Adieu

Ma lahkun homme. Siiski, mitte igaveseks. Tulen ma ju millalgi tagasi. Ning ei, ma ei lenda Gröönimaale ega midagi. Saarele küll, ent isegi mitte välismaale. Kõigest Hiiumaale, ja sinnagi autoga. Ja seal olen ma hõivatud. Jooksen kui orav rattas. Aga töö tegi ahvist inimese. Hmm, mitte et ma end ahviga kõrvutaks, ja mitte, et ma seda ütlust nii surmtõsiselt tõe pähe võtaksin, aga vähemalt on mul mingigi vabandus sellele, miks ma nii hullult tööd pean rügama. Töö õilistab inimest, voh! Juba parem..
Tähelepanek: see aasta on eriline selle poolest, et jaanipäeval paistab päike. Aga kes seda homset ette teab, sõnun veel ära ja homme kallab kui oavarrest. Vähemalt sel aastal ei sadanud jaanipeol. Jess.
Aga ma luban teile, et kui aega saan, annan endast teada. Ja teiegi.. ärge laske mul endid ära unustada. Ciao*