Hahaa
Ärge püüdkegi aru saada. Te ei saa. Selle nalja liigitaksin zhanrisse "inside joke". Mõnes mõttes oli see situatsioon suht hale. Teisalt liigagi koomiline. Igatahes mina nutsin. "Inside" naljadega on seotud selline huvitav fakt, et need ajavad naerma vaid teatud seltskonnas. Ja teistele edasi rääkides muutuvad need mõttetuteks.Banaalseteks isegi kohati. Seetõttu on selline nalja liik ühes kindlas ringkonnas alati hinnas. Ja mis kõige pullim- teised ei mõika midagi ja vaatavad sind nagu opakat. Haa!
Tegelikult tahtsin ma kogu selle jutuga öelda, et eile oli koolis täitsa fun. Mitte, et mulle matemaatikas võrrandeid lahendada meeldiks või et joonestamine hullult kütaks, aga vahetunnis sai nalja nii, et sure maha. Tegelikult sai asi alguse lihtsalt päevaväsimusest ning ühest mööda lauldud riimist. Ning ülejäänud 15 minutit naermist oli vanade naljade üle. Meenutused suvest ja totakatest olukordadest... No, siililihapirukaid ikka ei sööks ju. Oeh. ülim mälestus on muidugi sellest, kui pidime Lauraga ühtedele ööbijatele apartamenti hommikusöögi viima. Laura hullult mässas ja sättis heeringatükikesi hapukoorekihiga karbikesse. Ja siis ma läksin seda kätte toimetama. Külaliste uksest, of cours. Tema muidugi läks salauksest, kust kaudu koristaja käib ja mis külalistele suletuks jääb.(Ainult meil oli salavõti.). Ma mäletan seda nagu eile toimunut. Kuidas tüübi nägu põlvini vajus, kui ta Laurat kinnise ukse taga enda toas nägi ja seda, kuidas ma selle heeringakarbi laraki! maha viskasin ja üles korjasin... Ja Laura naeris. Teisel pool kinnist ust. Vaatas klaasist ruudust ja naeris. Mina ka. Hale. Ja see tüüp... "Kuidas sisse said?!".. "Tulin!"... Hmm.. õnneks ei pidanud mina seda heeringat sööma. Niikuinii ei sööks. Aga jah. Ühised mälestused on toredad. Ja "inside joke" on ka üks päris põnev teema. Muidugi naersime sel päeval veel päris palju ja kõvasti. Igasugu lollide asjade üle.. aga et tegu on selle viimati nimetatud asjaga, siis jätan need rääkimata. Te ei mõistaks.. ja siis kaoks asja ilu. Võinoh. Niivõrd kuivõrd ilu. Aga olu kindlasti.
Hoidke mälestusi, et nende üle kunagi end ribadeks naerda... siis kui vanad ja hallid oleme. :)
(mäletad veel seda pilti?seda õhtut?.. ära naera eks.mul on niigi kõht valus)
Ärge püüdkegi aru saada. Te ei saa. Selle nalja liigitaksin zhanrisse "inside joke". Mõnes mõttes oli see situatsioon suht hale. Teisalt liigagi koomiline. Igatahes mina nutsin. "Inside" naljadega on seotud selline huvitav fakt, et need ajavad naerma vaid teatud seltskonnas. Ja teistele edasi rääkides muutuvad need mõttetuteks.Banaalseteks isegi kohati. Seetõttu on selline nalja liik ühes kindlas ringkonnas alati hinnas. Ja mis kõige pullim- teised ei mõika midagi ja vaatavad sind nagu opakat. Haa!
Tegelikult tahtsin ma kogu selle jutuga öelda, et eile oli koolis täitsa fun. Mitte, et mulle matemaatikas võrrandeid lahendada meeldiks või et joonestamine hullult kütaks, aga vahetunnis sai nalja nii, et sure maha. Tegelikult sai asi alguse lihtsalt päevaväsimusest ning ühest mööda lauldud riimist. Ning ülejäänud 15 minutit naermist oli vanade naljade üle. Meenutused suvest ja totakatest olukordadest... No, siililihapirukaid ikka ei sööks ju. Oeh. ülim mälestus on muidugi sellest, kui pidime Lauraga ühtedele ööbijatele apartamenti hommikusöögi viima. Laura hullult mässas ja sättis heeringatükikesi hapukoorekihiga karbikesse. Ja siis ma läksin seda kätte toimetama. Külaliste uksest, of cours. Tema muidugi läks salauksest, kust kaudu koristaja käib ja mis külalistele suletuks jääb.(Ainult meil oli salavõti.). Ma mäletan seda nagu eile toimunut. Kuidas tüübi nägu põlvini vajus, kui ta Laurat kinnise ukse taga enda toas nägi ja seda, kuidas ma selle heeringakarbi laraki! maha viskasin ja üles korjasin... Ja Laura naeris. Teisel pool kinnist ust. Vaatas klaasist ruudust ja naeris. Mina ka. Hale. Ja see tüüp... "Kuidas sisse said?!".. "Tulin!"... Hmm.. õnneks ei pidanud mina seda heeringat sööma. Niikuinii ei sööks. Aga jah. Ühised mälestused on toredad. Ja "inside joke" on ka üks päris põnev teema. Muidugi naersime sel päeval veel päris palju ja kõvasti. Igasugu lollide asjade üle.. aga et tegu on selle viimati nimetatud asjaga, siis jätan need rääkimata. Te ei mõistaks.. ja siis kaoks asja ilu. Võinoh. Niivõrd kuivõrd ilu. Aga olu kindlasti.
Hoidke mälestusi, et nende üle kunagi end ribadeks naerda... siis kui vanad ja hallid oleme. :)
(mäletad veel seda pilti?seda õhtut?.. ära naera eks.mul on niigi kõht valus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar