Ma vaatan maailma ja mõtlen. Vaatan külmalt ja mõtlen. Mõtlen sellest, mis kasu on mõtlemisest. Enamus siiski ei mõtle. Ajendatud pimedatest emotsioonidest. Arutult. Püüdes midagi muuta paremaks, teevad nad k õ i k ainult hullemaks. Kurb. Peatult. Tormates. Kuhu? Milleks? Ometi oleme kunagi kõik koos .. kusagil. Kuidas julgeme üksteisele siis silma vaadata? Siis, kui enam teisele maailmale loota ei saa? Me oleme kõik võrdsed. Meil kõigil on elu. Õigus sellele. Õigust seda võtta või rikkuda aga mitte. Kas peab alati keegi süüdi olema? Me elame enda emotsioonid välja. Kõige peal, mis ette jääb. Ja ajalugu on vaid ettekääne. Aga elusid see tagasi ei too. Ükskord me väsime. Tüdime. Mandume. Ja siis? Kahetsusest pole kasu. Oleme lõhkunud enda ümber kõik. K õ i k . Majad, ühiskonna, elud... Ja neid tagasi ei too. Ometi karjume, teadmata tagamaid, hoolimata, kes? Kust? Vahet ei ole, ega... Aga on. Kellegi jaoks on kallis inimene kadunud. Meie aga parastame ja kahetseme.... mitte seda, et üks on langenud, vaid seda, et teised on veel elus.
Ja mis kasu siis sellest kõigest? Kas meile on vähe antud? Kas sellest, et meile on elu antud, ei piisa? Läbi aja oleme kulgenud. Aga enam ei saa... MIKS? Ei oleks ju nii raske eemale astuda ja lihtsalt leppida. Ära leppida. Leppida olukorraga. Leppida oma kõrvalseisjaga. Leppida iseendaga. Ehk püüaksime olla veidi paremad inimesed. Mõistmine ja kaastunne ei ole materjaalsed väärtused. On seda siis nii palju nõutud? Ei..
Valus on.. Lugeda,kuidas inimesed räägivad. Teadmatuses. Aga ometi nii targad.
R.I.P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar