Elu pole end kulgemisega tagasi hoidnud. Küll aga olen seda teinud mina. Olen ahmanud suu õhku täis, et rääkida nii mõnestki seigast, mõtiskleda nii mõnegi olukorra üle, aga võta näpust. See õhk on kõik tühjalt alla neelatud. Ainsaks vabanduseks võin öelda, et võttiski näpust.. Külm siis. Talv tuli üleöö. Katused said valgeks. Teed said valgeks. Tänavad said valgeks. Tulesid on rohkem kui kevadel sääski. Vist. (Kinnitamata andmete kohaselt palun eelnevat väidet vägagi subjektiivse arvamusavalduse ja pigem illustreeriva metafoorina võtta.) Ühesõnaga – iluson. Külmaga pole koonerdatud – november jõuab vaevu lõpusirgele, aga –20 on ammu põski paitanud.
Eilse esimese advendi meeleolus ostsin poest piparkooke, keetsin ingverimaitselist rosinatega leivakreemi ja süütasin küünla. No, ja mandlid-pähklid on käe ulatuses. Sees on sume-hämar, lõhnav ja vaikne. Ja väljas on valge, valge, valge.. Pimedas küll ei paista nii hästi, et valge.. Hommikuses päikesevalguses on seda aga eredasti näha. Nii, et sundis bussiga sõites silmad suurest eredusest pilukile pigistama ja naeratama. Vot nii valge on. Põllud on üleni. Ja kuused on üleni. Ja puuvõradki on üleni. Emajõgi on ka. Esimest korda nägin, kuidas sääraste miinuskraadide juures jõgi aurab. Aga ta auras.
Mulle meeldib ilus karge Põhjamaa talv. Või ei ole külm mulle veel naha vahele pugenud. See oleks isegi ravitav, peaasi, et sügavamale ei poe.. Sügavamalt on külmust juba raskem kätte saada.
(Pildil siiski möödunud talv)
Noh, nõndaks. Olen heietanud maast ja ilmast. Ja ilmast (välted sättida vastavalt soovile). Viimaste nädalate jooksul (ja jooks see on olnud, tõsi) on ette tulnud nii draamat (ka seda igas mõttes) kui pidu ja pillerkaari. Mõtisklesin üks nädalavahetus selle üle, kuidas ja millal küll inimesi tähele pannakse. Ja miks pannakse. Kas siis, kui nad mingil põhjusel pälvivad laiema tähelepanu? Või siis kui nendega mingi õnnetus juhtub?
Ühel laupäeva hommikul klõpsasin juhuslikult teleri mängima. Nägin ennast. Ahah. Sa vaata, kui tore. Siis meenus: meie “Piirivööndi” etendusest tehti OP-i saatele epiloog. Naabritädi ütles mind tänaval nähes, et nägi mind telekast ja ei tundnud mind üldse kohe ära, igatahes väga tubli olen .. Koolikaaslased ka mainivad.
Kuidas seda nüüd nimetada? Kuulsus? Vaevalt, olen ju mina kogu aeg mina olnud. On seal siis vahet, kas telepurk või tavaelu.. Miks keegi ei ütle näiteks kiitvalt, et “nägin sind eile tänaval. Ei tundnud üldse kohe ära. Aga sa oled nii tubli.” Oehjah. Ja lähme siis edasi..
Peale üht etendust, kui ema-isa vaatamas käisid, polnud Tartust vaevalt jõudnud kojugi, kui autorehv katki läks. Õnnelik juhus, ütlete? Läksime emaga ees jalgsi kodu poole. Mõne aja pärast järgnesid uudised. Isa ka, seda küll, aga koos uudistega. Et talle sõideti kõnniteel otsa. Kolm meetrit õhulendu ja järgmiseks päevaks uudised raadios ja netis ja.. kõikvõimalikes meediumites, k.a sellisel sotsiaalsel infofenomenil nagu linnatänav. Naabritädi - jälle - küsis, kas kuuldu on tõsi ja kuidas tervis on ja kuidas nii küll läks ja kus isa küll käis ja oli.. Et olgu ta ikka tubli. Iga teine vastutulev tuttav oli agar küsima.
Jälle. Ka kuulsus? Miks keegi küll ometi niisama ei tule ja ei uuri, kuidas isal läheb, kuidas teie elu läheb? Olge ikka tublid!
Näete siis. Kui suhteline on kuulsus. Ja inimeste väärtus. Alati peab enne midagi juhtuma. Või peab selleks midagi tegema, et inimest märgataks. Jah, kandma helkurit, eks ole. Aga ma ei mõelnud seda plinkivat asjakest, vaid mingit sotsiaal-kultuurilist markerit. Veider, kas pole. Nagu enne seda inimest ei olekski olemas. Või on ta nii iseenesest mõistetav.
Ühesõnaga: ärge võtke elu iseenesest mõistetavana. Seda tahtsingi öelda. Tuleb osata näha ja tuleb osata hinnata.
Enne veel, kui asi pateetiliseks kätte läheb, ütlen ära, et magedaid nalju ei ole tarvis hinnata. Siiraid ja positiivseid püüdlusi – seda küll. Aga “keeran-sulle-ära-olen-kõva-mees-nalju” ma ei tolereeriks. Nõup. Ehk et: käisin nädalavahetusel vanaisa juubelil (Õnne, Paps!); terve küla oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… vms.. Pole ammu õekesega suguseltsi kokkutulekul viibinud, täitsa vahva oli. Selle hetkeni, kui õekese kullakene otsustas omamoodi defensiivse strateegia kasutusele võtta. Ahah, hästi. Jätan meelde, jätan meelde…
Lõpetuseks ikkagi rõõmsates nootides: kui külm võtab varbad ära, on sõrmed veel alles! (loodetavasti).
PS: juba ülehomme algab detsember. Ja sellega seoses saab alma mater aasta vanemaks. Ja seoses eelneva seosega: ball!
Lähen selle ootuses piparkooke sööma, küünlaleeki imetlema ja elu mitte iseenesest mõistetavana võtma.
Kaunist!
10 kommentaari:
Kurb oleks jätta sind küsimuste orgu hõikama. Panid mu mõtlema.
Küsimus sellest, mil ja miks inimest märgatakse. Ikka siis, kui tuttav muutub e r i l i s e m a k s. Nt satub lavalaudadele, telepurki v kas või politseiuudistesse. Siis muutub ta atraktiivseks, põnevaks. Ja põnevus on tänapäeval üle iga prahi ...
Jah, tõeline põnevus saavutataks küll teistmoodi, kui inimest märgataks, uuritaks ja temasse süübitaks juba enne, kui ta "põnevaks" muutub. Vot siis on alles põnev.
Pinnnnaaaaapeaaalsus, see on pinnnnnaaaaapeaaalsus.
Ah, tühja kah, ma auran ära.
(Jah, see oli vihje ...)
x.
Tänan, et võtsid vaevaks sõna sekka öelda. Tõsijutt. Inimene on veider loom, ta ei märka erilist enne, kui keegi teine seda mingi juhuse läbi märkab või kui on sellest ilma jäänud.
Süüvin, järelikult elan.
(Tänan vihje eest...kui seda nüüd adekvaatselt tõlgendasin)
D.
Mul on kahju su isast, kui ta asjad on nii kokku jooksnud, et see juba autosid ligi tõmbab...
Ahjaa, sa ju ei usu sellesse. Või meeldib sulle ikka müstifitseerida? Ma ei mäletagi enam... ma muidugi ei ole viimase 4 aasta jooksul eriti midagi mäletanud (näitab "pühendumust" elule)...
Oli see õnnelik õnnetus? Siis oli tegu vaid hoiatusega...
Üks infokild ja nii palju teksti: osavus, ja mitte positiivses mõttes.
Ometi kipub paljust positiivsest just see negatiivne piisake eristuma. Madalad tunded tahavad oma, kui neid ei suruta alla. Ei, mitte ei suruta. Loodust ei saa tammi taga hoida, muidu tuleb üleujutus...
Kui sa siit mingi sidususe leiad, oled osav või mõtled üle. Aitäh, et lasid mul end siia tühj(em)aks valada.
om
Kallis om, esiteks: kui keegi siin üldse müstifitseerib, siis oled see Sina oma Hiina filosoofiaga. Poleks arvanudki, et Sa seda nii kõnekalt ja tulihingelisekt pooldad ja siiralt usud. See on teooria. Mina siiski usun endiselt juhustesse, Saatusesse ja sellistesse asjadesse, mis üldjuhul ei lahterdu negatiivse determinismi alla, vaid pigem tõepoolest eeldavad positiivse ja vääramatu resultaadi olemasolu.
