Nad istuvad vaikides, üks ühes, teine teises toa nurgas. Mõlemad on kuidagi kössis ja nähtavalt mõtetesse eksinud. Läbi toa kostub frekventne tiksumine. Seinakell. Juba tüütavaks muutuv tikk-takk. Gail ja Eia. Eia ja Gail.
Gail: Ütle, milleks vaikus on loodud?
Eia: Et järele mõelda.
Gail: Mille üle?
Eia: Elu, vast.
Gail: Ma ei mõista. Kas siis, kui sa elu üle järgi mõtled, oled elanud valesti?
Eia: Ei. Siis mõtledki, kuidas elanud oled.
Vaikus taas. Gail ohkab. Eia vaatab aknast välja.
Eia: Millest sa mõtled?
Gail: Elust.
Eia: Ja mida sa näed?
Gail: Midagi, mida ma ei mõista. Ehk ei saagi mõistma. Nüüd peaksin vist õnnelik olema, et vaikus olemas on... et püüda mõista.
Eia: Kui ma tol õhtul enam ei tulnud, .. ma ütlen sulle seda, et sa paremini mõistma hakkaksid,..siis ma ei olnud kodus. Ma ei olnud ka vanaema juures. Mind polnud ka Ketteri pool.
Gail: Kus sa siis olid?
Eia: Eksinud.
Gail: Kuhu ometigi?
Eia: Iseendasse.
Vaikus. Seinakell hakkab jälle närvidele käima.
Gail: Sa ei plaaninudki tulla, ega?
Eia: Ma ei saanud. Ma otsisin.
Gail: Mida?
Eia: Tõde.
Gail: Iseenesest?
Eia: Jah.
Gail: Ja leidsid?
Eia: Jah.
Gail: No,...?
Eia: Ma ju ei tulnud.
Nad vaatavad mõlemad seinakella. Gail võtab eemalt laualt kristallvaasi ja viskab sellega kella. Vaas kukub kildudeks, kell vaikib. Eia vaatab endiselt aknast välja. Gail on vait, pilk naelutatud kildudele.
Eia: Lõpeta. Lase sel ükskord olla...
Gail: Lootus sureb viimasena.
Eia. Jah. Aga ta sureb. Ükskord ta sureb. . .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar