Ei tee sobi, ei tee. Küll aga muudan veidi reegleid. 25 jääb viimaseks piiriks. Need jäävad selle tsükli viimasteks. Üks väike tanka, üks väike haiku. Nõnda. Nüüd on sellega siis ühelpool. Mitte, et ma ei saaks, mitte, et ma ei viitsiks, mitte, et ma ei suudaks, vaid my point here is proven. Ja kakskümmend viis tundub ilus arv, millega lõpetada.
Siinkohal tahaksin tänada üht Jänest, kes sama tee läbi käis ja minuga oma Pegasust jagas. Tervitusi mere äärde.
Ja mis merre puutub, siis homme lähme gustavadolfimaalasi ka tervitama.
*
Mööduvad külad
mööduvad majad ja teed
ees ootab sadam
ees ootab sõit üle vee
Pea kohtume taas, Tartu
*
Üle lainete
kulgeva laeva tekil
meretuul teeb pai
*
Nii palju veel ütlen, et olen vaba aega sisukalt ära kasutanud ja (ühe suusaretke kõrvalt) innukalt raamatuid lugenud. Otsustasin häid raamatuid lugeda (ehk et neid, mida ma ei ole sunnitud lugema). On olnud pärleid küll. Ent Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis” on imho üks geniaalsemaid raamatuid, mida ma siiani olen kätte võtnud. Vähemasti ei mäleta ma, et oleksin ühegi teise raamatu kohal nii südamest naernud. Ausalt. Kohutav lihtsalt. Ma ei saa seda ilmselt avalikes kohtades lugeda, ilma et mind kergemeelsuses või ebastabiilsuses ei kahtlustataks. Proovisin naeru tagasi hoida. Ei toiminud. Enam ei proovi ka.
“Te asute teele esmaspäeval ja olete endale pähe võtnud, et naudite seda reisi. Rõõmsalt lehvitate kaldal seisvatele sõpradele, läidate oma suurima piibu ning käite uhkeldavalt mööda tekki, just nagu oleksite kapten Cook, sir Francis Drake ja Christoph Kolumbus uhes isikus. Teisipäeval soovite, et te poleks tulnud. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel soovite, et oleksite surnud. Laupäeval olete võimeline veidi puljongit ära jooma ja üleval tekil istuma ning vastate leebe ärapiinatud naeratusega, kui heasüdamlikud inimesed teie tervise järele pärivad. Pühapäeval olete jälle jalul ja hakkate korralikult sööma. Ja esmaspäeva hommikul, kui seisate, kott käes ja vihmavari kaenlas, reelingu ääres ja ootate maaleminekut, tunnete ennast juba päris hästi.
Mäletan, kuidas mu õemees kord oma tervise huvides lühikesele merereisile läks. Ta ostis edasi-tagasi-pileti Londonist Liverpooli ja kui ta jõudis Liverpooli, oli tema ainus mure, kuidas piletist lahti saada.
Mulle on räägitud, et ta pakkus seda igale vastutulijale kohutava hinnaalandusega ja müüs lõpuks kaheksateistkümne penni eest sapihaige välimusega noormehele, kellele tohtrid äsja olid soovitanud mereõhku ja kehalist liikumist.
“Mereõhku!” ütles mu õemees talle piletit armastusväärselt pihku surudes. “Oh, seda te saate küllaga, nii et jätkub terveks eluks; ja mis puutub kehalisse liikumisse, siis seda saab laeval istudes rohkem kui kuival maal kukerpalle tehes!"
Mu õemees ise tuli tagasi rongiga. Ta ütles, et tema tervisele on raudtee küllalt hea.”
(J.K.J “Kolm meest paadis”)
