neljapäev, 26. juuli 2007

Iga foto on killuke tabatud ajast.







See siin on järjekordne maestro-piltnik Uba teos(Hiiumaal). Jah, magnifico, ma tean. Ja ma olen talle selle pildi eest tänulik. : )
Ülemine pilt on tulnud G-Mani kaamerast. Ta on andekas. Ja ta on hea. : ) Mina siis. Mustvees. Nii tore, kui sind pildistatakse. Samas ka hirmutav, kuidas sa küll fotole jääd. Ja piltnikel on omadus märgata kõiki pisivigu ja olla eriliselt pedantne. Eriti tänapäeva digivõimaluste juures. Aikt. Ent neil on see õigus. Kokkuvõttes, on objektiivi ees olemine ikkagi mõnes mõttes rahuldust ja emotsionaalset heaolu pakkuv. /Või ütles seda just minu ego/. Eks me kõik ole mingil moel edevad inimesed. Enamasti surume selle osa endas alla. Samas, miks peaks? Fotograafile see küll kasuks ei tule. Pilt peab väljendama emotsionaalsust, varjamata tundeid, avatud natuuri ja jutustama mingit lugu, tabama elavat momenti. Jah, ma vist isegi jagan asjast. Vähemalt ise kaamera taga olles tean seda, mida nõuda ja mida pildil näha tahan. Kui tihti see ka õnnestub... Nojah. Aga sellepärast pühendungi ma rohkem muusikale. Foto on lihtsalt liiga täpsust ja peensust nõudev ala mu jaoks. Või ehk.. on seda ka muusika; aga ju siis pole ma veel sellisele tasemele jõudnud, et aru saada, kui suurt täpsust nõuab muusika tegemine. Ja mitte ainult tegemine...
Nii, nüüd jooksin ma oma jutuga täiesti rappa. Aga kiitus ja au neile, kes suudavad end pühendada mitmele eluvaldkonnale. Ja teha neid hästi. Väga hästi. Tahe on siin tähtis. Kui on tahe ja huvi, siis... niimoodi sünnivad geeniused. Omal alal. Ja vot, siin on neist kaks näidet( loe: pildid ülal).
Bravo.


Jah, ma olen uhke oma tutvusringkonna üle ;)

Kommentaare ei ole: