Üks järjekordne mittemidagiütlev päev. Ei, koolimaja pole endiselt muutunud. Ei, vihm pole endiselt üle jäänud. Ei, aeg ei ole seisma jäänud - jah, suvi on kohe-kohe läbi saamas.
Ei ole ammu laulnud. Hea oli üle pika aja taas laulda. Õp. Reedaga on alati hea laulda. Temaga lihtsalt ON hea laulda. Peale Laura ei leidu just palju neid, kellega mulle meeldiks laulda. Aga Reet on. Neljapäeval jälle.
Mida teie teeksite, kui ärkaksite ühel hommikul, läheksite, nagu iga päev, hambaid pesema ja kuuleksite häält? Häält, mis jutustab teie elu. Just sedasama hetke - kuidas te hambaid pesete. Kõnnite tänaval ja kuulete häält jutustamas sellest, kuidas te tänaval käite. Ja siis järgneb lause, mis ütleb, et bussi oodates ei ole teil õrna aimugi oma peatsest surmast. No, seriously - what would you do?!
Pilt. Õun. Sügis toob endaga kaasa võimaluse teha värsket kodust õunamoosi. Ja mina, kes ma ikka veel Hiiumaast üle ei saa, ei lepi ju moosiga saia peal. Hakkasin taigent segama. Sain valmis ka. Panin panni peale ka. Sõin ära ka. Üks päeva kõrghetkedest.
Ma nüüd lähen. Laeva ehitama. Teist Noa laeva. Ja liike otsima. Aga enne teen laeva valmis; vaatan, palju mahub..
Märge: ei, ma ei kuule hääli. Aga ma vaatan veidraid filme, mis mõtlema panevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar