We can have the sun.

Tere. Ma olen tagasi Eestis. Mandril, kui administratiivselt täpne olla. Või mida iganes. Kodus. Ja nüüd oleks vist kõige õigem aeg öelda ( enne kui jutt liiga pikaks ja ümaraks läheb ): ma tahan tagasi! Tõsi. Tööd sai palju tehtud. Närve sai palju kulutatud. Tunde sai uneajast palju magamata jäetud. Aga sellegipoolest igatsen Kassarit. Kohti. Lõhnu. Valgust. Inimesi. I miss those sunny afternoons.. Üsna veider tunne on. Varasematel aastatel ei ole miski igatsusenöör mind poonud. Aga sel aastal, olles tagasi, vaevab mingi maguskurb nostalgia. See tunne iseenesest sai alguse juba paar päeva enne kojusõitu. Peale jahedat vihmast päeva tuli päike välja. Läks täiesti selgeks ja soojaks. Vaikseks. Ja töö oli muutunud juba nii kurnavaks, et enam ei mõelnudki - lihtsalt mehaaniline tegemine ja rabamine. Ma tõin midagi keldrist ja avastasin, et päike paistab, ümber on kõik kuidagi nii ilus ja vaikne ja kaunis. Just selline nagu kunagi vanasti, kui me esimest korda saabusime ja oma esimese aasta tolles suvekuumuses veetsime. Ent nüüd oli juba kolmas aasta. Ja siis ma mõtlesin: See siis ongi 'head aega'. Vetsi talli seinte vahel käis kibe töö, aga väljas oli taas suvi. Esimene suvi. Kolmandat korda esimene. Veidi väsinum ja kurvameelsem, ent sama ilus. Vaikus lõhnas hüvastijätu järele. So, this is goodbye. See hetk oli omamoodi allavandumine. Et tuleb ära minna. Mind isegi veidi üllatas see, et ma nii mõtlesin, ja et äraminek nukrameelseks tegi. Lihtsalt, mulle tundus, nagu midagi jäänuks lõpetamata; midagi jäi pooleli; midagi ei läinud nii nagu oleks võinud, sest aega oli vähe.

Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen. Mis edasi saab? Umbes sellise tundega nagu Poolast tulles - kuidas edasi elada? Aga ometi mitte niivõrd teistest harjumustest. Seekord on see küsimus palju elulisem. Kuidagi palju tõelisem ja mitte nii rutiini kuivõrd emotsioonidega seonduv. Veidi kurb, aga ometi nii rõõmus kõikide nende päevade, mälestuste ja seal veedetud tundide üle. Iga väärtusliku ja vähemväärtusliku sekundi üle. Ka nende raskete tööpäevade ja -tundide üle. Sest läbi nende oskasin rohkem hinnata vaba aega, loodust, muusikat. Õppisin kasutama aega ratsionaalsemalt ja nautima üürikest puhkust täiel rinnal.

Rohkemat ei tahakski öelda. Ainult tänada selle eest, mida seal kogesin. Tundsin. Naeru ja naeratuste eest. Siiraste mõtete ja olemiste eest. Päikese eest silmas ja voodi eest peale väsitavat tööpäeva. Tuule eest juustes ja soojuse eest südames. Kogu selle positiivse energia eest, mis mulle kingiti. : )

Raske (kui mitte võimatu ) oleks öelda, et ma sinna tagasi ei lähe. Ei, ma tõesti ei plaaninud seda teha. Aga mulle tundub, et ma ei jäta endale enam valikut. Samas, puuduvad võimalused ja aeg on piisavateks põhjusteks sinna lähitulevikus mitte sattuda. Kurb. Ja nii ebaõiglane ja kuidagi alatu oleks öelda: ehk saatus ristab kunagi teed. Ükski inimene Vetsi tallist ei tahaks sellist juttu mu suust kuuldagi. See lihtsalt peab juhtuma. Mitte 'ehk', vaid 'kindlasti'. Aga mis seniks? Kuhu need inimesed jäävad? Millega nad sisustavad oma päevi? Mida nad teevad? Millest mõtlevad? Kas nad kaovad seniks ära? Ma ei ole enam nende kõrval.. Mina kaon nende jaoks ära. Ja kas siis, kui kord kohtume, vaatame samamoodi naerdes üksteisele otsa? Räägime sama vabalt, kui siis, kui koos olime ja töötasime ja üksteist peaaegu iga päev nägime? Aga kui ei?! Kas kõik need päevad jäävadki vaid mõteteks ja hägusteks mälestusteks kusagil aju tagasoppides. ''Kunagi oli nii lahe.'' K u n a g i . K u n a g i .

Ah. Ma peaksin vähem oma sentimentaalseid mõtteid mõlgutama.
Aga kogu see jutt ei käi ometigi ju ainult nüüd Hiiumaa kohta. See käib kõige kohta. Elu kohta. Ja see kordub taas ja taas. Taas ja taas. Ja seda ma kardangi. Pidevalt. Et kunagi mõtlen ma nii. Vaatan praegu inimesele otsa ja mingi aja pärast mõtlen kahetsusega ( või veel hullem - ükskõiksusega) nii. K u n a g i .

Why do all good things come to an end?

Õnneks, kuni pole midagi kahetseda, jätkub lootust paremale homsele.

Homseni.