Selle kirjutasin ma kunagi ammu. Kunagi suvel, kui remonti tegime. Ammu, siis kui kõik veel sirge tundus.
Kõver lagi on me toal.
Ja aknad on kõverad ka.
Neist valgus kõveralt langeb,
Ja aknad on kõverad ka.
Neist valgus kõveralt langeb,
ning varjud on kõveralt maas.
On kõver põrand me toal,
ja me voodidki kõverad.
Ning päevast päeva me taas
lähme kõveralt magama.
On kõverad seinad me toal,
nii kõveralt kõrguvad nad.
Ent kes üldse andnud on loa
nii kõveralt elada?!
Iroonia, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar