''Olla - võib-olla''

''Kas olla või mitte olla,''
võib-olla on ainult fraas.
Ka mitte-olla on olla,
Üks Ei peitub igas Jaas.

Võib-olla on kindlam kui olla,
võib-olla ju nii kui naa.
Oli Algusel algus võib-olla
Lõpp hoopiski otsa ei saa?

Ei - küsimus hoopis on rollis
mida oled ja olema pead.
Kas rohkem targas või lollis -
on parem kui seda ei tea.
...
( Arno Vihalemm)

Selline luuletus siis tänasest kirjandustunnist. Selline luuletaja siis. Arno. Vihalemm. Never heard of before. Üks luuletus temalt jäi veel silma, aga et hoida lugejaid põnevil, siis katked sellest avaldan järgmine kord ( ''Üü, küll on põnev, eksole.'')

Vabandust. Selle eest, et ma oma mõttelennu siin lehel unarusse olen jätnud. Enam kuidagi ei taha aega jaguda kõigi nende proovide, tundidest puudumiste ja igasuguse muu rattas jooksmise kõrvalt. Et kes veel ei tea: laupäeval on meie kallil koolil juubeliaastapäev, mis on viimaste nädalate ohtrate kulutatud häälepaelte, närvide, tundide, minutite, elektri ja kõige muude tähtsate ressursside põhjuseks. Tegelikult on proovides tore. Nagu proovides ikka. Kui harjuda ära mingi teatud seltskonnaga regulaarselt kokku saama ja siis koos laval õnnestuda ja äparduda. Ja naerda. Või nutta. Tore igatahes. Jah, ka siis, kui avastada, et häälele peale haigust liigne laulmine ja ootamatu intensiivne pingutamine üldsegi meeltmööda ei ole ( teate te, mis tunne on kõril, kui äädikat juua? Ei tea? Ma usun, et just selline tunne .. )
Kui aus olla, siis sai see alguse juba reedel, mil koolis oli õpetajate päev. Ja ma muusikaõpetaja üllad kohustused endale sain/võtsin. Ja selle kõrvalt veel ühel ärasaatmisel laulmas käisin. Tegelikult juba neljapäeval õhtul proovis. Veider proov oli. Ei oskagi midagi öelda. Ei oska seisukohta võtta. Ei oska paremat tahta. Ei oska halvemat ette kujutada. Aga see ei ole tähtis.. Häälele ei meeldinud.
Reedel siis sain tunde anda ja veel õpilastega laulda. Tuleb tõdeda, et see õpetajaamet on väsitav. Mul tõesti ei olnud karmi y-kromosoomi otsaette joonistatud, et kõik väänkaelsed mässajad pelga otsavaatamise peale värisema oleks hakanud. Damn. Selle koha pealt oli klassivendadel lihtsam. Üldiselt oli vägev.

Pühapäev möödus taaskord veidi teises võtmes kui tavaliselt. Ma leian, see oli selle sügise ilusaim päev. Ahh. Magnifico. Peaaegu arvasin, et suvi on tagasi tulnud, kui järgmisel päeval sadama poleks hakanud.. Aga olgem tänulikud selle üürikese ilu ja soojuse eestki. Ja kõikide nende totakate või üli-inimlike ideede, vestluste ja teooriate eest tolle kuldse päeva foonil. Kunagi, ma luban, tasun oma karmavõla ka ära ( lehed saavad riisutud nii õuel kui ka minu hinges! )

Ja nüüd siis istun. Sall kaelas.Bush mängimas.Vihalemma piilupardijumal peas kiuslikult kilkamas. Ja homme jälle proovi. Mis laupäeval saab?

... minevik hakkab vist kummitama.

Don't let the days go by. Glycerine.