Koiliblikas

Täna hommikul, kui silmad lahti tegin, istus ta vaikselt kardina peal. Koiliblikas. Lihtsalt istus, otsekui välja vaadates. Liikumatult. Vist järjekordselt mõeldes, mida teha - kas minna riiete juurde või jääda minu juurde. Ei, ta ei ole otsustusvõimetu, ta ei tahagi valida, vaid olla korraga kahel pool. Ent see ei näita ei solidaarsust ega tolerantsi. Ei, see pole ka mitmekülgsus ega erapooletus. See on enesekesksus ja isekus. Kui ta riietele lendaks, lööks inimene ta maha. See tähendaks talle lõppu. Kui ta inimese juurde jääks, sureks ta nälga. Jällegi lõpp. Tal on omamoodi vaja neid mõlemaid. Ja nii ta istus seal, vaikselt, oodates, kuni inimene lahkub.. Et siis tagasi tulla. Kokkuvõttes hoolib ta ainult endast.Egoist selline! Nagu me kõik...