Teiseks, ühest infokillust on asi kaugel. Ehk on asi hoopis lugeja osavuses? Usu, üldjuhul on mu tekstikatked ohtrsalt allusiooone, vihjeid ja "kilde" täispikitud. Niisama mulli ma ei tavatse ajada. Ja kui, siis ka nii, et sellest saadakse aru kui mulliajamisest, mitte kui mõttelagedusest (või lobapidamatusest). Nõndaks. Ja see fakt, et Sa mind pessimistlikus kognitsioonis süüdistanud oled, ei ole uudis. Ma endiselt vaidlen vastu. Nüüd oleks vast aeg Sinul, armas om, asju binokli teisest otsast nägema hakata ; )
Sain, sain Su sidususele pihta.
Lubatud on diagnoosida minu ülemõtlemine või liigne ägedus.
Tänan tähelepanu eest
D.
Sa Juudas, küll perutavad!
C.
Jah, puhtalt minu viga: ei suuda sõnu õigesse järjekorda panna. Tõesti olen mina müstifitseerija, kuid see pole tähtis.
(järgmine lõik jäta nõmeda päeva puhul vahele: kipub propagandaks)
Meil on väga raske seda teemat arutada, kuna meie maailmavaated on niiiiiiii ("i"-d saavad otsa) erinevad. Kuigi tekib küsimus: kuidas saab korraga uskuda Saatusesse ja juhusesse? (Tegu pole irvitava küsimusega, ma hea meelega kuulaks seda teooriat).
Mis aga puutub "miinuseõpetusse", siis sellega panid sina puusse.
Hiina filosoofia (ükskõik milline kolmest suuremast ja ülejäänutest) ei ole negatiivne. See ainult seletab oma maailmanägemust teistmoodi. Ja halvale/kurjale/kurvale juhtumisele on tavaliselt sama tüüpi seletus.
Mis teise punkti puutub, siis siin tuleb välja kirja ja kõnekeele erinevus: inimene kõnest ja mõttest moodustab vaid 1/10 sõnad. Ülejäänud on intonatsioon ja kehakeel. Ma vabandan, et ma oma pealiskaudse lähenemisega tekitasin lause(id), mida saab kahtepidi tähendada. Ma ainult arendasin sinu postitusest omi mõtteid, kuid kahjuks tegin seda kõnekeeles ja -stiilis. Mul polnud plaaniski sinu kirjastiili kritiseerida. Ma ju lausa imetlen seda. See on täiesti vastupidine minu hüplikule, demagoogilisele ja ainult iseendale toetuvale mölale.
Siiski olen ma selle emotsioonaalse teksti üle tänulik. Mulle meeldib vaadata (ja loodetavasti õppida), kui ägedaid, kompleksseid ja terviklikke lauseid ja lõike ja terviktekste on võimalik kirjutada.
om
om,
maailmavaatelisuse suhtes pean Sinuga nõustuma. Mul on ilmselgelt asjadest teistsugune nägemus ja seetõttu on minu maailm ka teistsuguse kulgemisprintsiibiga. Ometigi ma arvasingi, et Sa selle Saatus-vs-Juhuse kohta küsid. Kõige kokkuvõtvam seletus küsimusele oleks, et nii totaalne fatalist ma veel ei ole, et igasuguse juhuse välistaksin. Jään mõõduka predestinatsiooni juurde (mis toimib teatud korrapära järgi). Ja seda siin lahkama hakata oleks ilmselt tulutu ja kontekstiväline.
Sa ei pea mu kirjutusstiili kuidagi nüüd üles kiitma (ega ka maha tegema), lihtsalt Su "oma mõtete" sõnastus lubas mul oluliselt enda stiili seletada ja teatud tähelepanu suunata. Aga aitäh.
Ma olen ka tänulik nende emotsionaalsete kommentaaride eest, mis põnevate tulemiteni viivad.
D.
Olen sinuga juhuse osas nõus:
Nt selle tõttu kukub kokku nn "kiilakate-väikeste-meeste-teooria" (mingi kamp juhib kõike, mis juhtub: masu, 9/11, Korea sõda, valimiste tulemused). Üksikindiviid suudab käituda täisesti ootamatult (juhuslikult) ning kogu plaani kihva keerata.
Puhas fatalism on ohtlik. See viib vastutustunde minema ja jätab oma tegude eest vastutama... mitte kellegi.
Samas igasugune liiga kindel maailmavaade kipub vastutust vähemaks võtma. Ja süüdi on alati teised.
om
Naksitrall!
Hästi, om, hästi. Teised..
Naksitrall, meeldiv tutvuda - Dee olen.
Postita kommentaar