Kui suvi sai päriselt läbi..

Just silmapilk enne seda, kui karjatasin, oli see kukkunud põrandale kildudeks. Nii ootamatult, et keegi ruumis olijatest midagi teha ei jõudnud, ning nõnda sundimatult, nagu olekski purukskukkumine tema eesmärk. Pühkisin killud maast kokku ja lootsin, et vähemalt seekord võiks ebausk toimida. “Õnn – see on õige sõna”.

Kümme tundi varem algas sügis. Ja mina olin magamas teist magusat unetundi oma nelja ja poole tunnisest ööajast. Öö oli kulunud rebastepeole Genklubis ja õhtupoolik enne seda proovile Kirjandusmuuseumis. Üle hulga aja nägin nii palju inimesi nii väikeses ruumis. Ei, mitte proovis, vaid peol. Olud on viinud mind eemale loengutest, kus kohtaksin oma kursusekaaslasi, mistõttu nendega Genis trehvata oli tore, kui mitte öelda omamoodi liigutav. Kuid ometi tundsin sees pisikest rõõmukihvatust hoopiski siis, kui nägin teatrikaaslasi. Nagu oleksin emigrant, kes kuuleb võõras linnas emakeelt. Mis sest, et olime vaid mõni tund tagasi koos olnud, seevastu kui esimestega pole näinud ega isegi rääkinud nädalaid. Jäin mõtlema, miks küll nii on. Julgustav käsi mu peos kinnitas, et see tunne on siiski õige. Vale ta ju olla ei saa. ..Teater on veres. Ja sellega koos ka inimesed; nemad, kellega koos me juba aasta pealisülesandeid lahkame. Aga kirjandus-ja kultuuriteadlased on samuti olemas. Kusagil seal minu sees, kust immitseb kirjandusõhtute, esimese semestri loengute ja Pirogovi muru lõhna.

Kümme tundi pärast sügise algust seisin bussis ja mõtlesin, kelle jaoks ma elan. Millegipärast painas mind mõte, nagu elaksin kuidagi ekspositsioonilist elu. Justkui ma teeksin mingeid asju näitamiseks. Siiski mitte tahte- või loomuvastaseid asju, ei, seda mitte. Aga ma otsekui lisaksin oma igapäevasele olemisele ja tegemistele teatud nüansi. Poosi. Ja kuidas seda siis nüüd nimetada? Edevus? Eksotsentrilisus? Kas eksisteerib üldse mind või olen ma kultuuriliste-sotsiaalsete olude konstrukt? Hoopis lihtsam ja loomuomasem oleks olla ju Ise ja jätta demonstratiivsus kus seda ja teist. Kui vaid oskaks..Ja kas peaks?

Ilmselt polnud ma neist uitmõtetest veel täielikult lahti saanud või mõtlesin sellele, milline saab olema meie viimane kyogen’i-lavastus Tampere majas, et rekvisiidiriiulist isanda keepi võttes silmakirjatsejast naise pisaratops üle serva põrandale kukkus. Alles siis sai Siin-ja-Praegu klaasselgeks. Ei olnud see esimene ega viimane rekvisiit, mis sümboolsel teatrialtaril puruneb.
Etendus oli kena, nagu ütleksid saarlased. Vaatajaid jagus nii lava ette kui kõrvalegi ja viimane kummardus sai auga publikule heidetud.

24 h hiljem karjatasin ma jälle. Niisamuti KJ. Ainult Christopher naeris oma jalgrattal, sest ta ei osanud arvata, et tema ootamatu vemp meid nõnda rivist välja lööb. Kuid et me tulime just proovist, kus temaatika vägagi morbiidne oli, kus meile hingede rändamisest ja rahvausundist surnute vallas räägiti; et oli hämar ja vaikne tänav; ja et tema ootamatult meie selja taha sõitis ning röögatas, siis olid need kolm lööki, mille süda vahele jättis, vägagi põhjendatud. No hard feelings, kallis kaaskannataja. Peale seda lavastust pole meist nii või naa keegi enam endine (sest öelda “normaalne” võib tähendada spekulatsioone selle termini subjektiivsuses).
Pühapäeval aga sõidame üle piiri. Mitte siiski veel teispoolsusesse, vaid Valgevenesse. Viima kultuuri ja ammutama teatrit. Nagu heroiinisüst otse veeni.. Can you feel the love?