, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.
Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.
Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.
Helge festival oli. Ma olen tänulik.
Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.
Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"
Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.
Helge festival oli. Ma olen tänulik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar