pühapäev, 6. mai 2007

sügaval sisimas

..on igas asjas oma ilu ja võlu.
6. mai. Juba. Pean siinkohal taas möönma seda sama vana, koltunud ja kulunud kliśeed "küll aeg lendab kiiresti." Ent seda ta ju teeb. Ühel hetkel ei saa enam isegi aru, kui oled juba 5 aastat vanem, kui arvasid end olevat. Mitte, et ma seda praegu teeksin( tegelikult olen vahel küll nostalgiaga ajas tagasi vaadanud), aga kardan, kogu oma olemuse kiuste, et kunagi tunnen ka mina seda olukorda käes olevat. Aga kuniks leidub kedagi, kellega koos vananeda ja koos läbi aja kulgeda(ja olgu neid palju), siis pole ajalend kuigi oluline ega tähelepanuväärne. Sõbrad.. nad on ja jäävad su kõrvale. Kui on õiged sõbrad, siis nad tõesti teevad seda. Ka tahtmatult. Ka siis, kui nad sinuga samas linnas ei ela. Kui iga päev silmast silma ei näe,.. nad on seal. Alati. Yeah. Ja selline elu on elamist väärt!
Täna tegin huvitava tähelepaneku. Ladusin puid ja korraga, tehes seda tegevust nagu ikka, mõttega, mida rutem läbi saaks, seda parem, märkasin, kui ilus tegelikult minu ümber oli. Veider, nagu esimest korda vaatasin seda peegelsiledat jõge, mis lookles erkroheliste kallaste vahel. Päike paistis ja siras veepinnal. Oeh. ja kõik jäi äkitselt nii vaikseks. nii vaikseks... Ja ma vaatasin tummalt seda paika... neid kive ja jõe kohale oma oksi langetavaid puid. ja päikest. kodu. ja see oli hämmastavalt ilus. Liigutavalt ilus. Sel hetkel kahetsesin kahte asja: et mul fotokat kaasas ei olnud, et kogu seda kaunist vaadet salvestada ja kellegagi jagada, ja seda, et ma pidin seda hingematvat asja jagama pildi teel, sest pilt... see ei oleks olnud midagi, võrreldes sellega, mis tegelikult mind ümbrites, on ümbritsenud juba üle 17 aasta. Ja alles täna jõudis see mulle tõeliselt ja otse lagipähe lajatavalt kohale. Puude ladumisest muidugi midagi suurt välja ei tulnud, sest kippusin ikka ja jälle viskama uneleva pilgu jõele, mis must mõne meetri kaugusel helkis ja kutsus. Näkid. :) Aeh, kuidas kalad lupsutasid ja paar üksikut kajakat madalalt vee kohalt mööda liugles. Ja päike paistis. Igale poole. Rohelisele rohule. Peegelsiledale veele. Puuokstele. Südamele....

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kui argipäev rõhuma hakkab
ja tunned, et enam ei suuda....
Ära iial mõtlemast lakka,
et vaid ise seda võid muuta.

Sa sõlmi endaga rahu
ja leia päiksekiir päevast.
Et iial Su hinge ei mahuks
kurbus...mure ja vaevad
-sini-

Dee ütles ...

oo. kena. :)jätan meelde*