Mul on vaba tund ( kehaline; ja mina nohu tõttu uisutama ei läinud), Mõtlesin, et kirjutan Sulle. Imelik, ma ei taha just tihti kellelegi kirju kirjutada. Vähemalt siiani. Kuid mulle tundub, et hakkan kirjakirjutamise võlu alles enda jaoks avastama. Seega, anna mulle andeks, kui liiga hüplev või rutakas olen vms.
Tahtsin just hakata midagi ilmamuutuste kohta rääkima - seda, kui ootamatult ikkagi külmaks läks ja sula ära kadus ning seda, kui muutlikud on ilmad. Hirmus muutlikud... Aga see ei sobiks. See oleks justkui ilmast rääkimine. Las see talv olla. Kauaks tedagi enam..
Ahh, kuidas mulle ei meeldi haige olla - nohu ei lase mõelda. Nagu öeldud: et ühe pea sees on teine pea, esimesest palju suurem. Kuid liigne mõtlemine on ju kurjast. Võib-olla olen siis süüdi... Aga raske on mõtteid kinni ka keerata. Hetkel on mul kahju sellest, et mul telefonis seda laulu ei ole, millest Sulle rääkisin - ''Ütle''. Tead küll.. ''Ütle et elu ei ole siis meri., täis tunnete uppuvaid laevu..''jne. Ilus laul. Jah, ma tean - see on hetkel täiesti tühi jutt. Kiire pilk viivuks lumisesse kaugusesse ja siis jätkan..
Niisiis. Sa oled alati rääkinud, et tahad selgust ja lihtsust. Sõnades, tegudes, mõtetes. Omalt poolt tahaksin veidi head teha ja Sind sealjuures aidata. Ma arvan, ehk kuidagi aitan ennastki. Ma küll ei tea, mis aitaja mina nüüd olen - ma ei suuda teha lõppu majanduskriisile, ei suuda tuua tagasi kunagi lapsepõlves kaduma läinud kasse ega suuda päästa maailma. Siiski, loodan, et ka need puudused on andestatavad.
Ma arvan, et ma .. ma ei oskagi midagi tarka enam öelda. Just, ma ei targuta. Leian vaid, et ma ei peaks Su vabadust piirama. Ma siiralt hindan Su printsiipe ja vaateid, sh seda vabadusetaotlust. Ja seetõttu sellise avaldusega välja tulengi. Ei, viimane asi, mida Sa tundma peaksid, on süü. Süüd pole seal, kus pole toime pandud kuritegu. Aga ma tahtsin vaid panna Sulle käe õlale ja ütleda, kui hea meel on mul selle üle, et mul on Sinusugune sõber. Sellest lähtuvalt arvan, et sõprusetasandile kõik ka jääb. Näib, et nii on parem. Sõprus on igal juhul ausam kui piirangud ja pidev asjade klaarimine. Vaid sel juhul oleks asi tõesti lihtne ja selge. Jah, ma tunnen nii. Mõistke hukka või kehitage õlgu.
Teised tulevad varsti uisutamast tagasi. Seega, ka minu kirjakirjutamise aeg hakkab läbi saama. Sa küsid miks? (Ja mitte selle kohta, miks aeg otsa lõppeb, tean.) Tõesti, kui elu oleks must-valge, saaksin Sulle otse öelda. Aga kuna ta seda ei ole, pean ütlema sõnad, mida Sina oled öelnud .. . Olen lihtsalt mõnede asjade üle järele mõelnud. On asju, mis on meeldivamad mõnes teises vormis. Aeg maha? Kas need on õiged sõnad? Ei tea.. Hm. See, muide, ei tähenda nüüd, et Sa ennast kuhugi ära eksitad ja vaid harvad korrad endast lühilausetega märku annad. Nagu ma ütlesin, ma siiski tahan, et Sa olemas oleksid.
Ja mu aeg hakkabki otsa saama.
Ole siis tubli.
Kirjadeni!
X.
Sõbrapäevajärgselt sai kirja pandud üks kiri. Ometigi jäi ta saatmata. Mõtte tõttu, kas taotletud eesmärk on ikka see, mida tahaksin. Need kahtlused ..Ühtegi suppi ei sööda ju nii kuumalt, kui keedetakse.
