Jah, ma tean, mida te ütlete. Et ma ei pidavat pintslit enam kätte võtma. Aga üle aastate, nende arvukate.. Tuli taas kihk maalida. Ja ma ei suutnud vastu panna. Eile siis koukisin oma värvid ja pintslid ja topsid välja ja istusin kööki. Teadsin riski, siiani tean - need pildid ei ole kaugeltki need platonlike ideede üksühesed väljendused, mis mu peas on. Ja see ongi kõige keerukam: mitte loobuda sel hetkel, kui tekib tahtmine pilt puruks rebida. Sest see ei saa kunagi olema nii hea, kui peaks. Kõik suured kunstnikud on ju mingil hetkel nii teinud. Ju? Mitte, et peaksin end suureks kunstnikuks, aga vähemasti ei imesta oma pentsiku perfektsionismi üle.
Ma ju tegelikult ei oskagi joonistada...
Ilmselt hakkas kuumus pähe.
Ja ma ei ole enam kaua mandril.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar