Sõda

/kirjutasin selle, kui olin 14. Ise ka imestan. Siiani ei oska vastata - miks./

See algab sõnast pilkavast,
mil puudub üldse seos.
Või pilgust liiga kalgist.
Või tegemata jäänud teost.
Kuid inimesel loomuses
on tappa inimliha.
Raev sünnitab vaid raevu
ja viha ainult viha.

Ning nõnda kurja viha täis
ta sõjakirve tõstab.
Ja kerkib päid: "Mis lahti on?"
.."See nõuab sõda!"ta vastab.
Ta und isegi ei saa,
tal magamiseks pole mahti.
Ja hoides vaevu ärkvel end,
on piiri peal ja peab vahti.

On öö.On talv.Ta salgab külma,
ja sõrmed juba kohmas;
ta kobab maas, et leida relva -
neid varitsemas oht on taas...
Siis kõlab lask ja aeglaselt
ta lumme langeb maha.
Käest kukub leitud relv
ning taskust perepilt ja raha.

Ent teisi.. ei kohutanud see,
et üks neist jälle langenud.
Neid oli enne ja tuleb veel -
selleks sõda ongi ju.
Sõda on selleks, et näidata võimu,
ning keegi midagi ei pelga,
kus taluda vastaste sõimu,
lüüa armutult nuga selga..

Ning lõpuks, kui vaibunud võitluste jada,
paar röögatust, kolksatust kostub veel öös;
siin-seal lookles lumel lai punande rada -
oli lõppenud kohutav hävitav töö.
Ja Vihkaja - too sõdija mees -
nägi, kuidas sõjaplats lumega kattus
ja põlvitas arglikult Luciferi ees
ning imestas, miks just sinna ta sattus?!