Vihkajad vanaeided for the victory!

Islami religioonis usutakse, et 180 päeva pärast eostamist kirjutatakse inimlapsele ta saatus.
Meie seda muidugi teada ei saa. See jääb samasuguseks müsteeriumiks kui vastus küsimusele ''Kui detailselt see määratud on?''

Elu veeretas paari viimase nädala päevadesse nii mõndagi huvitavat. Ühtlasi ka sellega kaasneva ajapuuduse, mistõttu olin sunnitud kõige selle ülestähendamise pidevalt edasi lükkama . Ent nüüd, kui tormised ajad on möödas - ja arvatavasti tormisemad tulemas-tõmban hetkeks hinge. Ja ühe hingetõmbega räägin, kuidas ma lasin end eesti filmikunstil kummastada, vaatasin vene filmikunsti, pugesin läbi Kristjan Jaak Petersoni jalgevahe, loetlesin taskulambivalgel üles teoseid, mida kunagi lugenud ei ole ja elasin topelt läbi emotsionaalse šoki teemal ''teater''. Ning reede hommikust, mil üle pika aja äratas mind päikesepaiste.

Kolmapäev, 21.oktoober.
Lahkusin usundiloost joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Elo soovil jagada temaga filmielamust, ja et uudishimu puudumine tähendaks tühisurma, olin nõus ning üksiti lootsin end harida. Loomulikult hoiatasin E.-d, et tegu on ''Püha Tõnu kiusamisega''- ''Sügisballi'' tegijatelt. Aga et ta viimast näinud ei olnud, oli targem lasta tal lihtsalt vaadata. Ja teha seda isegi.
'Veider' ei oleks vist õige sõna. Sürrealismi kalduv sümbolistlik psühhootiline maailm ei ole väga eestlaslik. Film seega oli üllatav. Kohati süžee kontseptuaalsuse, ebaloomulikkuse ning painajalikkuse tõttu kõhedust tundes mõtlesin endamisi, kas see on tõsi? Ei, ma ei kahelnud sisu kui sellise ebareaalsuses, vaid pigem selle ideetasandis - kas tõesti heategude eest nõutakse tasu? Kas siirast headust pole olemas? Ja kui ongi, ..kas head inimesed sunnitakse end selles sünges ja must-valges maailmas ketseriteks tunnistama?
Ning siiani ei oska seda filmi kommenteerida. Nii mina kui E. lahkusime kinost suu ammuli ja ei osanud öelda ei A-d ega O-d. Ä.st rääkimata. Sügavalt keerukas kummastus. Aga aitäh selle eest.


Neljapäev, 22. oktoober.
Lahkusin semiootika loengust joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Ja minna Zavoodi.
Kokku lepitud ajast pool tundi hiljem istusime tühjas Zavvis kolmekesi ümber laua ja arutasime (teisipäevase kogunemise-arutamise jätkuks), kas kasutada head tugevat köit või bensiini? Viimase võimalusena pakkusime, et rebaste ristimise õhtuks ettenähtud performance võiks ikkagi näidendi vormis olla. Kolmveerand tunni pärast oli meid 8 ja enamus otsustas ikkagi modernistliku etteaste kasuks.


Reede, 23. oktoober.
Vaatasin ära viimased osad filmist ''Meister ja Margarita'' ning veendusin, et idee oli hea, aga Bulgakov viskas siiski vahepeal villast ning pakkus asjaga üle. Ei maksa läheneda autorikeskselt ja otsida sümbolismi sealt, kus seda tõesti ei ole mõeldud olema. Aga visulaalselt oli hea elamus.

Nädalavahetust ei mäleta. Arvatavasti ma lihtsalt õppisin ta ära. Et teha järgmisel nädalal kontrolltöid.

Teisipäev, 27.oktoober.
Wilde lokaalis polnud kedagi, kes seal olema oleks pidanud. Kuigi ma olin jälle loengust tulnud jooksuga, et jõuda poole tunniga koju, sööma, tagasi. Viimaks oli meid viis ning plaan sai veidi uut lihvi. Neljapäev oli kahe päeva kaugusel ja ma ei kujutanud endiselt ette, kuidas me oma etteastet mõjuvalt esitada saaksime.. (kas ma tõesti olen alati nii alahindav?)
Jõudsin koju ja hakkasin taas õppima: vähe sellest, et neljapäev pidi tooma rebaste ristimispäeva ja õhtused etteasted, tõi ta ka eesti keele viimase kontrolltöö. Ning just siis, kui olin oma sügavas kapsa-staadiumis vaatamas enne pealelaskuvat und kirjakasti, sain šoki. Meili kujul. See teatas, et Tartu Üliõpilasteater võtab vastu uusi liikmeid. Neljapäeval. Kell 20.00.
FUN!
See tähendas kahte päeva proosa, luule ja laulu (meelde)tuletamise, selgeks lihvimise ning vaimse valmisoleku saavutamiseks. Peale kõige muu. See oli viimane koht, kuhu lööki ootasin.

Kolmapäev, 28. oktoober.
Peale esimest loengut karjusin appi. Kõige eelnevalt loetletu jaoks. See saabus. Koos praemunasaia, kahvli ning pisikese kitarrikontserdiga. Et ma omadega endiselt kapsas olin olnud, kulusid kõik need asjad mulle kuhjaga ära. Lisaks konstruktiivsele kriitikale ja julgustusele. Ma tänan.
Õhtul tuldi mulle pealinnast külla, filmidele järele. Puuviljatee, küpsised ja minu Tartu-elu lühikirjeldus. Tänan taas.

Neljapäev, 29. oktoober.
Ma ei läinud hommikul kell 06.00 õppejõudude akna alla laulma, vaid magasin, et viimase eesti keele kontrolltöö tegemine ülemõistusekäivaks jõukatsumuseks ei osutuks. Siiani pole kindel, et ta seda ei olnud, ent palju parem tunne oli küll, kui teadsin, et olen maganud rohkem kui.. 2, 75 h näiteks. Kuigi Edgar Allan Poe, Kareva ja mingi mixed soundtrack kummitasid mu peas ning ma hakkasingi end vaikselt hulluna tundma.
See tunne jõudis haripunkti pärast akadeemilist kogunemist K. J. Petersoni kuju juures, kus meile pisike õpetlik kõne peeti, väidetava esimese eesti luuletaja jalgu šampusega pesta kästi, nende vahelt läbi pugeda paluti ning sõõm kihisevat meilegi anti. Leidsin end tänaval Lee kõrval pisarais naermas, ning peagi semiootika loengut oodates vaheldumisi ''Mikumärdit'' deklameerimas. Ilmekalt, loomulikult. Enne seda sai Cher'i lauldud. Kõvasti, loomulikult.
Siis järgnes peaproov neiu Riina juures. Et Jaril oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis teda näha loota oleks palju olnud.. Viimaks ta siiski jõudis - poole maa peale - , ent me olime oma taskulambi patareisid juba piisavalt kulutanud, et proov lõpetatuks lugeda.
Lahkusin sealt joostes, et jõuda . . edasi teate isegi.

Õhtu. Rokiklubi.
Seisime ühel hetkel (peale pikka õppejõudude ootamist) laval ja valgustasime taskulampidega pilkases pimeduses oma nägu. Kordamööda, lausudes, mida me iialgi lugenud ei ole. Ei, ma ei ole kunagi Maajat lugenud. Ausalt.
Järgnes hämmastav reaktsioon: publik võttis meie esituse väga elavalt vastu; ja nööri järele polnudki tarvidust. Hurraa.
Kuid siis saabus aeg kitarr selga visata ja tipa-tapa saatusele vastu astuda. Õnneks polnud ma üksi ning eelmise õhtu sünipäevalaps ja paar kursusekaaslast takkaotsa tulid samale teekonnale.
Kas kõik. Või eimidagi.

Dejavu'likud poolteist tundi tõid kaasa pigetõusu ja -languse nagu Ameerika mägedes ning teate, et tulemused saabuvad järgmisel päeval. Mis siis ikka. Andsime endast parima. Mängisin oma parimat hullu-rolli ja laulsin oma laulu parimat esitust. Siiani.
Vantsisime tagasi peoõhtule Rock & Roll Heaven'isse, vaidlesime õppejõududega, demonstreerisime koos teiste rebastega neile oma rumalust ning viimaks lõid nad meile raamatuga pähe. Peale selle anti head sõnad teele kaasa ja sõõm šampustki. Plasttopsist. Tudengistiil.
Ja siis sain ma jalgsi koju minna. Kõrgetel kontsadel. Nagu eelmisest korrast veel õppinud ei oleks. Hetkeks kaalusin tollast lahendust. Kuid, ohjah, miinus kolm kraadi osutus mõjuvaks põhjuseks loobuda. Valetaksin, kui ütleksin, et jalad põrgutuld ei löönud. Ai.

Reede, 30. oktoober.
Esimest korda paari nädala jooksul paistis väljas särav päike ja maailm tundus olevat rahulikum. Kojukoju jõudnud, tuli kõne, kus Jari hääl teatas, et ma kontrolliksin oma postkasti. Tal olevat aimdus .. See ei petnud teda. Jah, ma ei tea, mis mind, Jarit ja mõnda kaasvõitlejat veel ees ootab. Ehk midagi hirmsat. Aga ainuüksi selle pärast, et mu lavaline hullumeelsus Tartu teatritegijaid(peale mu enda sel õhtul)ehmatas ja neile muljet avaldas, tahtsin ''Yeah!'' karjuda.

Jah, moslemid usuvad, et 180. (absoluutne elu-)päev on määrava tähtsusega.
Huvitav, kas minu saatuse kirja pannud ingel tahtis lihtsalt näha, kuidas ma küünilise pioneere vihkava vanaeide etüüdi teen?
Well, there you go!

Mida Freud nüüd ütleks?

Leidsin ennist midagi.

Ma olin lõiganud leiva umbes 3x2 cm suuruseks tükiks ja asetanud selle alla köögikappi söögiriistade alusele. Ilusasti vasakusse tühja nurka.( ?! ) Selle asemel, et see leivakotti panna.


See on täiesti normaalne, eks?


Nagu loengust teada saime: Mida suurem usk, seda suuremad teod.

'Te peate mind hulluks? Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite pidanud nägema, kui targalt ma toimisin...'

Tänavalatern

Ma olin sel õhtul maailma peale vihane. Sest kõik oli vaid pinnavirvendus ning ainus jumal, keda kummardati, oli pealiskaudsus. Kellelegi ei näinud korda minevat tõsiasi, et alati midagi oodatakse; et on olemas sõnatud kohustused. Ka neilt oodati mingit käitumist. Midagi, mis peideti aga lihtsameelsuse ja sinisilmsuse turvisesse.
Ja ma vihkasin Holden Caulfieldi. Et ta seisis oma mõtetes seal olematu kuristiku serval ja püüdis neid lapsi. Et tema nonkonformistlik mässumeelsus nii ületähtsustatud on ja et siiani ülistatakse seitsmekümnendate kontrakultuuri.
Kuid mida oleksidki nad pidanud tegema? Mida oleksidki nad saanud teha? Ka nende elu on vaid üks juhuse peale elamine.
See maailm seal kuulub neile just nii sama palju kui mulle siin. Just nagu Holdenile tema rukkipõllu-unelm. Ta oleks, tõesti, võinud ju lasta neil kukkuda, et iialgi ei jääks meie õlule küsimusi: miks oli kord selline poiss oma veidrate mõtetega ning mis oleks juhtunud siis, kui ta ühel hetkel enam käsi ette poleks sirutanud. Ent see oleks kohatult julm. Küll mitte tuleviku, vaid mineviku suhtes.

Niisiis olin ma maailma peale vihane, mõistmata, et salvan iseend. Kes üldse on andnud mulle õiguse otsustada korrapära, õige-vale ning kirjanduse üle? Oma lossis võin ju peekreid tõsta, kuid ''Proosit!'' hõikan ikkagi ise. Kuu paistab ikka pilvitul ööl ühtemoodi kõigi peale, koerad hauguvad samuti. Ja mis tähtsust sel ongi, et kusagil üks tänavalatern kahe teise vahel ei põle ning just selle all asuvasse lompi astutakse? Maailm pole süüdi. Tänavalatern on. Aga seda ei tule keegi pärima. Vahest kujutatakse teda lihtsalt ette, et kedagi pimeduses süüdistada.

Jääb üle vaid üks küsimus: kas ebaõnn kannab keeleteaduse nime?

Esmaspäevased arbuusid on punased.

Neljal päeval nädalas ärkan ja näen akna all asfaldil kirja “с добрым утром, солнышко”. Ja vahel tunduvad päevad sama eriskummalised nagu see tervitus. (Kuigi tegelikult oleneb kummalisus vaatajast.) Ning kui ka mitte sellised, siis mingil moel teisetasandilised. Kusagil teises reaalsuses. Siis taas mõistan, et elan oma alternatiivmullis, mis paikneb tavalise ja keskpärase kohal.
Aeg jookseb. Ja mina olen kaotamas oma mälu. Eredad ja värsked elamused vahelduvad, moonduvad ja segunevad. Kas ma peaksin sellisest mälestuste kadumisest kohkunud olema? Aga mu mälestused uppusid. Uppumine pidavat teatavasti midagi meeldivat olema. Ent kuhu küll.. Millesse? Jah, tõesti. Kui ma vaid teaks.. Jäid nad Kirjanduse Maja raskepärastesse ruumidesse, kadusid Toomkiriku võlvide vahele, hajusid pitsabaari ahjusoojuses või uppusid hoopis mujale, kuhugi rohelisse ja sügavasse …
Eelmine nädal tekitas minus aga deja vu’ sid ja vastakaid tundeid tõeliste kirjandusgeeniuste suhtes. Seda filmi põhjal, mida teiste hulgas raamatukogus vaatamas sai käidud (“Erakpoeet Marko Kompus’’). Kas tõesti geniaalsus on äravahetamiseni sarnane hullumeelsusega. Kas või mingi vormiga sellest. Halekoomiline. See ongi elu.
Tudengipäevade kavas olevatest üritustest sain aja puudusel osa võtta veel vaid kahest. Mõlemal korral Püssirohukeldris. Just nagu aasta tagasi. (Kas tõesti on sellest aasta? Njah.) Siis tundus sinnasattumine ja K. sünnipäevapidamine (palju õnne, sõssu!) mingi tõelise privileegina. Seekordsed tantsuõhtud olid pigem toredaks vaheelamuseks. Üsna hirmutav – inimene harjub kõigega ja võtab asju liialt ruttu iseenesestmõistetavana. Täitmatu hing, vajamas alati midagi uut ja põnevat. Ka see on elu.
Ometigi ei tähenda nüüd, et ma ei oskaks inimestest ja olukordadest rõõmu tunda; vastupidi, ma olen nende üle instinktiivselt õnnelik. Lihtsalt, ma ei pruugi seda õnne niivõrd tähele panna.
Mustkunstnik oli vahva. Mitmeid kordi on saanud rääkida, et oma silm on ikka kuningas, mis sellised silmamoondamised live’s ära märkab, aga tühjagi.. Mõni asi ikka suudab üllatada. Aga mida ma ütlen – rodeo ei ole kaugeltki nii kerge, kui pull esialgu lubab. Voh. (Ei, ma ise selle julgustükiga hakkama ei saanud.)

