Täiesti ausalt öeldes olen ma pettunud. Nördinud. Misiganes. Ilmselt jõudis minu 13 reede kohale alles nüüd. Erinevalt mõnest jubinast, mis oleks pidanud juba ammu mu laual olema. Shoot!
Ning nüüd ma siis lõpuks julgesin täie tõsidusega tulevikku planeerima hakata ja avastasin, et see polegi nii roosiline. Lähitulevik (mille all ma pean silmas vähemalt sügist ning kõige enam kaht järgnevat aastat) ähvardab tulla mittemusikaalne, mittekunst ja mittefilm. Vastasel juhul ei saa minust ettenähtud kolmanda aasta lõpuks "poole kohaga psühholoogi". Üsna andetut, seetõttu küll, aga ikkagi psühholoogi. Rääkimata siis teatriteadlasest. Ja olgu - kui kohustuslikud ained üle pea kasvavad, võin ju alati lisa-aasta võtta.. Aga Murphy ei lase ajaga laiutada ja tuletab meelde, et kahe aasta pärast ootab taas Toom-Kooli 4. Sellisel juhul ei saaks ma ju.. midagi. Oleksin andetu, kraaditu ja nõutu. Shoot!
Ei raatsi. Kohe kuidagi ei raatsi end maha registreerida nii kauaoodatud ainetelt. Lihtsalt selleks, et inimhinge süvauuringutele veidikenegi ruumi teha. Ja jätta anded ja kultuur unarusse.. Ent tundub, et pean enesearendamise, -täiendamise ja kunsti teadmata tulevikku edasi lükkama. Ei pea ju andekamaks ja targemaks tingimata sel sügisel saama. Eks? Või sellel aastal. Või selles elus..
Oeh. Kurb. Ja mis kõige nõmedam: maalisin juba uhkelt need ained päevikusse tunniplaani kirja. Valgendaja on Tartus.. Shoot!
Ja kindlasti lähevad mõned asjad veel pekki. Või vähemasti plaaniväliselt. Seepärast ma plaane vihkangi.. Elu enamasti kõnnib neist sujuvalt mööda ja lehvitab sulle, kui sa parajasti suu ammuli seisad ja teda vaatad.
Jääb vaid üks küsimus. See sõltub juba täiesti julgusest (või hoolimatusest, võtke kuidas tahate): Delete or not to delete?
(nagu me kõik varjatult teame, on vastus juba ammu välja öeldud. Ohjah.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar