Hetked sõnas ja pildis

Võtsin teisipäeval Vatsast endale vaba päeva, et rahulikult eksamiks õppida, kuid mõnusast söögitegemisest päev siiski puutumata ei jäänud. Tõin koju värskeid, mahlaseid vitamiinipomme, tõeline sügisvärvide assortii, ja panin ahju sooja. Valmisid need – täidetud paprikad Maasdami juustu mütsidega. Viimati sai täidetud köögivilju teha suvel, siis hoopis küll seenetäidisega tomateid ja tsukiinisid.

Eile käisime ùr L.-i ja Ann’iga ühel erilisel külas, keda haigus meist ja ühistest teatriloengutest liialt kiivalt eemale hoidis. Viisime talle tervist C-vitamiinist pakatava puuvilja ja suussulavate dropside näol ning head tuju magusa šokolaadikoogi sees. See jõudis mõjuma hakata vist küll enne koogi maitsmistki, sest juba uksel võttis meid vastu lai ja särav naeratus, köögilaual auras peagi hõrk tomatipüreesupp ja kõigi suud matsusid tänulikus naudiskluses. Nurgas olnud kitarr sai omale kaks entusiastlikku mängijat, tee soojendav aur sulas koogimagusa, õhtuhämaruse, küünaldeväreluse ja vaikse lauluga kohalolnute silmadesse. Avastanud, et lähimad sõbrad võivad olla palju lahedamad kui Damien Rice (mis ei välista seda, et DR lahe poleks) ning siirad üllatuskülaskäigud hoopis armsamad kui mõni lärmakas õhtu väljas (mis ei tähenda, et ka ühised peod väljas ei võiks armsad olla), lubasime kindlasti teinekordki aega võtta, et istuda ja olla ja sõrmitseda kitarri. Mannu juures on alati nii ilus ja kerge olla.

 

 

"And in a year, a year or so..

...this will slip into the sea.
Well, it's been a long time, long time now
since I've seen you smile.."

Ainuüksi selle laulu pärast võiksin ju öelda, kui väga tore oli tänane spontaanne väljasõit Võrtsjärve äärde, aga ilmselgelt teeksin ma nii mõnelegi teisele ilusale hetkele, olule, loole ja inimesele liiga.
Ei, kõik psühhopatoloogia loengud ei pea lõppema ekspromt-rööviga, eesmärgiga sõita päiksele järele ja vaadata loojumas punast kõrvitsat Võrtsjärve kohale horisondi taha. See üks kord oli nii - ilus, ja ma olen selle eest neile neljale tänulik. Ennekõike MJ-le, kelle auto ja mõte see oli. Ja eks ikka Krbnz'ile, kes mulle küüti pakkus.

***

Nägin öösel unes, et flirtisin (üsna siiralt, kusjuures) oma õppejõuga, kes ootamatult ülepeakaela minusse mõne hetke pärast armus. Vaimusilmas nägin Õhtulehe esikaanel pealkirja "Õppejõu abielu purunes - uus armastus", aga see ei seganud mind endale ütlemast, et "ehk see ongi mu õnn".
 Ühesõnaga, nii juhtub, kui liialt pühenduda eesolevale eksamile ja veeta jäägitult oma õhtud ühe õppejõu materjalide (mh videoloengute) seltsis. Unest virgumisele järgnes hukkamõistev facepalm. Nüüdseks on see tunne liikunud lahtrist FAIL lahtrisse HUMOR. Mis siis ikka, naaskem õppimise juurde. Ehk läheb pärast mandariini-juustuburgeri-jäätise-lõhnalist trippi linnast välja täna öösel plot'i koha pealt veidi paremini.

Kuulake  Beiruti Nantes'i!

"And I'll gamble away my fright.
And I'll gamble away my time"

Ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla...

 

Ma kardan, et ühel hommikul tiksub kuu täis ajast, mil siia viimati kirjutasin. Ent kuidagi keeruline on taas midagi kirjutada. Eriti siis, kui pidevalt on mõtteid-tundeid-tegusid-olemisi. Nii et viimaks ei oskagi välja selekteerida neid hetki, millest võiks rääkida. Või peaks rääkima. Lisaks kõigele sellele hüplikult afektiivsele elu-olule napib ka aega.. või siis jälle tahtmist seda võtta. Miks? Kui ma vaid isegi oskaks sellele vastata.
 Et teater siis. Noh, sellega on kuidas on.
 Töö. Seda ei nimetaks ma nii. See on fenomen: koht, kuhu kuuluda, kus olla, kus viibida. Inimesed, keda näha, kellega veeta oma minutid, tunnid ja päevad. Mitte kõik siiski. Sest on ju ka..
Kool. Jah, see kahe peaga mütoloogiline loom, mille üht pead ma toidan ja mille teine pea mind ennast õgib. Mida aeg edasi, mida rohkem ma avastan maailma, võimalusi - ning jah, mida rohkem ma õpin, - seda raskem on leida motivatsiooni teha seda, mida peab, ning seda rohkem on tahtmist teha kõike muud - seda, mida ma tahan. Mitte, et mulle teater teoorias ei meeldiks või psühooloogia enese- ja silmaringi harmimise eesmärgil, aga.. AGA. Nii tihti ei näe ma sel tulevikku. Sellisel kujul, nagu meile seda sisse söödetakse. Ma lihtsalt ei kujuta mingit praktilist vormi, mingit väljundit kõige selle taha, mida tuleb teha. Lihtsalt selleks, et teha, et on nõutud, et tuleb täita vormi. Sisu napib.
 Ma tahaks leida oma koht elus. Panna see toimima, olla. OLLA. Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks. Mitte lihtsalt teha  for the sake of that.  Jah, ma tunnen end piiratult. Kammitsetult. Konventsioonidest, formaalsustest, elementaarsustest. Ainus, mille nimel on mul võidelda, on sõnastamatu, abstraktne, seletamatu "valikuvabadus", "tahtevabadus", "tegutsemisvabadus". . Või- mis?
 Ma püüan.
Ja ma ei leia.
Seda kohta.
Ma näen seda.
Aga kätte ei saa.

Üks vestlus ühel päikselisel reedel Werneris...Kui ma otsustasin, et tuleb aega võtta. Ja kooki. Ja rääkida. Ning kuulata.
 - Ma tahaksin lihtsalt olla. Oleskleda kohvikus. Filosofeerida. Mitte midagi teha.
 - Aga Sa ei saa. Sul on kohustused.
 - Ma olen alati olnud laisk.
See pole laiskus, kallis inimene.See on rahu. Harmoonia ja tasakaal Sinus eneses. Ma küll tookord vaidlesin vastu sellele tungile olla. Aga nähtavasti ainult sellepärast, et mu pragmaatiline pool selleks sundust tundis. Tegelikult sain ma mõttest aru ja uppusin sel hetkel kõikidesse neisse cappuccinode auravaisse vahukeermeisse ja nutsin sisimas, et ma ei saa kunagi nii vabaks. Aga ka mina tahtsin.
 Oh, kuidas ma tahan vahel selle pendli seisma panna. Ja minna. Igalepoole ja ei kuhugi. Võtta aega. Ja teha. Kõike ja eimidagi. Olla. Eikeegi ja samas Keegi. Kusagil. Kellegi jaoks.Täisväärtuslik iseendas ja oma ajas. 

Midagi ma siiski õpin. Iga päev. Seda, kuidas maailma tõlgendada. Sest mida muud see maailm on, kui vaid pelk tõlgendus.

Kui äkki ühel hommikul on tiksunud jälle üks kuu täis, siis ma enam ei karda. Ma lähen vooluga kaasa. See on minu valik.
Ja ehk siis tunnen, et mul on aega maa ja ilm. Ja mul on inimesed. Ja mul on teater. Ja mul on kool. Miks mitte süüvida positiivsesse psühholoogiasse. Miks mitte õppida elama.. ja olema.

Ning kõik saab olema zen.