Täna 100 aastat tagasi sündis mees, kelle jaoks Tartu oli maailmatunnetuse vorm. Mees, kes Teise maailmasõja vaimu-surma eest Rootsi oli sunnitud põgenema, kuid kirjutas ometi '62. aastal, et "inimene võib viibida kus tahes. Aga tõeline vangla on ikka temas eneses." Mees, kes sai üheks esimeseks Tartu Ülikooli audoktoriks. Mees, kes kirjutas Tartu-sarja.
Mees, kelle kirjandusprototüübid saavad meid saatma, kõndima varju ja paratamatu alter ego-na me selja taga, kõnelema oma igavikulisi sõnu meie peas ja kõnes.
Geniaalne mees oli. Tõepoolest oli.
"Kas surnud võivad ellu ärgata? Ei või. See on sümbol, müüt. Laatsarus - jaa! Aga me teame ju kõik, et see on mõistukõne. Ahasveerus - väga õige! Tuntud kuju. Aga kas keegi on teda kunagi näinud? Olete teda kohanud? See on teine asi - ise olla miski või keegi või kohata kedagi teist..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar