Sina oled enamiku Sinuga juhtuvate asjade põhjuseks.(N.Lauda)

Ja ma olen tagasi. Elus ja terve küll, aga mitte sama, kes enne. Inimesed on veidrad loomad. Nad on nii aimatavad, aga samas nii ettearvamatud. Ja saatus on ettearvamatu. Kõige nõmedam kogu selle elukese juures on ootamine. Just, ootamine. Pidevalt lahenduse ja millegi muu.. millegi õige ja õiglase ootamine. See on kõige tobedam. Kusjuures, mis puutub Hiiumaasse, siis ma ei kahetse üldse neid magamata öid. Ega neid väga palju olnudki, sest mul olidka tööpäevad. Aga need, mis olid. Jah, huvitav oli. Igas mõttes. Ma leian, et selle Hiiumaa reisi oleks saanud lugeda ebaõnnestunuks, kui poleks midagi meeenutada ja midagi, mille üle järele mõtiskleda. Aga on, .. üsna piisavalt isegi. Ja seetõttu peaks vist ütelma, et korda läks. Vist. Ju vist. Asju ei maksa kahetseda. Ei, mitte peale seda, kui need möödas on. Tore oli. Ju ma olen liiga rahumeelne ja tasakaalukas inimene, et öö läbi möllata ja igasugu hullusi teha. Ent näe, ka mina ei jäänud sellest hullusest päris kõrvale. ;) Ei, no problemo. Ma olen siiski endine. Korralik ja puha. Monk. Või noh, omal moel. :)