Mis aga puutub kummastavasse ellu, siis need, keda igapäevasus ja etteaimatavus ära on tüüdanud, võivad lugeda Richard Brautigani “Arbuusisuhkrus” (kes veel, nagu mina, seda lugenud ei olnud..) Tänud soovitamast.

Muide, neljapäevased arbuusid on mustad ja tummad. Nad sobivad ideaalselt nende asjade tegemiseks, millel häält ei ole. Üks mees tegi mustadest tummadest arbuusidest kellasid. Need käisid tiksumata.

Magusat unumist.

(random track: Editors – The Racing Rats)

Eks see esimene ole ikka..

.. kõige kummastavam.
Lumi tuiskas oma ebalevas vormis täna maha. Küsimata, kas ta võib langeda nendele sügislilledele, mis veel õitsesid. Küsimata, kas ta võib katta kuldsed rajad parkides. Teadmata, et inimeste jalad saavad märjaks, et teed muutuvad poriseks, et libastutakse, kukutakse, külmetutakse.
Aga kui miski tuleb küsimata, ette hoiatamata, on see tema. Tuleb ikkagi, hoolimata millestki.
Kas kuldne sügis sai juba läbi? Ma keeldun seda tunnistamast. Uskuge või ei, aga esimene lumi sulab alati. Ja kuldsed rajad ilmuvad taas nähtavale.

Vähemasti pole mingeid tüütuid putukaid piristamas. Ammu juba. Olgu, kui välja arvata kiviaja kuningannade moskiitod. Need pirisevad üsna võimsalt. Katsu nüüd aru saada, kas kõrva juures või lausa peas..

Silmalau pilgutus.

Kujutage ette maailma, milles ühel hommikul ärgates ei saa te enam aru, kus te olete, kes on need inimesed teie ümber ning kes olete teie ise. Kõik on justkui sama, mis eelmisel õhtul magama minnes: diivanilaud on endiselt kesk tuba, ajaleht sellel lahti kohast, kus pooleli jäi, kõnnitee lookleb akna alt mööda. Seesama kõnnitee, mida mööda olete kõndinud kümneid kordi. Ent kõik on muutunud. Midagi on teisiti ning erinev. Eemalehoidev. Võõras. Kes on see inimene seal peeglis? Miks on ta nii teisenäoline, ebatäiuslik? Ja ühel hetkel näete tuttavat inimest, seismas keset randa, pilk suunatud merele. Te tunnete seda figuuri, seda hoiakut, iga viimset kui detaili ta juures. Pole kahtlustki, et te tunneksite ta ära kas või pimedas, juhuslikus paigas, mõeldamatul ajal ning une pealt. Vaikselt poeb südamesse mingi soe ja kripeldav tunne – äratundmisrõõm. Varjatud kergendus, et on olemas üks inimene selles tundmatus ja distantseerunud maailmas, kes on kindel. Turvaline, sõltumatu ajast ja ruumist ning usaldusväärne. Te jooksete ta poole, hüüate ta nime tuulde. Jooksete ja värinaga hinges puudutate teda viimaks selja tagant. Tema on teie verstapost, koduvärav, orientiir sünges metsas. Teie mina-peegeldus, vastus piinavatele küsimustele. Ning ta pöördub. Ja ei tunne teid ära. Ta vaatab teile hämmelduses ning arusaamatult otsa ning te mõistate, et ajasite ta kellegagi segamini. See pole tema. Ometi oleksite võinud vanduda .. Kõik viimse pisiasjani oli sama: kehahoiak, tuules lehviv juuksesalk, ülestõstetud mantlikrae.. Näojooned, suu, hääl.. Kuid see pole tema. Maailm pudeneb jälle tükikesteks. Ja te ei tea taas, kes te olete. Ning kuhu kadus teie identiteet? Kuhu kadus selle inimese identiteet, keda arvasite rannas nägevat? Oli teda üldse olemas? Kõik on sama ebatäiuslik nagu silmalau pilgutus. See miski, mis katkestab hinge akna ideaalse vaate sekundiks – selle labase põhjuse pärast, et pesta sarvkesta nagu kojamees tuuleklaasi.

Ilmselgelt on käes oktoober: juba see, et ma Milan Kundera’ t loen, on märk sügisesest meeleolumuutusest. Täiesti põhjendamatu, irratsionaalne melanhoolia. Kas tõesti tuleb jälle see tunne igapäevasest elamisest kui nürist ja sihitust kulgemisest? Ma ei taha seda. Ei tule. Ei lase sel külje alla hiilida. Ei lase sel naha vahele pugeda.
Ma ajan kõik Kundera’ süüks. Sest tema “Identiteet” rääkis sellisest maailmast.

• Kuidas kurvastada kellegi äraoleku üle, kui see keegi on kohal?
• Milline tänamatu saatus asutada nii halvasti valmistatud keha, mille silm ei ole võimeline nägema, kui seda iga kümne-kahekümne sekundi tagant ei pesta! Miks peaksime siis uskuma, et inimene meie ees on vaba, sõltumatu olend, iseenda peremees?
• Millest kinni haarata, kui sisemus on sama tumm kui varem?
• Kas nad ei peaks mööda vaatama neist naeruväärsetest tühiasjadest, mida nad peidavad oma sahtlipõhja?
• Kas pole siis konformism see suur kohtumispaik, kuhu kõik kokku voolab, kus elu on tihedam, tulisem?
• Aga kuhu jääb siis elu ülevus? Kui meie osaks on ainult söömine, sigimine ja tualettpaber, kes me siis oleme?
• Kus on see täpne hetk, mil reaalsus muutus irreaalsuseks, tegelikkus kujutluseks? Kus oli piir? Kus on piir?

(Milan Kundera “Identiteet”)

Oktoober on käes.

Paolo laulab sellest ka.

Laurits on meiega.

..nagu räägib rahvasuu ehk teisisõnu: meelelahutustööstuses ja sõjas on kõik lubatud. (John Lyly mõtles omal ajal sedasama.)

Nädal sai üsna leegitseva lõpu. Nimelt: kursavend ja head rajad viisid mu kinno, näitama tõpraid. Väärituid tõpraid. Ja seda nad olid. Tarantino - mis teha... Omas žanris nagu ikka meisterlik ja veenev. Kinomajale pandi tuli otsa ning leeke oli peaaegu sama palju kui verd ja natse. Või siiski.. Ehk ka mitte. Filmis, loomulikult. Kõik see oli lausa nii veenev, et pidasin unerahu huvides paremaks mõnes kohas silmad kinni panna. Mõjus.
Elamuse eest muidugi - aitäh.
Hüppas just meelde, et lauanurgal seisab mõningane virnake filme (ei, mitte ''tapeedirullil'', vaid reaalselt plaatidel) mida ma olen lubanud juba sajandeid vaadata. Ent ometi pole jõudnud..

Selle-eest jõudsin reedel vanematega maale, vanaisa manu. Ta sai oma oodatud moodsa televiisormasina tuppa ja uue antenni katusele. Lisaks rohkesti lugemisrõõmu kõiksugu manuaalide ja juhendite näol. Loomulikult tuli vastuseks: ''Pange mulle ETV peale, muud ma ei taha. Ahjaa, kust hääl käib?'' Ohjah. Püüa siis selgeks teha, et ma printisin välja 30 lehekülge teksti , mis imevigureid selle pilliga kõik ära teha saab.

Hmm, just meenus, et võiksin ära märkida ühe huvitava uudse seiga. Vist. Jah, siiski - serenaadi läbi Skype'i pole siiani varem esitatud.

Sedasi. Siia lõppu nagu-rusikas-silmaauku-lugu. May flames be with you.
Arrivederci!