On augustikuu lõpp. Ja homme algab kool. Jälle. Juba 11. aastat. Aga see aasta ei ole sama, mis eelmine. Ja see suvi ei olnud sama, mis eelmine. Samas, aeg ei ole kunagi endaga identne. See on tema suurim pluss ja viga - ta ei kordu ja ta ei tule kunagi tagasi. Aeg on kõige õudsem ja paratamatum realiteet.

Täna just mõtlesin, kui veder, et selle aasta suvi tundub nii pikk, et algus ei tule meeldegi. Ja ometi algas see kõigest kolm kuud tagasi. Ning Hiiumaalt tulin ma vaid 6 nädalat tagasi. Tundub, nagu oleks se´st möödas terve igavik. Aga ei. Ma ei taha väita, et ma millegi üle kurdaksin. Aeg läheb kiirest, aga ometi venib. Polegi millegi üle kurta. Kui siis seda, et tegelikkus nii jõhkralt järsku reaalsuseks saab. See on tõeline jura, ma tean. Aga see on tõsi. Vähemalt omas veidras mõttemaailmas saan ma sellest aru.( Ent mu mõte käibki vahel imelikku rada pidi.)

Suve viimasel päeval sadas vihma ja tuul puhus viimase suvekuumuse minema. Kõikidest rakkudest. Ühesõnaga, niiske ja külm oli. Eriti, kui seisad keset Tartu maanteed, veetops käes. Ja siis tuleb grupp rulluisutajaid, kiirusega ~ 70 km/h ja üritab seda jooki sult kätte saada. Nojah, topsist, nagu arvatagi võib, ei jää suurt midagi järgi. Veest seal sees rääkimata. Ah, kehv päev rulluisumaratoni pidada, muud midagi. Iseenesest, meie andsime endast parima osalejate heaks. You´re welcome.

Miks ei oleks võinud täna nii ilus ilm olla, kui reedel? Reedel oli mõnus. Päike on ikka tore leiutis. Reede õhtupoolik möödus mul Taaralinnas. Linnas, mis minu arust on riik riigis. Tartu lihtsalt on omaette elukeskkond, omaette tsivilisatsioon, omaette auraga linnriik. Unikaalne. Tartlased ise on teistsugune rahvas. Ma ei tea. Ma ei oska seletada. Aga alati, kui ma Tartusse lähen, tunnen seletamatut heaolutunnet. Kahjuks sai minu Tartu- reis läbi kiiremini, kui ma jõudsin ütelda "Rock'n'roll on võlusõna".

Tegelikult on nii, et ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.


Head aega, suvi.
Tere, kool!