Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.
Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.
13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...
Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.
Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.
P.S. Shakira lööb taas mu elus üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!
Selline uni siis.
Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.
13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...
Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.
Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.
P.S. Shakira lööb taas mu elus üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!
3 kommentaari:
no dammit, ma teadsin, et ma kahetsen, et ma ei tulnud..fml
also..polegi kuulnud shakiralt kunagi nii head laulu. wow
kolmandaks, ma pean saama kuulda su laule 2014 suvel, muidu suren
Kristin. Ma pühendasin Sulle ühe oma vahejutu ja loo. Järjekorras teise. Nii et Sa ei olnud päris olemata.
Ei sure Sa midagi. Augustis pakite kõik asjad ja tulete minuga nägemiseni jätma Peipsi äärde. It's a fact.
Ja kui ei, vot siis on küll üks surm ootel.
D.
Postita kommentaar