Kui teisipäev tõi endaga imeliku päeva, täis assotsiatsioone, kõnelusi ning fraase, mis ühel või teisel moel on minu poolt kusagil lähiminevikus juba märkimist saanud või kõneaineks kerkinud, siis kolmapäev osutus veel kirevamaks ning mitmekülgsemaks. Pisike rebelism igas päevas ; )
Kell 7.55
Hommikuse sörkjooksu üllatusmomendiks on valge maa (ei, mitte küll veel lumi, vaid härmatis).
Kell 8.45
Laura on koolis. Laura on koolis? Laura on koolis! (ta pidi Taaralinna minema, ent viimane sel päeval teda ei näinudki). Märk sellest, et midagi planeeritust erinevat saab toimuma.
Kell 9.30
Saan rõõmusõnumi, et viimane tund jääb ära ( mitte, et mul midagi üldiselt arvutiõpetuse vastu on) - lisaaeg, jeei!
Kell 10.33
Vahetund. Õige aeg kirjanduse asjad välja otsida ning neljapäevaseks kontrolltööks tunniplaaniväliselt pagulaskirjandust õppida. Sinna kulub mu 20-minutiline vaheaeg.
Kell 14.30
Kojuminek! Jooksuga, ruttu! Vaatan umbes 10. korda telefoni - ega miski evil teade ei ole tulnud. Eip. Tundub, justkui läheb õnneks.
Kell 15.45
Kõik oleks nagu õpitud,valmis, olemas. Viimane lihv ja tormamine bussijaama.
Kell 16.10
Bussi ei ole ikka veel. Buss.. buss.. Buss ei sõidagi kolmapäeviti!?!?! Aaaagh.
Kell 16.20 - 16.35
Paanika!!Lootusetus.
Paanika!!Lootus? Ei.
Paanika!!Tigedus.
Äkkrünnak tuttavatele. Paanika, taaskord. AHA! Lootus taas.
Kell 17.10 - 17. 57
Istun kusagil valges pirukaautos. Keegi sõidab. Teadu järgi E. vend. Lohutav. Teel Luuale ja sealt edasi Tartusse. E. osutub päästeingliks. Õige aeg saata kitarriõpetajale sms, et ma täna ikkagi tundi ei tule ( rebel ! ). Luual tuleb E. auto peale. Tänan teda. Püüan veenda, et tal on helendav oreool pea kohal. Ta naerab, aga ei usu. Hoian vist lõunast peale hinge kinni. Kuid, jah, ma siiski jõuan Tartusse. Elagu!
Kell 18.00 - 00.15
Õhtu täidetud meeldiva Tartu-kunsti-inimeste-doosiga.
Kui nüüd kollaseks muutuda, siis oli täpsemalt tegu 'Hüppajate' viimase etendusega. Aga kõigi nende retuusides hüppajate, Tarzani, kosmonaudi ja surnud Potsataja kõrval oli ju Tartu.. Ja oli kõik. Kõige pealt siis heameel, et ikkagi kohale jõudsin. Ei teagi, kas see oli Saatuse ebaõnnestunud katse mulle järjekordne veepang ukse kohale seada või see o l i g i Saatus - katse panna inimesed kindlalt ettemääratud, ent ootamatutesse ja meeldejäävatesse olukordadesse. Sest Saatus ju teadagi ei eksi. Ta jätab vaid selle mulje.
Jah, võiksin jutustada veel pikalt ja laialt... Sentimentaalsest retoorikast, jumalatõestusest predikaatloogika abil, empiristidest,vaatest Kaubamajale, šokolaadikoogist, kirjaklambritest, teeloopimisest, öisetest linnatänavatest, haiglaskäigust, ära kadunud autotuledest, tähtedest ja tuledes sirgest teest, mis suundub kusagile taevasse... Ning seda kõike eriti šikilt ja kenalt. Aga aitab. Liiga palju sõnu = liiga palju tühja sentimentaalset retoorikat ; ). Lets just watch the Kassiopeia.
Ahjaa, ja need ka...
''Ma näen oma tulevikku - see on kollane.''
And yes - I see yellow people ; )
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar