Päris omalaadne tunne oli hommikujooksu teha üle rohetava lumise maa. Siin-seal haljendab rohulapp, siis jälle krudiseb talla all helevalge kirmetanud lumi. On 2. mai. Tahtsin tänasest tuisust ja langevatest luimeräitsakatest pilti teha, aga võta näpust, mida muud oligi arvata, kui et akud kõik tühjad olid. Ja nii ei jäänudki muud üle, kui tummalt akna all seista ja õue valevasse rüselusse vaadata: kuidas helerohelised punagad kattusid kiirelt lume alla, kuidas kevadine muru sai omale külma loori ja soe õhk muutus talviseks tuuleks. Ta tuligi tagasi - talv. Ometi oli ta õhtuks kadunud. Kuid ta naaseb uuesti.. Kui jõulud olid mustad, siis jaanipäev tuleb valge.
2. mai ei olnud iseenesest eriline. Isegi 1.mai ei olnud seda. Vabad päevad kipuvadki tühisteks ja liialt kiiresti mööduvateks jääma. Huvitav miks? Kas liiga suurest ootusest/lootusest või üüratutest plaanidest, mida kõik sel ainsal vabal päeval ette võtta. Ja kokkuvõttes ei saanudki midagi ära teha. Plaanid.. need hääbusid kuhugi. Ajaraamidesse mahub niigi väga vähe. Minul mahtus selline tore tegevus nagu vahvlite tegemine.. Tuli isu. Ent ju oli kuuseis halb või miskit, sest taigen sai liiga magus ja vahvlid ise jäid küpsetaja külge kinni. Vähemalt sain samal päeval oma "Kõrboja peremehega" ühelepoole. Ei liigitaks just lemmikute hulka, aga vähemalt(seni) püsib meeles. Homme siis vastamine.
Täna. Täna, nagu öeldud, ei toimunud siin tõesti midagi. Ehk hakkab veel. Jah, pidime minema Dimitri mälestuseks küünlaid süütama. vaikus . Jah, polegi midagi selle teema kohta kommenteerida. Kes teab, see teab. Kes ei tea, kas uurib või jätab ükskõikselt õlgu kehitades selle loo sinnapaika. Ja homme jätkub kõik nii, nagu ikka. Homme on ka matused. Aga meie oleme koolis ja vaatame kooliakendest ringkäiku. Kui lastakse.
Tegelikult on nii, et lumi langeb maha ja sulab taas... Igavene ringkäik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar