Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha
Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks
Päike on erakordselt ere
Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt
Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista.
Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda
Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks
Sest mina olengi...
..inimene, kelle elust võiks kirjutada novelli ja ekraniseerida linateose. Miks ja kuidas just Allan Roosilehe ''Turvamees'' minu elufilmiga seostub, ei oska ma täpselt põhjendada. Ent midagi neis sõnades tekitaks minus justkui tajutavaid assotsiatsioone nädalavahetusega. Osaliselt kaudselt. Osaliselt otseselt. Osaliselt üleüldse. Ma tõesti ei ole siiani loobunud uskumast tuntud sotsiaalpsühholoogia rolli-teooriasse, mis väidab, et inimesed 'mängivad' erinevates situatsioonides ja suhtlusringkondades ka erinevaid osi. Iga indiviidi jaoks on erinev roll. Inimene ei ole ühe tuttavaga see, kes ta on teisega. Rääkimata veel võhivõõrast. Ja võib-olla ongi nii parem. Omamoodi anonüümsus lubab inimesel tutvustada end täpselt sellisena, nagu ta antud olukorras kaaslasele näida tahab. See on omamoodi huvitav : milline on tavaliselt see indiviid, kes loob teatud maski või profiili enda avalikuks tutvustamiseks? Milliseid jooni ta rõhutab, millised jätab varjatuks? Kellena ta end esitleb ja kelleks suhtluses kujuneb?
Aga et mitte laskuda pikematesse skolastilistesse arutlustesse - nädalavahetuse juurde.
Reede.
Neljapäev oli juba seljataga ja ees oli õhtupoolik. Ja ma isegi ei teadnud, mida sellelt oodata. Ei saa ju eeldada midagi olukorrast, mis paar kuud tagasi hoopis teisiti planeeritud sai. Valmistusin mõõdukalt igavaks, ja kohati minu elule tüüpiliseks 'saatus-annab-jalaga-näkku-õhtuks'. Sest, kuigi pidi minema ühte moodi, olin ma juba mõttes leppinud teadmisega, et läheb teisiti. Kui üldse läheb. Vaid ema arvas: pane tähele, täna juhtub veel midagi erakordset. Ja mina, skeptiline nagu olen, kahtlesin selles. Ma tõesti olin oma malepartii juba enda arvates läbi näinud...
Ning mingil määral oli mul õigus. See, mis pidi olema, oli olemata. Ent olemata jäämise põhjused olid arvatust teised. Saatusel on imepärane võime rabada olukordade ja inimestega, mille/kelle erakordsusest ja nn fataalsusest alles hiljem aru saadakse. Pidu osutus üllatavalt mõnusaks, kui jätta kõrvale kergelt häirivad ja mõrud asjaolud . Lugu ise meenutab mingit arranžeeringut ''Armastusest kolme apelsini vastu''.
''...Kohe varsti ilmub siia platsile üks noormees. - Ja mina ikka veel midagi ei tee? - Ei tee. Tuleb noormees. Ühelt poolt. Seisatab kõrval. Ja palub tantsima. ..'' Järgmisel hetkel leidsin end seltskonnast, mis esmapilgul paneb tõesti kulmu skeptiliselt kergitama. Siis aga avastasin selles Mustvee jaoks täiesti võõras ja mittemidagiütlevas koosluses midagi huvitavat; midagi, mis mulle ütles: ''Jää siia. Tantsime veel.'' Nende kahe lause taga paistis minu jaoks olemas olevat aga hoopis teine, teistele nähtamatu maailm. Ja juba üle-ülejärgmisel hetkel oli kell 01.30 ning tagasi koju minek. Hüvasti jätmata, sest pidu pidi ju jätkuma. Nii meie kui nende jaoks. Siis ma veel naersin, sest midagi näis olevat absurdne ja koomiline. Need etturid ei tundunud seda partiid ohustavat. Tembeldatud läbinähtuks. Taaskord.
Laupäev.
Eelmise õhtu sündmuste valguses oli loomulik, et igasugu oodatud või ootamatud telefonikõned mind hoolikalt mõtlema panid, mida ja kuidas öelda. Ent telefonikõned viivitasid endast märku andmisega ja kui see juhtuski, siis mitte oodatud teemal. Selleks sai organiseeritud silmast-silma kohtumine. Lihtsakujuline, veidi pinnapealne ja pingutatud õngitsen-aga-ühtegi-kala-kätte-ei-saa-vestlus. Tõsi, nii kiiret külaskäiku pole varem olnudki. Õhtu aga oli küsimärgi all. Minu jaoks siiski mitte. Minu jaoks oli küsimärk hoopis milleski muus. Ja lisaks sellele veel mõnes asjas. (Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli tegelikult neid küsimärke ikka neetult palju. Aga ma keskendusin vaid üksikutele.) Päev ise möödus mitte kuigi tähelepanuväärselt. Peale selle, et hommikust peale oli sadanud. Ja sadanud.Ja sadanud. ( siinkohal meenub Oasis: '' I lost my faith in the summertime. Cos it dont stop raining.The sky all day is as black as night. But I'm not complaining ''). Seega, ka selleks õhtuks ei lootnud ma suurt elamust. Ja eelmise õhtu tantsutamist ei pidanud ikka veel millekski ääretult erakordseks. Kuigi, tuleb tõdeda, see oli päris meeldivaks üllatuseks.
Kuid õhtu tuli. Kogu oma pealetükkiva ja täiesti tuntava kohaloluga (''Ma olen siin ja ei kavatsegi vahele jääda.''). Vihm otsustas alla vanduda ja lubas päikesel oma koha üle võtta. Yeei. Peagi, kas tingituna ootamatust valguse ja selguse momendist või juba õhtusse kiskuvast kellaajast, sain ma vastuse ühele oma küsimärkidest: Jah, nad on lubatult täiesti kohal. Järgnevad paar tundi võib kokku võtta lausega 'Kino peab saama!'. Tunnistan, et pole vist tükil ajal nii palju naernud ( ega tagant järele naerda saanud) kui sel õhtul. Ja tantsida sai ka kõvasti. Ja pilku sai püütud kõvasti. Kasepää tundus olevat sel õhtul Ida-Eesti populaarseim koht. Ja mitte ainult Ida. Esmapilgul vähesena tunduv rahvamass paistis õhtuses kumas hoopis suurema ja paljusilmsemana. Kes oli tulnud Reet Linnat, kes ansamblit Vanaviisi, kes Jüri Homenjat kuulama; kes oma silmaga Contrat, kes elavaid angerjaid vaatama; kes teisi vaatama; kes ennast niisama näitama, ja kes end vabalt ja incognito välja elama. Kõik täitsid oma eesmärgi. Oli ka neid, kes tulid mingi kutse või sisemise uudishimu ael. Jah. Kutsed on need veidrad asjad - kuigi nad ei kaota oma olemust, kaotavad nad oma väärtuse. Aga mina sain vastuse ka oma teisele küsimärgile: mis saab? või täpsemalt: mis saab, KUI..? Kõik sai kuidagi iseenesest.. Lihtsalt. Suviselt naiivselt. Sõnatult ja sõnadega. Kuigi sõnadel on see omadus, et väljaöeldult kipuvad nad ikka kuidagi suureks ja dramaatiliseks paisuma. Sellisteks, et omavad endalegi ootamatut afekti. Mõttesoppides juba ära leierdatud, ent ilmavalgust helidena näinud - hoopis teistsugused ja suuremad. Mõte iseenesest sai edasi öeldud. Ja Saatusele silma vaadatud. Jälle. Tantsu, nagu kord plaanitud sai, antud juhul ei järgnenud. Järgnes vaid arglik ja liigseid lootusi mitte püstitav küsimus: Mis edasi? - Kes seda teab..
Tants iseenesest siiski oli. Vähe ei olnud siis. ..Tantsiti palju. Tantsisid paljud. Ja öises taevas laiutas kuuvarjutus. Kõlab päris müstiliselt, kas pole. Aga seda see öö ka omamoodi oli. Tõsi - ei midagi röögatut ega šokeerivat. Ega ka suuri elumuutusi põhjustavat. Aga naerda sai. Ja uute põnevate inimestega koos seltskonnas oldud sai. Tantsitud sai. Kino sai. Tean, et paljud võisid vaadata kahtlaselt. Ent nemad ju ei teadnud. Ma isegi ei teadnud täpselt. ( Jah, nüüd tean. Päris täpselt.) Praegugi tunnen ringi liikudes, et mind jälgitakse. Huvitav, kuidas inimesed, harjunud nägema midagi muud, teistsugusest olukorrast kinni haaravad ja kohe omad järeldused teevad. Kurb. Ei saa ju staatust otsaette kirjutada, kui ollakse nii pimedad oma piiratuses. Ja veel hullem, kui oma nn teadmisi tullakse elutargalt näkku ütlema, käitudes, nagu teatakse kõike. Ometi siiski mitte midagi. Absoluutselt ei midagi.
Kahetseda, et midagi halvasti läks, pole raasugi. Kui siis vaid seda, et ei anta saatusele isegi võimalust, olles kinni eelarvamustes või jonnitujus. Ja kahju on sellest, et tagant järgi midagi öelda ei saa. Ei saa vabandada selle eest, et keegi soostus vaatama asjadele linnuperspektiivist, ülevalt alla, teadmata, et tegelikult lennatakse neist endist kõrgemal. Ent ma ei kahtle Saatuse valikutes ja tahtes.. Meie kõigi jaoks on oma plaan. Oma rada selles maailma teederägastikus. Ning alles nüüd võis tõdeda, et kusagilt tuli ootamatu vangerdus ning see šahh-matt oli tõesti see ''miski erakordne''. Sellist partiid võiks korrata. Aga valik ei ole meie teha. Meil on meie oma määratud tee.. ''You can't always get what you want. . But if you try sometimes, well you just might find. You get what you need.''
Pühapäev.
Palav päev oli. Ning läks ruttu. Enamasti eelmise õhtu naljade üle naerdes, veidi kahetsedes ja siis, avastades tegelikku olukorda, veel rohkem kahetsedes.. Just seda, et võib-olla kunagi enam ei kohtu. Või et eelmine kohtumine pikem ei saanud olla. Ent inimeste soovi end incognito'na esitleda tuleb austada. Nüüd saan ma sellest täiesti aru. Eesti siiski ei ole piisavalt suur, et liiga isiklikuks ja avalikuks minna.
Õhtupoolik möödus Lauraga Mustvee tänavatel, kus ma sain veenduda, et minu paranoia ei ole alusetu : mind teretavad personaalselt inimesed, keda mina esimest korda näen. Aga nemad mind teavad. Now, is that spooky or what?
Esmaspäev.
Nõndaks. Olin tahtnud juba pikemat aega päikest, teatrit ja šokolaadi. Päikest sain pühapäeval, laupäeval sai ''kino'' , aga selle võib liigitada teatud ekraniseeritud draamateose alla. Puudu oli vaid šokolaad. Nagu havi käsul, minu soovil, saabus täiesti ootamatult kohale Šokolaadi-Ekspress Tartust. Üllatus oli üleüldine. Varvastest juuksetippudeni. Ja šokolaadinaudingu kõrvalt sai veeretatud teemasid, mis kuuluvad žanrisse nimega keldriulme, ning arendatud vestlusi roosa mulli kujulise maailma vallutajatest kärbestest, paranoilistest Nendest, kes mind pidevalt jälgivad, teadmatuse ja teadmise paradoksaalsest olemusest, lagedefanatismist jpm. Ühsõnaga, oli vägagi huvitav ja hariv päev. Võis vaid küsida üht: Mida toob endaga homne?
Teisipäeval käisime Lauraga poes keefiri ostmas. See oli otsas. Ostsime petti.
Aga seda küsimust küsin ma igal õhtul. Küsin täna ka. Sest ette ei tea midagi. Jääb üle vaid vooluga kaasa minna ja loota, et kusagil kõrgemal pool teatakse ikka, mida meiega tehakse... Ja mis on meile parim. ( Just nagu Travise laulus :
''Well I believe theres someone watching over you
Theyre watching every single thing you say
And when you die
Theyll set you down and take you through
Youll realise one day
That the grass is always greener on the other side
The neighbours got a new car that you wanna drive
And when time is running out you wanna stay alive
We all live under the same sky
We all will live, we all will die
There is no wrong, there is no right
The circle only has one side..'' )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar