Juba nädal aega olen lubanud endale ning vähesel määral ka oma blogile ja sellest huvitujatele kirjutada 11.oktoobrist. Nädal, mis sellele päevale eelnes, oli kiire, kuid mitte pooltki taoline kui järgnev nädal, mis lubab õigustatult mul teda viimase 3 aasta üheks hullemaks pidada. Aga sellest olen juba rääkinud.
Meie kool sai 180- aastaseks. Usun, et kõik, kes juba varakult pealelõunal proovis olid, või need, kes koolis raamatu presentatsiooni ette valmistasid, või need, kes kirikus lipu õnnistamist ootasid, sellele tegelikult ei mõelnudki. Kõigil oli nii kiire ja miski sisemuses andis tunda, et peatselt algab kõik see, mille nimel juba aasta vaeva on nähtud.
Olid ootused. Ja olid lootused. Olid pisikesed hirmud. Ja oli kusagilt minevikust tuntud lapselik ärevus. Ent ühel hetkel laval, kui meie suur üritus juba peal oli ning saal rahvast ääreni täis, pidime nördimuse ja ehmatusega tunnistama, et kohe-kohe saab kõik läbi. Ja saigi. Aeg laval möödus otsekui sekundi murdosana võrreldes nende kestvate proovide ja ettevalmistustega. Ent see oli suurepärane sekundi murdosa. Üks suuremaid ja läbimõeldumaid üritusi oli läbi, kuid ümbritses meid veel edasi positiivse ning vaimustunud tunnustusena. Lavaline pool olevat olnud viiamase 10 aasta parim, mida Mustvee kool korraldanud. Põhjusega võisime end kergendatult tunda, isegi kui arvestada, et tuleval nädalal tuleb taas koolitööle pühenduda, ja et õhtu polnud pooltki veel läbi.
Tehes lühidalt, võin jutustada, et koolimajas jätkuv suurüritus oli päris tore. Mitmel tasandil. Nii uuedvanad tuttavad, rohke rahvas ( üle 600 inimese vist? ), kuidagi nostalgiline meeleolu, Noorkuu, ühine koosolemine kui ka Vana Kallim. Viimase all ma küll mõtlen tantsuks mänginud ansamblit. Aga noh. Kuidas keegi võtab. Tagasi ajama ma ka midagi ei hakka.
Pidu venis öötundidesse. Tantsides, juttu rääkides, kohtudes uute ja huvitavate või vanade, aga seni lähemalt tundmatute inimestega, jällegi tantsides, peomeeleolus olles ning nostalgitsedes. Ja kõige lõpuks külaskäik isa töö juurde, eesmärgiga nn unelaulu laulda. Hah. Tegelikult ajasime niisama kolmekesi ema-isaga juttu.
Kell 6.00 sai Unemaale mindud. The end selleks korraks.
Eilne tõestas, et tavarutiinist erinevad laupäevad kipuvad korduma( nagu ka pühapäevad, kui hästi järele mõelda..). Ometigi, ma arvan, mitte nii palju, et nad omakorda uueks rutiiniks muutuksid.
Igatahes, reedel tuli õeke-kallike pealinnast meie juurde. Sõssul oli juubel. Ja reede õhtu oli kergeks perekondlikuks sissejuhatuseks laupäevasele peole väljaspool pere- ja kodukeskkonda. Oli tore jälle üle pika aja terve perega ( pluss Risto) koos olla.
Laupäevaseks plaaniks sai otsustatud, et sõpradega sünnipäevapidu tuleb Tartus. Püssirohukeldris. Ja lõpeb Altantises. Esimene pool sellest sai kenasti täidetud. Sellele eelnes põnev ringisõit Risto, Karini ja GPS-iga mööda Tartu tänavaid, otsides õiget kohta. ( Jah, siinkohal mu mälu vedas alt, kuidas autoga 'püssika' juurde saada. .. It's been a year, you know..) Sõitsime mööda Toomemäe parki ( autoga! ) läbi lehehunnikute ja imestasime, et meie sihtkoht peaks GPS-i järgi õige olema. Lõpuks saime ikka kohale, kuna mu mälu otsustas ärgata. Ja siis tutvusime Karini põnevate sõpradega. Ja nendega sai ka veidi jalga keerutatud ja neid tõrjutud, sest mõni muutus Capten Morgani mõju all veidi ülemeelikuks.
Igatahes, peale keskööd leiti, et Atlantisesse minejaid ei olnud. Kes ei tahtnud, kes ei olnud väga suuteline. Mul oli küll pisike pettumus, ent ma leppisin teiste võimalike valikutega. Üks neiu arvas, et me võiksime hoopis Zavoodi minna. Nojah, ma küll mainisin, et selle koha suhtes on mul teatav arvamus ( mis ei välistanud üldsegi sinna minekut..) ja see ei pruugi sobida sünnipäevalapse eelistustega. Aga minek oli. Ja nagu ma olin arvanud ( teglikult oli seal palju kirjum ja rohkearvulisem seltskond), osutusid mu aimdused tõeks. Klubitamisest oli asi kaugel, ent kõiksugu rahvas oli ka väga entertaining. Tipphetkeks osutus tuttav nägu keset boheemlasseltskonda.Vaatasin mitu korda, uskumata nähtut. SIIM! Jah, paari aasta tagune tuttav meedialaagrist, kelle taasnägemist ma enam ammu ei osanud loota. Ent näe, püha Juhus viis meid täiesti ootamatult ning plaaniväliselt taas kokku. Sai pikalt juttu puhutud ning üksteise elukäigu ja Saatuse üle juureldud. Ja Zavoodi tulek ei olnudki enam nii tühi käik. Kuigi, Karinile see siiski ei istunud. Ega ka Ristole. Ja nõnda otsustati, et võiks tagasi koju sõita. Enne kui mõni pika salli või viltuse kootud mütsiga nooruk taas oma osa meie speed'ist(mida meil loomulikult ei olnud) nõuab. Kella 4ks sain õnsalt magama.
Järjekordne laupäev oli hommikusse vajunud oma ootuste, lootuste, pisikeste pettumuste ning rõõmsate üllatustega. Nagu alati. Juhus teab. Saatus määrab.
[13].jpg)