadeemiast valget näovärvi, võõpasime üksteist ja mõtteid. Etendus tänaval. Bussisõit Olustverre. Sõime Olustvere (Postimajas ?! ) lõunat. Tegemist oli sööklaga, kus meile talongide eest anti taldrikutäis mulgiputru ja asju. Tõeline Minski-hetk tekkis. Kõik oli täpselt sama, v.a toidu kvaliteet. Ülejäänu, k.a kohake ise poleks olnud kuigi eristatav. Oli kena lõuna. Jälle bussisõit. Magasime Jaanikaga vaheldumisi üksteise õlal. Tallinn. Sisseelamine tasuta koogi ja kohviga. Esimene etendus Kanuti Gildi saalis, mis seadis lati kenasti kõrgele. Anu sünnipäeva šampanjapauk. Raeplats. Mingi kontsert. Jalutuskäik Tallinna peal. Lindamäel otsisime terve trupiga pargis õnnesireliõisi. C. leidis kaks 10-lehelist, Karl L. ainult neljaseid. Olin paari viielise pärast juba nördimusse langemas mõne mehe õnnest ja teise ebaõnnest, kui minu leitud 12-õieleheline sireliõis aktsiooni lõpetas ja Karl L. siiski kaheksase suhu pistis. Järgnes Uka-uka mäng Harjumäel. Peidupaik kibuvitsapõõsas ja kollektiivne mängustrateegia armunutega pinkidel ja puudega. Südaöine sokidisko. Et keegi peale Jürgeni GAGi tulla ei otsustanud, ja festivallased tantsida ei tihanud, rokkisime Jürksiga kahekesi. Esimene taaskohtumine G.-ga. Sportlikud minutid GAGi võimlas Jürksiga, päevik, uni.

Laupäev. Ahjulõhe ja Kalamaja päev.

Hommikusöök Nukuteatris, mis oli sama meeldivalt unelev ja aeglane ja kollane ja ilus nagu Belgias, venis poole lõunani. Need, kes ööseks polnud jäänud, tulid sööki ja seltskonda selleks ajaks ikka nautima. Järgnes etenduste maraton. C. sai siis ja edaspidi mu kultuurimentoriks ning truuks kompanjoniks ning juhatas mind, võhikut, kõikjale, kuhu oli soov minna. Vanalinna ekskursioon. Oleviste ja Niguliste. Notke jäi paraku nägemata. Vanalinnapäevad olid täies hoos ja parajasti oli see ruum suletud. Tänavatel oli laat ja elu ja melu ja tasuta Poola juust ja snäkid ja Olde Hansa imehead röstitud mandlid. Lõuna ja õhtusöök polnud üldiselt ette nähtud (v.a lõuna esinemispäeval). Kuid teatrimaagia (nimega G.) võimaldas paar talongi. Nautisime head sööki. Järgnes rongkäik. Pidulikud kõned. Jürks kakles SPaulusega Hispaania lipu pärast, kuid pidi ikkagi Hollandi omaga leppima. C. ütles, et lehvitada Raeplatsil Prantsusmaa lippu on tema elu ilusaim hetk. Siis me veel ei teadnud, et õhtul on kõigile bankett. Tuli välja, et kahe suupoolega ahjulõhet ja Caesari salatit pugides (saja muu hõrgutise kõrval) ning põhimõtteliselt otse pudelist (sest keegi poleks keelanud) valget ja punast veini juues, sai ühest hetkest üks ilusaim päev. Õhtul Ingli sünnipäev Kalamajas. Lavastaja avaldas pettumust, et teda ei kutsutud ja tuli ikka. Ott ja Jürks läksid pubisse jalgpalli vaatama. Kui nad üsna švipsis saabusid, olid sünnipäevalised ka täies hoos ning öö jooksul sai maha pandud nii mõnigi särav pärl ja kild. Uute ja huvitavate inimestega sai ka räägitud. Kell 3 öösel arvasin õigeks hakata lahkuma. Kõigil oli hoog sees ja minu jorina peale suutsime vähemasti Nunne tänavale jõuda. Siis maanduti pingil ja joriseti edasi. Mina võtsin nõuks üksi GAGi magama minna. Kell 5 öösel ärkasin hüüatuse peale “Täitsa p****s, D. ei olegi siin!” (ilmselt ei oldud mind minu magamisorvas nähtud). Pandi tuled põlema. Kõik tuiasid ringi, tajusin läbi unehägu oma magamiskotis. Ühel hetkel kuulsin C.-d ütlemas: “Leidsin"!”. Ma olin veidi vihane nende peale, et nad niimoodi varahommikul lärmasid, aga samas väga armas neist minu pärast muretseda. Edasi tralliti veel veidi, sest promille ei saa raisku lasta ja tuleb ikka öösel võimlas šõud teha, eks ole. Aga viimaks siiski uinuti üksteise peal ja kõrval ja all.

Pühapäev. Päev vihma, Tõnis Mäe ja öise šokolaadiga.

Hommik tuli ikka rahulikult. Pole vist tarvis mainida, et hommikused pannkoogid moosiga ei läinud nii üksmeelselt ja erksalt. Istusime Triinuga Nuku kohvikus ja kirusime öiseid lärmajaid (kes läksid ilmselt pead parandama). Ilm oli kuidagi jahe. Kulgesin üksinda vanalinnas, vaatasin põigiti etendusi siit-sealt. Hommikuti olid kõikjal vaid tänavaetendused nukkude ja käpikute ja muu sellisega. Lubasin omale tunnise seiklemise munakiviteedel ja käikudes. Läksin Teatriliitu ja ostsin omale Oxfordi illustreeritud teatriajaloo. Minu piibel. See on mul nüüd olemas. Lõunaks leidis (sõna otseses mõttes) G. mulle talongi. Siis otsis kauakadunud C. mu üles ja kooki sõime juba koos. Jälle etendustele. Oli häid, aga oli ka tapvalt halbu. Hakkas vihma sadama. Ent meil oli plaan ja me ei kavatsenudki seda maha matta. Läksime õhtul Raekojaplatsile. C. vihmakeebi ja minu –varju koostöös saime enam-vähem kuiva istumis-spot’i ning kuulasime Tõnis Mäe kontserti. Oleks vaid soojem ja ilusam olnud, oleks kogu see transtsendentaalne jõud, mis lavalt tuli, täielikult mõjule pääsenud. Ikkagi oli vägev. Õhtusöögi leidsime Rimist, kombineerituna Hesburgeriga. Viru väravad ja park pakkusid sobivat söömiskohta. Vihm jäi järgi, kuigi jahedus ei tahtnud kaduda. Et end kuidagi sellest hallusest lohutada, otsustasime lubada endile hilisõhtuse tripi Solarisse. Ostsime krõpse ja šokolaadi, istusime maha ja sõime need lihtsalt ära. Et kompensatsiooniks või nii. Või et panna päevale lihtne ja nauditav punkt. Saatsin C. trammi peale, läksin GAGi juurde, nägin G.-d. Ajasime juttu. Kirjutasin päevikut. Ott, Karl L. ja Jürks jaurasid trepil. Karl kantseldas kaht ülejäänut. Jürks saadi magama, Ott tahtis pidu panna, Karl käskis Otil mulle lubada, et tuleb öösel vaikselt ja ei laula. Lubas. Mõlemad andsid head-ööd-põsemusi ja läksid. Karl naasis mõne aja pärast ja heitis magama.

Esmaspäev. Üllatuste, viimaste Ivanovite ja kadunud U-tähe päev.

Hoolimata ideest magada üheksani, aeti meid enne kaheksat üles, öeldes, et võimlas algavad tunnid ja me peame oma asjad kokku pakkima. Esimese asjana vaatasin ringi ja küsisin “Kus Ott on?”. Karl L. vaatas nurka, kus askeldas mingi võõras poiss oma magamisasjadega, ja ütles: “Seal”. Siis tõusis sinnamaani täiesti varjusurmas olnud Jürks püsti ja küsis. “Ott, kas sul on parukas peas või?”. (Sel hetkel sai ka Karl aru, et tegu ei olnud Otiga). Naersime selle peale ennast veel pärastlõunalgi laua alla. Tarisime oma asjad Nukusse ja lasime üheskoos hommikusöögil hea maitsta. Jutustasime. Pikalt. Tegime nalja. Polnud kuhugi minna ka. C. liitus. Jätkasime. Sain kahekordse üllatuse ja ütlesin selle peale: “Jumal, mis päev see küll on!”. Esiteks: Kunda on linn. Teiseks: Ott pole lihtsalt Nool. Ta on The Nool. Staaride teater see meil. Järgnesid Noole-naljad. Paar etenduse külastust. Lõunasöök klubitelgis. Pleedides istumine. Siis juba meie enda esinemine. Tuul pani klubitelgi laperdama ja üsna raske oli midagi selgelt öelda. Kuidagi saime oma asja siiski tehtud (tõdedes taaskord, et lavastus kaotas välitingimuste tõttu paraku palju oma headusest). Õhtu tõi huvitava jätku VHK muusikamaja vastas pargis õhtupäikeses, kolme kange poisi õllejoomisvõistluse ja luule. Niisiis: et Ott sai disklahvi, osutus Jürks võitjaks ja Karl L nautis viimase viimase sära. Jürksi auks sai organiseeritud Luulenurk, kus igaüks talle võidupoeemi pühendas. Inimesi liitus, Eric kõndis mööda. Fun. Jätsime C. ja liitunud P.-ga teised parki õhtut nautima ning jooksime etendustele. Enne jõudsime sebida endale õhtusöögiks vorste (go, teamwork!) ja kuulata Liisi Koiksonit klubitelgis.
Nukuteatri saal oli traditsiooniliselt palav. Joan Baixase (Hispaania) “Rase maa” oli üsna nauditav ja ilus etendus/performance/maalikunstiteos; hoolimata sellest, et ma kohati unne vajusin. See oli natuke häiriv, sest ma tahtsin seda reaalselt näha, mitte vaid kusagilt kaugusest kuulda. Igatahes.. Järgmisele etendusele sõna otses mõttes jooksime, sest Kanuti Gildi saal pidi olema juba ammu välja müüdud, kuid if there’s a will, there’s a way ja DudaPaiva Company (Holland) “Värdjas!” sai sujuvalt ära vaadatud ning vääris aplausi ajal püstitõusmist. Muljetavaldav kombinatsioon kõhurääkimisest, nukuteatrist, tantsukunstist, naturalismist ja sotsiaalsest draamast.
Kiire hüvastijätt ja jooks asjade järele Nukusse. Seal õnnestus samuti teadmata ajaks taasnägemiseni jätta ja kõige oma krempliga läinud ma olingi. See päev kulges minu jaoks K&T seltsis, Nõmmel, süües veel viinereid. Ja kõike, mida lahke pererahvas mind sööma sundis (ma olevat näljas). Ühendusin viivuks muu maailmaga läbi laptopi, millel puudus U-täht. Magasin nagu talleke.

Teisipäev. Belglaste ja tango päev.

Pidin ärkama kell 6, et belgia teatritrupp City Hoteli eest üles korjata ja Tartusse toimetada. Oli pööraselt kuum päev ja sama pöörane hommik. Auto. Kompsud. Bussijaam. Piletid. Bussisõit. Uni. Pauluse kirik. Lämbus. Kotid. Segadus. Jalutuskäik hotelli. Pizzade vedamine. Kali. Riiete vahetamine Loomingu trükimaja hostelis. Palavus. Sääsed. Jalutuskäik/ekskursioon Athena keskusesse. Viimaks ühikas.

Õhtul oli niisiis Liége’i näitlejate etendus. Ja pärast seda pidulik õhtusöök. “Söögikoht on 300 m kaugusel siit”. Hah. Nali. Tähtveres oli. Loomulikult läksime jala. M-L ja Karl L. lavastaja rattaga kaasas. Rääkisime belglastele kõigest ja kõike. Sest tee oli piisavalt pikk. laululava kohvikus oli tore traditsiooniline juubelilaud, selle vahega, et sünnipäevalast ei olnud. Üsna ränk söömine. Sääsed. Jalutuskäik tagasi. Ja siis miski spontaanne mõte minna Genkluppi belglastega. Ühesõnaga – TREFF oli ametlikult läbi. Kõik edasine oli teatriväline.

Sel õhtul oli Tartu Uue Teatri hooaja lõpupidu ja kuulsusi oli ruum täis. Muud rahvast ka. Ja kõik tantsisid. Meie tantsisime ka. Belglased korraks ka. Ja mind haarati tantsupõrandale, kus sai keerutatud elu esimest metal-valssi ja kulutatud jalataldu varavalgeni. Üsna uskumatu, mis öö. Ja uskumatu on ka mälupilt tangost tänaval. Kuid võib-olla seda ei olnudki. .

*

Järgmised päevad lisasid veel tantsu. Mõte Illusiooni üle 8,5 kuu (!) minna sai teostatud. Kunagi.. jah, olid ajad.

Ülejäänud nädalapäevad tõid õppimise kõrval Tõrukesega Pirol aja maha võtmise ja rääkimise elust. Tõid toreda pärastlõuna jäätisesöömisega, klaverimänguga ja vestlustega. Tõid jutuajamise psühholoogiajumalaga ja AKIRAMi kontserdi ning reede hilisõhtuse jämmi ja musitseerimise peale seda.

Ma mõtlesin nende inimeste peale. Kui ma ka nende kallal vahel võtan, on nad ikkagi oma hoolitsuse ja eripäraga nii head ja ilusad, et mälestused nendega ja neist on väärt loorbereid. On väärt mäletamist. Kogemist. Elamist. Ja nad on väärt raamatut, aga ilmselt olen selle juba käesoleva postitusega kirjutanud. .

Soundtrack: The National – Green Gloves